Eesti uueks normaalsuseks on justkui saanud vaimulike aktiivne esindatus riiklike ja ilmalike küsimuste arutamises. Usuühingute juhtidest ilmuvad nende sünnipäevadel pikad persooniintervjuud ("Isa Philippe: keegi ei ole kohustatud elama ebainimlikus kooselus, kirik ei ole seda kunagi palunud", Eesti Päevaleht), usujuhid teevad ettepanekuid uute religioosse sisuga mälestusmärkide püstitamiseks kultuuriruumi (peapiiskop emeeritus Andres Põder Maarjamäe memoriaalist), tervishoiu ja hoolekandeasutustes juurutatakse hingehoiusüsteemi, tööle võetakse kaplaneid.

Kirikud saavad riigilt oma tegevuseks rahalisi toetusi vaatamata sellele, et tegemist on sekulaarse riigiga ja vaatamata sellele, et kirik Eestis jõhkralt diskrimineerib ühte osa elanikkonnast (samasooliste abielu küsimused).

Pentsik oli eelmisel aastal vaadata, kuidas peaminister Jüri Ratas käis telestuudios peapiiskopi pihitoolil ja innukalt oma palvemomentidest rääkis. Pole kaugel aeg, mil uut autopesulat vôi ööklubi ei avataks ilma, et môni usujuht seda enne õnnistamas ei käiks. Ja kui kohapeal peaks olema mõni teletiim, siis noogutab kindlasti kaadrisse pääsemiseks kaasa ka mõni poliitik.

Kirikule ja selle tegevjuhtidele ei saa nende ambitsioonikust kuidagi ette heita, iga masinavärk käitub lähtuvalt oma eesmärkidest ja sisemisest agendast. Religioonid püüavad osalt üksteiselt tallekesi üle lüüa, teisalt aga elanikkonna hulgas oma turuosa suurendada.

Suhtumine religiooni, usutunnistusse, on maailmavaateline küsimus. Eesti on riigikirikuta sekulaarne riik, kus põhiseadus jätab usuküsimused igaühe enda asjaks. Usu, kui tahad!

On usuvabadus. See tähendab - või vähemalt peaks tähendama -, et avalikkust puudutavates küsimustes, üldiseid inim- ja kodanikuõigusi puudutavates küsimustes, nagu naiste õigus abordile või see, kuidas perekonda ja abielu defineeritakse, neis küsimustes peaks eeldama vabadust usu survest.

Usuvabadus ei tähenda ainult vabadust ja õigust uskuda või mitte uskuda, see tähendab ka olla kaitstud religioossete müütide tõlgendustest tuleneva surve eest. Oleme me endalt ikka küsinud, et miks algab Eesti Raadios igal hommikul saatepäev usuminutitega? Miks paljud 1. septembri aktused toimusid kirikus?

EELK peapiiskop Urmas Viilma on andekas autor ja hea esineja, oma alal väga tugev müügimees. Tema provokatiivne, lugeja vastuvõtuvõimekuse piire kompav arutelu abordist on igati väärt lugemine, aga ka näide sellest, kuidas kirik ka ilmalikus elus "hea ja kurja tundmise puu" rolli soovib mängida.

Peapiiskop ei väsi rõhutamast, et Jumal on armastus, et Jehoova jaoks on ka iga sündimata laps oluline, et kõik, mis elus, on Loojale kallis. Aga kas ikka on? On see väide tõene?

Avage Vana Testament milliselt leheküljelt tahate, vastu vaatavad ainult Jumala enda poolt täide viidud või intriigide läbi korraldatud metsikused ja jälkused. Sadistlik on Jumal kõigi suhtes, ei pääse ka naised ja lapsed, neid müüakse orjusesse, neid võib vägistada ja tappa nagu lambaid.

Lapse ohvriks toomine on Jumalale igati meelepärane lepitus, mõelge siin hetkeks Aabrahami peale, kellel Jumal käskis kuulekuse tõestuseks oma poja Iisaku ohverdada (sic!). Harvad pole ka korrad, mil Jumal käskis mõnes linnas äkki tappa kõik esmasündinud lapsed (Egiptus).

Kõik me mäletame lugu Noast ja tema laevast. Kui palju süütuid lapsi uputas Jumal oma egoistlikus vihas, kui laskis 40 päeva vihmal sadada selleks, et kõik peale mõne väljavalitu, lihtsalt sadistlikult tappa. Vana Testament sisaldab 150 lugu sellest, kuidas Jumal on veresaunu korraldanud.

Jätame aga Taevaisa varasemad vägiteod, vaatame tema tegevusaktiivsust lähiminevikus. Kas pole küüniline väita, et see sama Jumal, kes ei takistanud 80 aastat tagasi holokausti juhtumast või näiteks Bosnia genotsiidi 30 aastat tagasi, et see Jumal peaks korraga muretsema veel sündimata laste käekäigu pärast?

Või tulgem tänasesse päeva - kas me näeme ühtegi märki sellest, et Jumal maapealset inimest mingilgi moel toetaks? Kui elu on talle nii kallis, miks ei aita kõigevägevam meid siis Covid-19 osas? Vastus: Jumalal on ükskõik. Tal on savi. Me ei lähe talle korda.

On super saavutus, et abortide arv on Eestis nii jõuliselt langenud. Aga selles pole paraku ei Jumal ega kirik mingit otsustavat rolli mänginud. See on ilmaliku heaolu märk, selle turvalisuse, tavainimese ja riigi suhte, arenenud nõustamisteenuse ja üldise heaolutaseme küsimus.

Abort on julm, vaevalt, et keegi seda eitaks. Aga veel julmem on sundida kedagi sünnitama vägistamise teel viljastatud last, keda juba ette vihatakse. Aabrahmlikud religioonid näevad naist tööloomana ja kui juba tiine, siis tuleb ilmale tuua, mida siin vaielda.

Nii pole see aga sekulaarses kodanikuühiskonnas. Ilmalikus ühiskonnas on naisel õigus oma keha üle otsustada, vastutus oma otsuse üle on ja jääb naise kanda. Nii heas, kui halvas. Sõpruskonna, kogukonna, ühiskonna roll on selles küsimuses, minu meelest, üksikut toetada ja abistada. Aga mitte keelata.

Loomulikult on kristlaste hulgas palju toredaid inimesi ja ma ei vaidlusta kaugeltki kõiki kiriku tegemisi. Olen aga väga vastu sellele, et ilmaliku elu norme ja seadusi rohkem ja rohkem kooskõlastatakse religioossete müütide tõlgendustega.

Suhtumine aborti ja küsimus abielu mõiste defineerimisest (abielureferendum) on kaks hetkel laual olevat teemat, milles kirikul ei peaks ilmalikus riigis olema mandaati kaasa rääkida. Sest asjassepuutuv näidete arsenal (ajaloo-, mitte müüdipõhine) ei toeta väiteid ei jumalikust armastusest ega kristlikust halastusest. Miks me siis otsime ikka ja jälle võrdlusmomenti sealt, kus seda olla ei saagi?

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.