Tõnis Saarts: ei ole need kaks kriisi nii erinevad midagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Anna Aurelia Minev/ERR

Kui Reformierakond süüdistab praegust valitsust selles, et viimasel puudub pikem ettevaade, siis tasuks meenutada oravate endi toimetamisi ja retoorikat eelmise kriisi ajal, märgib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Valitsuspoliitikutele meeldib võrrelda praegust koroonaviirusest tingitud majanduskriisi aastakümne alguse finantskriisiga. Eriti EKRE poliitikud armastavad rõhutada, et kui toona valitsusvastutust kandnud Reformierakond muudkui kärpis ja kahjustas sellega tugevalt tavainimese heaolu, siis praegune valitsus, vastupidi, hoolitseb rahva eest ja jagab hädasolijatele lahkelt toetust.

Samas, kui vaadata võimupoliitikute käitumismalle ja sõnumeid kriisisituatsioonis, siis haarab pigem deja vu tunne – kõike seda on juba kord nähtud. EKRE ja Reformierakond, Reformierakond ja Keskerakond, nende kriisikäitumist analüüsides polegi lahknevus nii suur, kui pealtnäha paistab.

Teisisõnu, sündroomid, mida Eesti poliitikud kriisisituatsioonis põevad, näivad kaunikesti sarnased. Nendeks on: "Ilmeksimatuse sündroom", "Sisevaenlase otsimise sündroom", ""Eksperdid ei tea midagi" sündroom" ja "Lühiperspektiivi sündroom".

Kõigepealt "Ilmeksimatuse sündroomist". Kui vaatame Eesti poliitajaloos edukate erakondade ja poliitikute jada, siis neid ühendab üks joon: nad üritavad tugevate juhtidena jätta muljet, et ei eksi kunagi. Nii oli see Andrus Ansipiga Reformierakonnast, Edgar Savisaarega Keskerakonnast, ja nüüd ka Helmetega EKRE-st. Ratase Keskerakond näib samuti olevat selles suunas teel, kuigi pole veel päris pärale jõudnud…

Oma möödalaskmiste tunnistamine, eriti kriisisituatsioonis, näib võimupoliitikutele olevat tabu. Ei tunnistanud Ansip hiljem, et majanduskriisile reageerimisel tegi valitsus, just selle algusperioodil, mitmeid vigu. Ei tunnista ka enamus Ratase valitsuse poliitikuid, et kevadise koroonakriisi ajal ei suudetud alati adekvaatselt reageerida.

"Ilmeksimatuse sündroomiga" haakub hästi ka püüd leida kriisisituatsioonis sisevaenlasi, õigemini rahvusvaelasi. Reformierakond kuulutas omal ajal, et nemad on kõige eestimeelsem erakond. Kui keegi söendas finantskriisi ajal tõsisemalt kritiseerida valitsust ja väitis, et kärpemeetmetel on väga kõrge sotsiaalne hind ning võiks kaaluda ka teistsuguseid lahendusi, sai ta enamasti endale kaela "Kremli-meelsuse" või "Kreekat-teha tahtja" sildi.

Praegu võitleb EKRE-st pärit rahandusminister Martin Helme samuti mingite müstiliste jõududega, kes tahtvat võimule tulles karme kasinusmeetmeid rakendada ning nii rahva vaesusesse paisata. Nii nagu Reformierakond omal ajal, on nüüd ka EKRE "eestimeelse poliitika" kehastus, kelle väljapakutud kriisimeetmed on ainuõiged ja neisse saavad suhtuvad kriitiliselt vaid rahvusriigi vaenlased.

Sisevaenlaste eesliini moodustavad tihtilugu just eksperdid. Meenutagem Andrus Ansipi kuulsat ütlust: "Kui see on kriis, siis sellises kriisis ma tahakski elada". Lausutud oli see kontekstis, kus majanduseksperdid hoiatasid finantskriisi alguses valitsust, et Euroopas lahvatanud majanduslangus võib peagi ka Eestisse jõuda.

Tõsi, kriisi kestel õppis Reformierakond ekspertide nõu rohkem hindama. Kuid sedagi väga valikuliselt ning valitsusega eriarvamusel olevaid eksperte avalikult häbimärgistades. Täpselt sama näeme ka Jüri Ratase valitsuse puhul. Kuigi ekspertteadmisi vähemalt koroonaviirusega võideldes ei eirata, siis kriisijuhtimise majandusliku külje osas näib küll praegu, et valitsusel on sihid juba paigas ning ekspertide-poolset sisendit eriti ei vajata.

Kuna ekspertide laiemat pilti pakkuvasse teadmisse suhtutakse üleolevalt, siis pole ka midagi imestada, et kriisiotsuste puhul saavad olulisemaks hoopis lühiajalised ja valimistsüklist tulenevad kaalutlused ning pikem arenguperspektiiv kaob silmist.

Kui Reformierakond süüdistab praegust valitsust selles, et viimasel puudub pikem ettevaade, siis tasuks meenutada oravate endi toimetamisi ja retoorikat eelmise kriisi ajal.

Eksperdid kordasid toona nagu mantrat, et "head kriisi ei tohi raisku lasta" selleks, et aidata Eestil liikuda väärtusahelas edasi, ning ka valitsus peaks enam panustama innovatsiooni-poliitikatesse. Reformierakondlased aga vastasid sellele omakorda, et riigi vähesele sekkumisele ja odavale tööjõule põhinev neoliberaalne mudel on Eestit seni hästi teeninud ja käiguvahetust pole vaja.

Meelemuutus tuli suuresti alles peale kriisi, kui peenhäälestuse-jutuga seoses asi päris piinlikuks kiskus. Pole väga erinev praegusest valitsusest, mille jaoks pole 21. sajandi suurte väljakutsete üle arutlemine ja visioonikas sihiseade just nende tugevaim külg.

Pilt, mis meile vastu vaatab, kui jälgime Eesti poliitikuid kriisisituatsioonis, on tegelikult kaunikesti pelutav: ilmeksimatus, fantoom-vaenlastega sõdimine, ekspertide eiramine ja fenomenaalne oskus "head kriisi raisku lasta", mitte seda pikaajalise arengu teenistusse rakendada.

Veelgi hirmutavam on aga see, et Eesti valija enamasti premeerib seesuguse toimetamisviisiga poliitikuid valimistel üsna korraliku häältesaagiga, nagu juhtus Reformierakonnaga 2011. aastal.

Praegune kriis on aga alles algusjärgus ja võib-olla läheb seekord kõik siiski teisiti ja paremini? Lootust on siiski vähe, sest sissetallatud radu mööda on alati lihtsam kõndida, kui hakata rajama uut.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: