Tõsiasjale, et inimkonna arvukuse ja heaolu kasvul on piirid, osutas ühena esimestest inglise majandusteadlane Thomas Robert Malthus enam kui kakssada aastat tagasi. Veidi vähem kui 50 aasta eest avaldas Rooma Klubi oma mõjuka raporti "Kasvu piirid".

Mõlemad käsitlused pidasid kasvu peamise piirajana silmas ressursside lõplikkust, ometi on (majandus)kasv jätkunud ja ilmselt jätkub ka edaspidi. Sest ressursid ei saa kunagi otsa, vähemasti mitte selles mõttes nagu seni on silmas peetud.

Otsa hakkab saama hoopis meie elukeskkond, sest see ei suuda enam inimkonna heitmetega toime tulla. Neist (hetkel) kõige kriitilisema mõjuga on (fossiil)kütuste põlemisel tekkiv süsihappegaas, mis viib kliimasoojenemiseni. Skeptikutest hoolimata on see arusaam üleilmselt aktsepteeritud, viimase paari kümnendi jooksul on mõistetud ka selle probleemi vältimatust ja akuutsust – midagi tuleks kohe ette võtta.

Kriisidele omaselt on kliimakriiski sünnitanud suure hulga häälekaid vilepuhujaid ja süüdlaste otsijaid ning mida valjemini kõlab nende hääl, seda rohkem leidub neidki, kel lihtsad lahendused välja pakkuda. Viimased omakorda leiavad üha enam aktivistidest toetajaid, kes asuvad otsustajaid survestama ja tulemusena ... saame entusiastide marsid.

Sõnastatakse uljad ja üllad eesmärgid, haaratakse kätte loosungid "Viisaastak kolme aastaga!" ja asutakse teele. Iga päev toob uudiseid, millal mõni linn, ülikool või advokaadibüroo kliimaneutraalseks muutub. Kui asi ei liigu, maksab maksumaksja peale, et kasvaks energiamets või kaetaks põllud ränipaneelidega.

Kahjuks on see probleem, millega me silmitsi seisame väga palju tõsisem ning pakutud lihtsad lahendused tähendavad üldjuhul vaid oma "probleemi" metsa alla sokutamist – tapuaiast jõkke ja sealt edasi ookeani või Euroopa õuest Hiinamaale ja Aafrikasse. Maakera on aga ühine. Selle nähtuse nimi on rohepesu.

Tõsi, üldine esmane siht – süsinikuheite jõuline vähendamine – on ilmselt õige ja iga samm selles suunas tervitatav, kuid tuleb tunnistada, et seni pole kaugeltki selge isegi lõppeesmärk, rääkimata teest kuidas selleni jõuda. Ei tea me õieti sedagi, mis on üldse meie võimuses.

Loodusseadused ütlevad, et areng ehk korrastatuse kasv on võimalik vaid läbi korratuse hoopis suurema kasvu kuskil mujal. Ümbersõnastatult – iga organism toodab prügi ja kõige rohkem saastab kõige arenenum. See peaks tähendama, et kogusaaste vähendamiseks on ainus tee nn kestlik kahanemine (inimeste arvus ja tarbimises).

Kas selline (taand)arengu otsus on üldse inimeste võimuses? Kas see on soovitav? Kes jääb sellisel juhul ellu ja kes jääb mällu?

Kui ei, siis areng/kasv jätkub ja saastamine kasvab ning ainus võimalus on luua tehnoloogiaid, mis viiksid saaste meie ja meie eksistentsi võimaldava looduse jaoks piisavalt kahjutule kujule.

Kui fantaseerida, siis tuumajäätmed peaks saatma Päikesele ja soojusheite avakosmosesse. See on võimalik vaid olulise täiendava energiaressursi kasutuselevõtu korral. Kokkuvõtvalt – saastega võitluseks vajame rohkem ja paremat energiat, eelkõige elektrienergiat. Lewis Carrolli sügavamõttelise sõnastuse kohaselt peame ka paigalpüsimiseks üha kiiremini jooksma.

Järeldus on ühemõtteline – energia maksab ja meil tuleb harjuda vajadusega maksta saaste utiliseerimise eest oluliselt, ilmselt palju kordi rohkem, kui me praeguste saastemaksude ja keskkonnatasudega selleks kogume. Kas me oleme selleks valmis? Ilma selle valmisolekuta on kõik lahendused üks suur enesepettus.

Paratamatu hinnatõus tekitab tõsiseid sotsiaalseid probleeme, ent mis ilmselt kõige tõsisem, tekitab ja juba on tekitanud kasvavaid pingeid arenenud ja arenevate riikide vahele. Pariisi habras kliimakokkulepe annab veidi lootust, aga välistatud pole selle kokkukukkumine just kulude õiglase jaotuse pinnalt: ühed ei taha (võõraid?) kulusid kanda ja teised ei suuda.

Edasiliikumist takistab ka usaldusväärse metoodika puudumine energia ja teiste toodete elueakulude, sh saaste, arvestamiseks. Erinevad metoodikad võimaldavad täiesti erinevaid järeldusi pakutavate lahenduste "kliimaneutraalsust" puudutavalt. Ilmekaks näiteks on Euroopa Komisjoni biokütuste käsitluse heitlikkus – kord on ja kord ei ole roheline.

Ebakindlal kontseptuaalsel ja praktilisel alusel on ka paljukiidetud ringmajanduse ja taaskasutuse propageerimine. Tasuks tõsiselt analüüsida, kui keskkonnasõbralik selline lähenemine igal konkreetsel juhul tegelikult on. Kahtlus on asjakohane alati, kui vana asja kasutuselevõtt on praktikas oluliselt kallim kui uue muretsemine.

Usaldamatust külvab ja raskendab seeläbi üleilmse keskkonnamure sisulist lahendamist läbimõtlematu (või omakasuliselt läbimõeldud?) riiklike dotatsioonide ja toetuste poliitika. Väljendugu see siis jäätmete piiritaguses utiliseerimises, musta elektri impordis või pelletite põletamises tuhandete kilomeetrite kaugusel puude kasvukohast.

Eelöeldu mõte pole eitada või pisendada kliimakriisi tõsidust, suisa vastupidi. See on soov osutada probleemi keerukusele ja hoiatada entusiastlike, ent pealiskaudsete ja kohati ka silmakirjalike lahenduste eest. Nii satume pigem vihma käest räästa alla.

Tark ei torma. Vajame vastutustundlikke otsuseid, mis põhinevad teadmistel ja vastastikusel usaldusel, need aga nõuavad mitte ainult palju tööd, vaid ka aega. Ainsaks lahenduseks on seega liikuda edasi samm-sammult, aega kaotamata ja raskustele vaatamata. Ning otsustades täna vaid seda, milles kindlus ja selgus olemas, jättes järgnevad otsused targemasse homsesse.