Ott Kaldma: vabaduse hind ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kuigi EKRE poliitikud armastavad rõhutada, et inimesed on targad, on nad oma näiliselt jõuliste sõnumitega siiski palju inimesi ära lollitanud. Nende ärakasutamine oma võimuambitsioonide rahuldamiseks pole mitte ainult alatu, vaid ka demokraatlikule õigusriigile eluohtlik, kirjutab Ott Kaldma.

Konservatiiv ja riigikogu esimees Henn Põlluaas avaldas eelmisel aastal omapärase paskvilli "Sotsid – interrinde teine tulemine". Mainitud raamatu pealkiri ja sisu on täiesti absurdsed ja täis valesid –Sotsiaaldemokraatlikul erakonnal pole 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses Eestis tegutsenud interrindega mingeid ühisjooni.

Küll aga võiks kirjutada täiesti tõese sisuga raamatu "EKRE – bolševismi teine tulemine". 1990. aastate alguses tegutsenud aateliselt erakonnalt varastatud nimega end konservatiivse erakonnana määratleval EKRE-l on bolševismiga nii palju ühiseid jooni, et neil kõigil peatumine võtaks mitu lehekülge. Vaadelgem seega kõige olulisemaid ja ilmsemaid.

Kõigepealt on selge, et akronüümi EKRE (Eesti Konservatiivne Rahvaerakond) taha peituv seltskond pole ühestki otsast ei konservatiivne, ega ka mingil moel rahvast esindav. Kuna EKRE nimetab end millegipärast konservatiivseks erakonnaks, on mul alustuseks mõned lihtsad kontrollküsimused.

Kas teisest rassist inimeste vihkamine on konservatiivsus? Kas homode vihkamine on konservatiivsus? Kas kolhoosikorra tagaigatsemine on konservatiivsus? Kas poe taga istuvate parmude kõnepruugi avalik kasutamine on konservatiivsus?

Kas endast nõrgemate mõnitamine on konservatiivsus? Kas endast erinevate mõnitamine on konservatiivsus? Kas naiste mõnitamine on konservatiivsus? Kas ukrainlaste mõnitamine on konservatiivsus?

Sarnaseid küsimusi võib tooma jäädagi. Konservatiivsus nii laiemalt kui ka poliitilise vooluna tähendab alalhoidlikkust, mingite väärtuste juurde jäämist ja radikaalsetest muudatustest hoidumist, kuid EKRE ei soovi peaaegu midagi praegusest Eestist alal hoida. Nad tahavad tagasi. Ja tagasi mitte sõjaeelsesse Eesti Vabariiki, nagu paljud on ekslikult arvanud, vaid tagasi ENSV-sse.

Põlglik suhtumine maarahvasse

EKRE juhid ja aktiivsemad liikmed peavad suurteks väärtusteks endassesulgumist, riigipiiride kinnipanekut, välismaalastesse ülima umbusuga suhtumist, otsest võõraviha, rassismi, endast nõrgemate ja erinevate mõnitamist ning tagakiusamist – kõik need on omadused, mis olid esindatud bolševike riigis, sh ENSV poliitilise nomenklatuuri hulgas.

Viimasel ajal on eriti groteskne ja ajalooliselt otseselt stalinimiperioodiga võrreldav põlglik suhtumine maarahvasse. Ekrelaste sõnavõttudes on maainimesed ja eriti -ettevõtjad mingi mõttetu rämps, keda saab valimatute sõnadega mõnitada ja solvata, küll süüdistades neid orjapidamises, küll soovis rikastuda teiste kulul.

Esmapilgul võib jääda mulje, et selline käitumine võiks neile endile raskelt kätte maksta, sest enamus nende valijatest on maapiirkondadest, kuid täpsemalt süvenedes ei ole siin mingit vastuolu. Need maainimesed, kes EKRE-t valivad, ei tööta enamasti põllumajanduses, ja kui ka töötavad, siis pigem lihtöölistena, olles sisimas veendunud, et neile tööd andvad maaettevõtjad on külakurnajad ja kulakud.

Ettevõtjad ju julgevad kurta, et ei ole kena, kui töölised vahel suure häda (viinaraha on lootusetult otsas) sunnil isegi on nõus tegema mõnd lühiajalist juhutööd, siis nad tulevad (kui tulevad) ja lähevad, millal tahavad. Paljud neist ei tööta muidugi üldse.

Suvel jõudis EKRE juba maaettevõtjate kulakutega võrdlemiseni. Peab tunnistama, et nii otsekohane stalinism tuli ka EKRE tegevusprintsiipe teades üllatusena. Ja kui nad tahavad piiri kinni panna sissetulevate töötajate jaoks, siis selleks, et paljud tööd saaks Eestis tehtud, ei jää neil muud üle, kui panna piir kinni ka Eestist välja minekuks, sest ainult nii saab sundida praegu mujal maailmas sama töö eest mitu korda suuremat palka teenivaid Eesti elanikke neid töid siin tegema. Järjekordne samm bolševike praktika eduka elluviimise suunas!

Rahvalikkusele rõhumine on veel eriti küüniline, sest valdav enamus – erinevate uuringute põhjal 80-90 protsenti sellest n-ö rahvast, keda nad esindavat, kes on nende elektoraat – on madala haridustasemega, kas mittetöötav või lihttööd tegev poe taga kanget õlut või surrogaate tarbiv ebamäärane seltskond.

Sealjuures armastavad nad veel rõhutada, kuidas nad kaitsevad kristlikke väärtusi – samuti kaheldav taktika, sest see seltskond suhtub kristlusesse pehmelt öeldes leigelt. EKRE ja nende imeliku satelliidi SA Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) kristlikele väärtustele rõhumine on veel selle poolest väga kummaline, et kohati tundub, nagu poleks kummagi organisatsiooni liikmed Piibliga (vähemalt Uue Testamendiga) üldse tuttavad.

Siinkohal võib esitada samu eelpool mainitud kontrollküsimusi. Kas teisest rassist inimeste vihkamine on kristlik väärtus? Ka endast nõrgemate mõnitamine on kristlik väärtus? Kas endast erinevate mõnitamine on kristlik väärtus? Etc, etc, etc.

Uue Testamendi Jumal on andestav, headust, tasakaalukust ja kaastunnet rõhutav. Kõik tegelikud kristlikud väärtused on kokkuvõetavad ka ainult ühe (liit)sõnaga – ligimesearmastus. Mõlemad organisatsioonid külvavad aga igapäevaselt viha, hirmutamist, põlgust, üleolekut, kurjust ja vihkamist. Kogu nende maailmavaade on kristlusest valgusaastate kaugusel.

Parempoolsusest

Eriti naljakas on see, et EKRE nimetab ennast parempoolseks erakonnaks ja tundub, et seda näivad uskuvat peale nende endi millegipärast ka paljud teistesse erakondadesse kuuluvad inimesed. Kogu nende sõnavara – see paljuräägitud retoorika, mis olevat pidanud muutuma – on peaaegu üksüheselt pärit bolševike leksikast ja on nende kaudu levinud just äärmusvasakpoolsete keelekasutusse.

Selle kinnituseks toon ära tsitaadi nõukogude talvesõjaaegsest propagandabrošüürist "Tallame puruks valgesoome mao" aastast 1941:

"Ühes saksa fašismi kärnaste koertega tõstis oma pea ka kärnane lambakoer saksa õuest, sisisev valgesoome madu.  See kaval, äraandlik madu julges roomata sõjaga Suure Sotsialistliku Riigi ligipääsmatuile kindlustele. Ei ole tal nähtavasti kasu olnud mullusest õpetusest. Noh, mis siis, meie vaprad punalaevastiklased ja punaarmeelased kordavad talle selle õppetunni selgemal kujul."

Stiililine sarnasus EKRE igapäevase sõnakasutusega on üksühene – lihtsalt mõned sõnad on asendatud teistega. Piisab, kui tuua võrdlusena välja üks tsitaat EKRE portaalist Uued Uudised:

"Mida häbiväärsem on elu, seda kramplikumalt klammerduvad Eestigi peavoolu heaolutsevad väikeliberaalsed jätised ja poolsotsialistlikud žurnalistid iga rändrahnu ja muu tühise külge. Kõiksugu limuskid kipuvad hästi kleepuma kas lühemate tähekombinatsioonidega nagu EAS, ERR, EKL, EAL, KIK, IÕK, EASS, KSK, KULKA või pikematega nagu Innove, Avatud Sorose Fond."

Tähelepanuväärne on veel see, et nad on oma sõnades tulised rahvuslased ja Eesti asja ajajad, aga kui nende sõnavõttudesse süveneda, siis tegelikult ajavad nad täiesti otseses mõttes putinistlikku agendat, nad ajavad asja, mis sobib kõige paremini just Putini Venemaale – kahtlemata Eesti julgeoleku kõige suuremale ohustajale.

Kogu see sõnavara ja teemad, millega nad inimesi hirmutavad, on pea üks ühele samasugune kõikidel nende mõttekaaslastel üle maailma. Ja need kõik on suured Vladimir Putini sõbrad ning tema tegevuse õigustajad: Viktor Orban, Marine Le Pen, Donald Trump, Jair Bolsonaro, kui tuua vaid mõned näited.

Liberaalne demokraatia ja ajakirjandus

Kogu seda ülemaailmset liikumist iseloomustab vaenulik suhtumine vabadusse ja liberaalsesse demokraatiasse, kusjuures nende süüdimatut seletust uskudes nad isegi ei tea, mida viimane tähendab.

Helmed ja Co on korduvalt väitnud, et nemad toetavad lihtsalt demokraatiat, mitte mingil juhul liberaalset demokraatiat, selgitades, et liberaalne demokraatia on nende meelest see, kui valitsuses on liberaalsed erakonnad.

See, et nii kaua avalikus elus ja poliitikas toimetanud inimesed ei tea, et liberaalne demokraatia ei tähenda mitte liberaalset ja/või vasakpoolset valitsust, vaid õigusriiki, kus on vabad valimised, kus on tagatud sõna-, ajakirjandus-, ettevõtlusvabadus, sõltumatu kohtuvõim jne, kus kõik on seaduse ees võrdsed, paneb kahtlema kogu selle seltskonna vaimses tervises.

Ilmselt nad muidugi teavad seda, lihtsalt nende ideaalriik ongi selline, kus neid vabadusi kas pole üldse, nagu Venemaal, või on neist jäänud ainult armetud riismed, nagu Ungaris või Poolas.

Ajakirjanduse osas on veel märkimisväärne, et nii EKRE-l kui ka nende mõttekaaslastel üle maailma käib pidev ajakirjanduse siunamine ja selle tervemõistusliku osa põlglikult peavoolumeediaks nimetamine.

On huvitav, et nad ei paista seejuures aduvat, et sõna peavoolumeedia ju ütleb juba kõik – peavool esindabki ühiskonda kõige laiemalt, seda ajakirjandust tarbib valdav osa ühiskonnast ja vähemus on hoopis nemad. Järjekordne tõestus, et püüdes esineda justkui kogu rahva või vähemalt enamuse nimel, tunnistavad nad tegelikult peavoolumeedia väljendi pideva kasutamisega ju ise, et see lähenemine on absurdne.

Nad käituvad täpselt nagu bolševikud, kes saades 1917. aastal vabadel Asutava Kogu valimistel Venemaal vaid kümme protsenti häältest, teostasid hiljem riigipöörde, saatsid Asutava Kogu laiali ja hakkasid rääkima ja tapma kogu rahva nimel.

Kui arvestada kogu Eesti elanikkonda, nii neid, kes pole valimisõiguslikud, kui neid, kes valimas ei käi, siis on EKRE tegelik toetus Eesti rahva hulgas ilmselt bolševike toonasest tulemusest veel kehvem, jäädes kuhugi viie protsendi kanti.

Kui peavool ei pea nende tegevust aktsepteeritavaks, siis on probleem mitte meedias, vaid neis endis – nemad ise on tühine vähemus, kelle ideed ja kogu tegevus on justnimelt rahva tegelikule enamusele mitteaktsepteeritavad.

Lisaks puudub sellel seltskonnal täielikult huumorimeel, aga eriti koomiline on ajakirjanduse kallutatuses süüdistamine.

Kui EKRE suure eeskuju, nende populaarsuse arhitekti ja nüüdse toeataja Edgar Savisaare arvates oli ajakirjandus veel mõned aastad tagasi äärmuslikult paremale kallutatud, siis EKRE meelest on meedia nüüd hoopis sama äärmuslikult vasakule kaldu. Kusjuures ajakirjandus ja tema lähenemisnurgad pole selle ajaga üldse muutunud ja Savisaarest ning EKRE-st on saanud mõttekaaslased.

Eelnevast saab teha ainult ühe järelduse – ajakirjandus on korraga kallutatud nii äärmuslikult paremale kui vasakule. Mis on muidugi nonsenss ja näitab veelkord nende väidete õõnsust. Nende enda nn meediakanalid levitavad seevastu ainult viha, valesid, kurjust ja vandenõuteooriad, küll koroonaviiruse, küll migratsiooni, rahvusvaheliste organisatsioonide ja maailmas sündiva kohta.

Peaaegu kogu aur läheb otseselt Eesti julgeolekut ohustavatele tegevustele nagu Rail Balticu saboteerimine, NATO liitlassõdurite nahavärvi ja Euroopa liidu mõnitamine, ukrainlaste ning teiste vähemuste tagakiusamine jne. Putin saab ainult rõõmustada taolise liitlase üle, sellisel hulgal kasulikke idioote ei olnud isegi Savisaare-aegse Keskerakonna hiilgeaegadel.

Retoorika ja teod

Kogu see demokraatiavastane liikumine on endale poolehoidjate leidmiseks laskunud madalaima ühisnimetaja tasemele. Nad teavad, et haritud ja laia silmaringiga inimestele tekitab nende tegevus vaid jälestust ja õudu, ning ongi oma jõupingutused pühendanud vähemkindlustatud ja -haritud inimeste hirmudele rõhumisele.

Inimesed, kes lehti ei loe, tõsiseltvõetavaid uudiseid ei kuula, loe ega vaata, kes tarbivad meedikanalitest vaid sotsiaalmeediat ja vandenõuteooriatega oma lehti täitvaid nn portaale; kes kuulavad ainult infatiilseid tümakaraadiojaamasid; kes vaatavad ainult mingit nõiaudu ja muud kergekaalulist jama edastavaid telekanaleid – need inimesed on valesid ja hirme külvavatele liikumistele kerge saak.

Kuigi kõik EKRE poliitikud armastavad rõhutada, kui targad on inimesed ja et valijad polevat lollid, on nad oma näiliselt jõuliste sõnumitega siiski palju inimesi ära lollitanud. Nende ärakasutamine oma võimuambitsioonide rahuldamiseks pole mitte ainult alatu, vaid ka demokraatlikule õigusriigile eluohtlik.

Sõnakasutusest ja retoorikast ongi palju tähtsamad on teod. Muliseda võib mida iganes, aga kuna "tänu" vastutustundetutele poliitikutele kahest teisest erakonnas on see ohtlik seltskond pääsenud võimu juurde – nüüd on neil juba üle aasta olnud võimalik sõnade kõrval ka tegusid teha, tegusid, millised on mis iganes sõnadest palju ohtlikumad – nagu Vilja Kiisler Postimehes ilmunud artiklis tabavalt ütles: asi pole retoorikas, sisu on õõvastav". Meenutagem, et see kommentaar sai Kiisleri Postimehest lahkumise ajendiks.

Tegusid on tehtud tublisti: ebaseaduslik politseijuhi vabastamise katse, teiste riikide juhtide sõimamine, lepingute sõlmimine Kremli agentide või vähemalt väga agarate koostööpartneritega – meenutagem Lois Freeh'ga toimunud janti. Kogu seda protsessi saatis pidev valetamine ning seaduste mittetäitmine, lisaks veel võimu kuritarvitamine Põlluaasa poolt – ta ei ole oma riigikogu esimehe töös olnud neutraalne, tegutsedes mitte riigi ja parlamendi, vaid peamiselt ainult oma erakonna huvides, jne.

Tuletan siinkohal meelde kõigile ministritele, et sõna "minister" tähendab teenrit ja teenrid ei ülbitse oma peremeeste ja tööandjatega. Ministrite tööandja on rahvas ja rahva poolt valitud riigikogu – kui riigikogu teid välja kutsub, siis tuleb minna, vajadusel ka aupaklikult kummardades ja silmad maas!

Nüüd tekivad juba eksistentsiaalsed küsimused – kas, kes, kuidas ja millal peaks sekkuma? Millal on juba hilja? Konn on keenud juba poolpehmeks ja nii, et paljud pole arugi saanud.

Kokkuvõtteks

On selge, et EKRE pole ei rahvuslik, parempoolne, konservatiivne ega seisa Eesti elu edasiviimise eest. Ainus maailmavaade, mis nende omale sarnaneb, on bolševike oma. See tegelikult polegi mingi maailmavaade, vaid ainult iha absoluutse võimu järele. Nad on asunud jõuliselt demokraatiat õõnestama ja diskrediteerima ning nende pseudorahvuslus ja vaid sõnades Eesti asja ajamine on ainult suitsukate totalitaarsete võimuambitsioonide ees.

Aga ühest asjast ei saa ma üldse aru. Keskerakonna puhul ma ei imesta millegi üle. Aga mis asju on ajada Eesti iseseisvuse taastamisel kõige olulisemat rolli kandnud, esimese okupatsioonijärgse põhiseadusliku valitsuse moodustanud, meid nüüdsesse edukasse riiki toonud reformide algatajal Isamaal totalitaarse ja ENSV-aegset ühiskonda taga igatseva putinistliku erakonnaga?

Isamaal oli valida, millisesse koalitsiooni minna ja nad tegid sellise valiku? Ja kõike eelpool mainitut ju ise ka nüüdseks kindlasti teades ja aru saades ei lahku nad sellest koalitsioonist? Ja mille nimel? Selle nimel, et saaks riigi arenguks kolmekümneseitsmenda-järgulise tähtsusega pensionireformi läbi suruda? Tuleb välja, et see siis ongi vabaduse hind.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: