Eero Epner: preemiad, kõned, kleidis mees ja besee ({{contentCtrl.commentsTotal}})

President vägivalla ennetajaid tunnustamas.
President vägivalla ennetajaid tunnustamas. Autor/allikas: Mattias Tammet/presidendi kantselei

Võib-olla tohivad preemiaid edaspidi saada inimesed mitte oma tegude eest, vaid selle eest, kas nende poliitilised seisukohad kattuvad võimulolijate omadega. Eero Epner mõtiskleb preemiatest, kõnedest, ministritest, kleidis mehest. Ja beseest.

Juba hommikul hakkasin mõtlema beseest. Küsite kindlasti põhjust, aga selget vastust ei oska ma anda – lihtsalt mõtlesin beseest ja kõik.

Ilm oli ilus. Päike paistis ja väikese varjualuse pleksiklaasist katus suunas oma lahkeid kiiri sõbralikult meie poole. Mängis muusika, inimesed olid riides pidulikult, publik istus viisakalt ega häirinud kõige elava kulgu.

Mõni tool minust eemal istus suur tumedas ülikonnas mees. Räägiti, et ta on endine salapolitsei juht ja praegune minister. Tema kõne mulle meeldis. Selles oli konkreetsust ja otsustavust, tunnistati probleeme, kuid julgeti ka unistada. Mitte midagi liiga elevusttekitavat, kuid samas ei olnud ka päris Ratas. Nagu öeldakse: oli teemas sees.

Siis auhindamine. Läksin lavale, president sosistas lahkelt, et kätt suruda ei tohi, ja nii jäi ka minu ja ministri vaheline kokkupuude põgusaks pilguvahetuseks. Tema ei saanud tundma mind ja mina ei tea, millest mõtleb kuuvalgetel öödel tema. See, ma kardan, ongi elu paratamatus. Lavalt lahkudes tabasin end mõttelt, et ministri jalanumber on ilmselt 46, veel tõenäolisemalt aga 48 – ta tundus vankumatu.

Mõni hetk hiljem läks lavale naiseriietes mees. Olin juba teda varem silmanud, kui ta elegantselt kõrgetel kontsadel valgete linadega kaetud laudade vahel kõndis.

"Näe, venelane," mõtlesin miskipärast, sest mulle olid meenunud oma keha täiuslikult valitsevad venelastest tantsijad meie rahvusooperis, kes suudavad hüpata isegi üle oma varju.

Suure teatrisõbrana meenusid muidugi ka meie rahvusliku teatri algusajad, mil naisi lavale ei lubatud, kuid kuna paraku nii inimkonnas kui ka näitekirjanduses siiski naisi esineb, tõid paljud meesterahvad oma soouhkuse ohvriks ja olid nõus panema ette undruku või mustrilise seeliku.

Samuti meenusid – nagu ikka päikeselistel päevadel – mõned kunstiajaloo varjulisemad seigad. Näiteks see, kui maalikunstnik Konrad Mägi riietas end mustlasnaiseks ning tantsis suure teatri laval, roos hambus. Räägitakse, et see oli olnud väga kaunis.

Too mees oli pannud ennast aga naiseriietesse seetõttu, et muuta end samamoodi haavatavaks ja rünnatavaks nagu naised meie tänapäevases ühiskonnas sageli on.

Mõte ei olnud liiga keeruline, kuid ometi tabav – kus mujal niimoodi end riidesse panna, kui mitte üritusel, kus räägitaksegi naiste ründamisest ja nende haavatavusest ja publikuks on täiskasvanud karastunud inimesed, kes on näinud veel koledamaid asju kui mees, kes kunstilise aktina kannab naissoo rõivaid?

Tõsi, minu arvates oleks võinud rohkem vaeva näha lahtise seljaga, seal tundus lõige olevat natuke krousikiskuv, kuid usaldan siiski spetsialiste.

Selle mehe kõne meeldis mulle veel rohkem kui salapolitsei endise ülema oma. Olin kuulnud, et mees on suur paharet, kes aeg-ajalt kipub inimesi või terveid rahvuseid solvama, on ilma selge põhjuseta agressiivne, lahmib huupi.

Kuna olen natuurilt pelglik, siis kartsin, et meie sedavõrd armsalt alanud pärastlõunat võiks rikkuda mõni pahareti solvang ja kuna unistasin juba suuremahulisest beseesöömisest, oli õhus reaalne oht, et isu läheb ära.

Seda siiski ei juhtunud. Kõne oli tonaalsuselt rahulik, kedagi ei solvatud ega pilgatud, juhiti hoopis tähelepanu meie ühiskonna valupunktidele, näiteks sellele, et kuna enamik lapsi kasvab traditsioonilises peres, siis on ka enamik väärkohtlemisi sarnastes perekondades ja me peame probleemiga tegelema. See jutt tundus mõistlik ja mõte liikus juba besee poole.

Muidugi sain aru ka sellest, et kogu see komplekt esindab üht välismaal üpris levinud, kuid Eestis siiski vähetuntud žanri nimega "provokatsioon".

Provokatsiooni olemus – nii lugesin ma hiljem entsüklopeediast – on irriteeriva käitumisega kutsuda esile ootamatuid reaktsioone, mille tulemuseks võiks olla teatud valupunktidele teravdatud tähelepanu juhtimine ja seeläbi nende valupunktidega tegelemisele kaasaaitamine.

Provokatsiooni on vaja, et raputada meid mugavustsoonist välja ja pöörata tähelepanu neile, kelle häält pole kuulda ja kelle nägu pole näha. Mõtlesin sellest just nii, sain tagasi oma meelerahu ja mõte liikus taas besee poole.

Loetud tunnid hiljem sain aga aru, et oli juhtunud skandaal.

Endine salapolitsei juht polnud koodi lahti murdnud. Ta kirjutas pahuralt, et rikutud on statuuti ning naiseriietes mees poleks mitte mingil juhul tohtinud preemiat saada.

Hakkasin lugema sekundeid, mil võtab riiklikult tähtsas küsimuses seisukoha ka meie välisminister, ent vaevalt olin jõudnud alustada, kui juba avaldus tuligi: tummine ja enesekeskne nagu alati.

Ka meie välisminister oli pahane, et mees oli pannud selga naise riided (ilmselt häiris ka teda krousikiskuv selg, kuid tõesti, ma olen ise selle lõikega oma südames rahu teinud ega soovi pikemalt antud küsimust kommenteerida) ja rääkinud meie perekondades olevatest murekohtadest.

Samuti häiris meie välisministrit, et paharet on minevikus halvasti käitunud ning tundus, et päris mitmeid vabariigi valitsuse ministreid solvas südamepõhjani tõdemus, et mõiste "traditsiooniline perekond" ei ole tingimusteta hea, vaid võib endas sisaldada ka probleeme.

Näiteks võib säärane peremudel tähendada ka teatud kindlaid soorolle, mida vahel nimetatakse ka traditsioonilisteks ning mis kõige muu hulgas võivad tähendada, et mees on perekonnapea ja naine tema küljeluu, mehel on võim, naisel aga lõngakera, üks on tähtsam ja teine on tähtis.

See hierarhia võib olla aga omakorda pinnas, millele teatud tingimustel võib pudeneda vägivalla seeme, sest ei ole maailmas veel leiutatud hierarhiat, millest antud seeme puuduks.

Kui mõista traditsioonilist perekonda läbi traditsiooniliste soorollide, ütles huvitava seljalõikega kleidis mees, siis kas meil pole olemas eeldused selleks, et perekonnas tekib hierarhia, ja kui säärases perekonnas tekib vägivald, siis kas pole meil oht, et selle õigustuseks öeldakse (alustuseks iseendale): pere nagu iga teine? (Neid lauseid ei tohi muidugi kirjutada, sest kirjutad küll "vahel", "eeldus" ja "võib olla", aga loetakse ikka "alati", "iga kord" ning "kõik mehed peksavad oma naisi".)

Umbes nii kõneles see kleidis mees, aga mitte sellest ei rääkinud ministrite avaldused. Kuidas üldse need ministrite avaldused puudutasid preemiat ja tegusid, mille eest preemia anti, jäi mulle küll hämaraks, kuid miks ei võiks ka ministrid nagu kõik teisedki inimesed avada suu suvalise koha peal ja rääkida teemasse mittepuutuvat juttu?

Võivad, muidugi võivad. Kui inimene on hukka mõistnud laulupeo, siis – vastavalt statuudile – võib ta edaspidi kasvõi lõvi hammaste vahelt kantsleri pea välja kiskuda, mingit tänu ta enam ei saa.

Tõsi, mõtlesin ma siis, kui palavikuliselt beseetaldrikut otsisin, oleks võinud ju ka ilma provokatsioonita. Veeretada juttu vasakule ning paremale ning kanda riideid, mis ei ütle mitte midagi. Samas, see nišš oli juba täis (olin selle täitmise enda kohuseks võtnud) ning pealegi, kas pole meie nahk siis tõesti piisavalt paks? Oli see siis esimene provokatsioon, mida paljukannatanud rahvas näinud on?

Näiteks mõned aastad tagasi sõitis endine salapolitsei ülem mööda linna ringi autoga, mille peale olid kleebitud suured prussakapildid, aga prussakatel – olge lahked – olid tema poliitiliste konkurentide näod.

Salapolitsei juht (endine!) lubas aga nad kõik ära tappa, sest olevat leiutanud endanimelise putukamürgi. Lased seda surtsuke peale, ja juba hukkubki teine inimene. Vaat selline reklaam, mõtlesin ma beseed otsides.

Samuti tuli mulle meelde, kuidas meie tragi välisminister ilmus kord vabariigi sünnipäeva pidulikule tähistamisele supermodelliga. Modell oli muidugi super ja tema saatja ajendid õilsad: juhtida tähelepanu riigi põletavatele teemadele ehk iseendale. Sest siis on lootust saada kunagi kaitseministriks, siis juba justiitsministriks, siis aga välisministriks ja lõpuks juba - jumal teab, võib-olla isegi korteriühistu esimeheks.

Hiljem lugesin veel uudist, et pahane on ka suure erakonna esimees. Nii ei tohi teha, ütles ta, selline paharet ei tohiks auhinda saada.

Võib-olla tõesti, mõtlesin ma, ja kohe meenus tema erakonna häälekandja, mis nimetas artiklit lähisuhtevägivallast väljamõeldiseks, mille eesmärgiks on lihtsalt tülli ajada mehed ja naised.

Meenus ka suur internetiportaal, mida naljasaamiseks aeg-ajalt külastan ja mis armastab informeerida avalikkust ennekõike seksiuudistest ehk kes meie ilusas vabariigis seksib meestega ja kes naistega – ka nemad polnud rahul, et nii seksimine kui ka preemiaandmine eksib vahel statuudi vastu.

Sellised mõtted painasid mind, veelgi enam painas aga mõte, et võib-olla tõesti ei pakutagi täna beseed.

Jäin rahutult põrnitsema ebameeldivalt tüünet merd ja mõtlesin, et kõige õigem oleks muidugi preemiast loobuda. Elada edasi teadmisega, et preemiaid tohivad edaspidi saada inimesed mitte oma tegude eest, vaid selle eest, kas nende poliitilised seisukohad kattuvad võimulolijate omadega – sellise mõttega suudavad elada ainult tugevad.

Aga esiteks, muidugi, ei kuulu see preemia niikuinii mulle, vaid ohvritele ja nende abistajatele. Ja teiseks tähendaks see väljakutse esitamist neile, kes preemia tõesti asja eest said – inimesed, kes aastakümneid on näinud vaeva, et meie maailmas oleks vägivalda natuke vähem.

Nemad ei ole milleski süüdi, kõige vähem aga selles, kui endine salapolitsei ülema närv otsustaval hetkel järgi annab, kui välisministri tähelepanuvajadus supermodelli puudumisel muid väljundeid otsib, kui rahvastikuminister kutsub üles moodustama tulevikus komisjone, mis valivad välja vaid laitmatu renomeega preemiasaajaid, kui naistevastasesse vägivalda pehmelt öeldes leigelt suhtuva erakonna esimees protesteerib selle vastu, et auhinna saab inimene, kes on teinud ilmselt elus palju lollusi ja vigu (nagu me kõik), kuid kes vähemalt midagi on teinud ka hästi ja teinud hästi mitte iseenese heaks.

Kuid see kõik selleks. Beseed ma tol õhtul ikkagi ei saanud ja see kaalus üles kõik maised vaevad. Raske, raske oli tol hetkel näha, et maailmas võib olla veel põletavamaid probleeme kui minu armetu besee. Tasakesi väljapääsu poole kõndides ümisesin rahustuseks iidseid laulusõnu "Aeg annab kõik… ja kõik ka võtab ta."

PS Mõni päev hiljem kõneles pintsakus naine Roosiaias venelaste keerulisest olukorrast Eestis. Tema kõne mõistis hukka omakorda kultuuriminister, kes ütles, et see oli "pidupäevale sobimatu käitumine", mis näitas, et "ei saada aru, mida iseseisvus eestlastele tähendab".

Võimalik muidugi, et ta luges lihtsalt kõneleja kujundeid valesti – seda juhtub Eestis ikka ja jälle. Just nii lohutasin end oma igaõhtust beseed süües. Õhtuhämarikus joonistus aga tulikirjas taevasse taas nagu igal õhtul kultuuriministri hüüatus: "Peatage Lasnamäe!"

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: