Kuigi põhiseaduse järgi on justkui igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada ütleb põhiseadus ka seda, et omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Kitsendused omandi kasutamisel saab paika panna teiste seadustega ning see annab omavalitsustele metsade kaitsmisel olulise tööriista, mis on seni laiema tähelepanu alt kõrvale jäänud.

Nimelt on üheks selliseks kitsendusi võimaldavaks aktiks omavalitsuse üldplaneering, millega saab kehtestada piirangud oluliste metsaobjektide majandamisele, olgu nendeks siis elanike poolt armastatud puhkemetsad, kõrge loodusväärtusega paigad, asulate puhvermetsad või kultuurilooliselt tähtsad ristipuud.

Võimalust üldplaneeringu kehtestamisega raietele piire panna on seni veel vähe kasutatud ja seda ilmselt kahel põhjusel. Esiteks ei soovi kohalikud volikogud sattuda konflikti suurettevõtjate ärihuvidega, sageli on ju metsafirmad ka piirkonnas olulised maksumaksjad ja tööandjad. Omavalitsustel, mis seda teed siiski lähevad, on aga oht sattuda pikka ja keerulisse kohtuvaidlusesse.

Mitmed vallad on juba lageraieid piiranud

Paistab, et kohtuvaidluste läbi tegemisest ja vastavate pretsedentide loomisest pole siiski pääsu, sest metsatöösturite ärihuvide kõrval omab aina suuremat kaalu avalik huvi väärtuslike metsade säilitamiseks, millega volikogud samuti arvestama peavad. Mõned omavalitsused Eestis on oma seisukohad juba ka selgelt välja öelnud.

Näiteks vaidles Haapsalu linn mõni aeg tagasi RMK-ga linnalähedaste metsade raiumise üle, mis olid kaitstud endise Ridala valla üldplaneeringuga. Toona ütles Haapsalu aselinnapea Helen Rammu Lääne Elule, et RMK isegi ei teavitanud linnavalitsust kavandatavast raiest, ehkki maha võeti 4,5 hektarit puhkemetsa, mille kohta kehtis lageraie keeld.

Kuna keskkonnaameti hinnangul oli üldplaneeringu sõnastus siiski ebaselge, lahendati vaidlus seekord kompromissiga, kus volikogu soostus RMK ettepanekuga, et "äärmise vajaduse korral" võib seni planeeringuga kaitstud väärtuslikel metsaaladel lageraiet siiski teha. RMK aga pakkus omalt poolt välja pikaajalise metsamajandamise kava, mille alusel kõnealustes metsades lähiaastatel lageraieid ei planeerita.

Augusti alguses sattus metsafirmade pahameele alla Saaremaa vald, kus kavatsetakse keelata lageraied asulate lähiümbruses. Metsaomanike arvates pole eelnõu kooskõlas üldplaneeringu seadusega, mis nende hinnangul ei võimalda lageraiet planeeringuga täielikult keelata, vaid ainult piirata selle mahtu. Vald aga leiab, et keeld on vajalik külade kaitseks müra, õhusaaste ja tuule eest.

Keskkonnaamet ei saa lubada raieid, mis on vastuolus planeeringutega

Veel hiljuti tühistas keskkonnaamet RMK metsateatise, millega kavandati lageraiet Lääne-Harju vallas. Raie keelamise aluseks oli seekord just kehtiv ühinemiseelse Padise valla üldplaneering, milles kõnealune metsatükk oli märgitud kaitsemetsana, kus lageraie langi laius ei tohi ületada 30 meetrit ja pindala 2 hektarit.

Keskkonnaamet märgib oma otsuses, et senises kohtupraktikas on korduvalt leitud, et metsaraiega seotud piirangud võivad tuleneda kehtivast valla või linna üldplaneeringust. Samuti hindab amet, et raiete lubamise või keelamise puhul tuleb kontrollida nende vastavust kehtivatele planeeringutele ning keskkonnaamet ei saa lubada raieid, mis oleksid nende nõuetega vastuolus. 

Praegu toimub omavalitsustes üle Eesti haldusreformi järgsetele uutele territooriumidele üldplaneeringute koostamine. See annab harukordse võimaluse selgelt sõnastada ka kohalik metsapoliitika ning märkida planeeringutesse need kõrge avaliku huviga metsad, kus lageraied keelata või piirata nende mahtu.

Kindlasti tuleks arutellu kaasata kohalik kogukond, kellele on teada igale paikkonnale kõige väärtuslikumad metsad.

Metsaküsimus peaks olema kohaliku poliitika osaks

Selline samm aga eeldab poliitilist tahet, mis niivõrd tundliku ja konfliktse teema puhul võib jääda loiuks. Kohalikud poliitikud ilmselt pigem ei soovi võtta oma lipukirjaks teemat, mille puhul ühtesid toetades oled paratamatult tülis teistega. Kuid nagu kirjutas antropoloog Aet Annist hiljuti Postimehes, ei olegi tegelikult oluline, kas meie ükskõiksust toetab seadus või selle augud, juriidiline korrektsus või korruptsioon. 

Igal juhul peab metsapoliitika ja elukeskkonna säilimine muutuma lähenevate kohalike omavalitsuste valimiste debati osaks. Poliitilist tahet saavad siinjuures tekitada ja ergutada kodanikuühendused, nagu külaseltsid ja MTÜ-d, samuti turismisektor ja teised huvigrupid. Viimase heaks näiteks on Kose vald, kus kodanikud on oma seisukohad ja soovid jõuliselt kuuldavaks teinud. 

Metsaküsimus ei ole kunagi ainult majanduslik probleem, vaid seotud oluliselt laiema olemise spektriga.

Maaelanikuna kuulun minagi nende hulka, kes on pidanud talviti esimese varahommikuse kohvitassi kõrvale vaatama akna taga pimeduses hõõguvaid harvesteritulesid. Kukeseeni tänavu ei saanud, sest tavapärasest seenekohast oli järel sügavate rööbastega songermaa ja hakkematerjali hunnikud. Võib öelda, et minu huvi korjata seeni põrkus siin maaomaniku huviga teenida tulu.

Mõistagi on minu huvil selles olukorras väiksem kaal, kui omaniku õigustel. Olukord muutub aga siis, kui seenelisi on oluliselt rohkem ning metsal kanda ka muud ülesanded, näiteks puhverdada asulat, olla matuserongi peatuspaigaks ja ristimärkimise kohaks või pakkuda võimalust matkamiseks ja sportimiseks.

Iseäranis aga siis, kui erametsa asemel on riigimets, mis justkui peaks kuuluma rahvale. Sel juhul tuleb avalik huvi majandusliku huviga samaväärseks või tähtsamakski arvata ning seada metsa majandamisele kitsendusi.