Hommikul ärgates näitab kraadiklaas kõigest viis soojakraadi, esimesed koolilapsed on juba aktuse ära pidanud ning hakkavad iseseisvaks eluks valmistuma ning laupäeval tähistatakse Eesti mereäärsetes paikades muinastulede ööd.

Mereveelt peegelduvad lõkked, millesse kukuvad särinal lapsevanemate pisarad, mis on esile kutsutud õpikute ja töövihikute kaanetamisest tingitud tülpimusest. See kõik tähistab suve nurkrat lõppu ja sügise vääramatut saabumist.

Kui vähegi ringi vaadata, siis tundub, et midagi head meil sügisest oodata ei ole. Ainus inimene kogu Eestis, kes võib kindlustundega saabuvale sombuajale vastu minna, on Rahvusooperi Estonia värske endine juht Aivar Mäe, sest ligi 40 000 eurot lahkumishüvitist peaks väikese päikese vihmast välja meelitama küll.

Kuid eks ole teatud tõrvatilk teadagi ka selles meepotis, sest nagu õpetab meid 1. septembril Estonias esietenduv ballett "Anna Karenina", võid sa elust ju isegi kindlat töökohta omamata leida kirge ja armastust, aga lõpuks jääd ikkagi rongi alla.

Väga suuri lootusi on pandud äsja esilinastunud Christopher Nolani suurfilmile "Tenet", et see võiks tuua Eestile laiemat tuntust ja Tallinnasse ohtralt filmituriste. "Teneti" staarid kiitsid Jüri Muttikale "Ringvaates" Eestit ja selle pealinna taevani, aga ma kardan, et nad ülistasid Tallinnat ainult tänu sellele, et rääkisid just Muttikaga.

Teiste maade ajakirjanikele ütlesid nad kindlasti hea sõna küll Jüri Muttika kohta, kuid mõnele India telekanalile intervjuud andes keskendusid nad ilmselt rohkem Mumbai kui Tallinna parimatele külgedele.

Siiski on õigustatud ootus, et suurfilm Eestile reklaami teeb ja see võiks tõesti tõeks saada, aga kui "Teneti" fännid tulevadki Eestisse, siis ainuke võimalus neil oma iidoli jälgedes käia, on see, et nad pannakse kaheks nädalaks Linnahalli karantiini.

Vägivallaennetajad olevat ise vägivaldsed, rahvast ühendama pidanud kõned hoopis lõhestavad ja kui seenele lähed, siis võib suureks vedamiseks pidada seda, kui kõigepealt leiad sina metsast seeni ja seejärel leitakse sind metsast üles.

Ühesõnaga üks ainus häda ja viletsus, millest pole puutumata jäänud ka maailma mõjukaimad inimesed nagu Aleksander Lukašenko, kelle vastu Valgevenes mässatakse, ja mina ise, kes ma jäin paari päeva eest nii tiheda vihmahoo kätte, et hamba allgi polnud kuiva kohta.

Lisaks kõigele on meiega jätkuvalt koroonaviirus, mis võib juba lähiajal tuua kaasa üle-eestilise öise alkoholimüügi piirangu ja ööklubid võidakse kinni panna. Hetkel seda veel karta pole, aga see hetk võib väga kiiresti mööda saada, seega tuleb igaks juhuks kasvõi hambad ristis ette juua ja ette tantsida, nii-öelda varuks pidutseda, sest mine tea, millal kõik veel halvemaks läheb ja kraanid kinni keeratakse.

Vaata kustpoolt tahad, midagi väga head ei paista tulevik toovat, ja viimase naela lööb sügismasenduse kirstu tõsielusaate "Rannamaja" uus hooaeg.

Üks väheseid asju, mis kõige selle negatiivse juures veidigi tuge pakub, on teadmine, et ma pole oma masenduses üksi. "Tühisuste tühisus, kõik on tühine," ütlen ma Kogujat tsiteerides ja samal ajal tean, et suur osa rahvuskaaslastest tunneb samamoodi.

Tunda end osana millestki suuremast on muidugi päris hea, kuid lõpuks tähendab see lihtsalt veel suuremat, lausa üldrahvalikku tusatuju.

Samal ajal näevad aga sajad, kui mitte tuhanded tervendajad ja elutreenerid vaeva ja korraldavad koolitusi, et me lõpetaksime muretsemise ja hakkaksime elama. Mõned kursused ei ole isegi väga kallid, ainult pool kuupalka ja selle eest saad isegi imettegeva kristalli, mille võid suhu pista ja kuna täis suuga ei räägita, siis tänu sellele tõuseb nii su enda kui ka su lähedaste elukvaliteet. 

Siiski ma päriselt ei usu, et elutreenerite särava pealispinna taga on elurõõm, pigem rahaarmastus, kuid asi seegi, armastus on armastus.

Kuidas me tusameele sügisest üle saada, see on igavene ja tüütult korduv küsimus. Ainuke adekvaatne universaalne lohutus sedastab, et kunagi pole nii hull, et hullemaks ei annaks minna. Nii et olgem siis läheneva sügise ootuses kõigest hoolimata positiivsed - hirmus aasta 2020 jõuab allesjäänud kuude jooksul veel mitu korda hullemaks minna. Eks ta ole.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.