Neljapäev, 12. märts jääb igaveseks pitserina mällu enamike ettevõtjate jaoks. Sel päeval kuulutati Eestis välja eriolukord. Valitsuse kiire tegutsemine hoidis kindlasti ära kõige hullema ning seatud piirangud olid asjaolusid arvestades vajalikud. Vaieldav on, kas aga kõik keelud olid ja on seaduslikud ja kas riik on abimeetmeid õigesti sihtinud.

On ülimalt kaheldav, kas majandus- ja taristuministril on otselendude keelustamiseks õiguslik alus ehk kas seadus sellist piirangut võimaldab kehtestada. See on vaid üks viimastest näidetest.

Kuna olukord oli erakorraline, siis vaadatakse valitsuse eksimustele läbi sõrmede ning riigi vastu kohtusse minejaid on vähe. Siiski jääb küsimus, kes hüvitab keeldudega kaasnenud kahju.

Toome näiteks kultuurisektori, mis on sama haavatav kui reisikorraldajad ja transpordiettevõtjad.

Kui kauaoodatud etendus või kontsert jäetakse valitsuse käsuga ära, siis tunduks justkui õiglane saada piletiraha viivitamatult tagasi.

Paneme end korraks aga korraldaja "saabastesse". Oled maksnud ära rendi, esinejate tasu ja reklaamikulud, kuid pead veel ka pettunud tarbijatele piletiraha tagasi maksma.

Üks esimesi "ohvreid" oli Filipp Kirkorovi kontsert-etendus, mis oleks pidanud toimuma päev pärast eriolukorra kehtestamist. Ärajäänud üritusi aga aina lisandus ning kontserdikorraldajad olid valiku ees, kas jätta üritus lõplikult ära või lükata see edasi. Kes otsustasid edasi lükata, on nüüd taas silmitsi piirangutega. See tähendab aga, et korralduskulusid on kantud juba kaks korda, kuid tulude real ilutseb kasvav miinus.

Kuidas leida tasakaal erinevate huvide vahel ehk kas lähtuda põhimõttest, et tarbijal on alati õigus või näevad seadused ette õigusi ka korraldajatele?

Kuigi kriis kultuurimaastikul on möllanud juba üle poole aasta, on riik võtnud sisse mugava pealtvaataja rolli. Loogiline oleks, et riik hüvitab kulu, mis tema piirangutega kaasneb ehk hüvitab piletite tagasiostmisest tekkinud kahju. Paraku jäävad pakutud abimeetmed kasinaks.

Tarbijakaitsjad annavad samuti erinevaid signaale. Tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve ameti kodulehelt võib tarbijakaitse rubriigist lugeda juhiseid, mis innustavad ära jäänud ürituste korraldajatelt piletiraha tagasi nõudma.

Samas on tarbijavaidluste komisjon otsustanud, et kui kontserdi toimumiseks määratakse uus kuupäev, siis ei ole põhjendatud tarbijale piletiraha tagastamine. Selline lahendus on kooskõlas võlaõigusseadusega, mis võimaldab piletite tagasiostu vaidlustes paindlikku lähenemist.

Kui üritus lükkub ajaliselt üksnes edasi või pakutakse tarbijale kinkekaart, siis üldjuhul ei ole tegemist olulise lepingurikkumisega, mis annaks tarbijale õiguse lepingust taganemiseks ja piletiraha tagasinõudmiseks.

Läti ning Leedu ei ole valitsus jätnud korraldajaid "räästa alla". Näiteks loodi seaduse ja halduspraktika muudatustega võimalus, et piletiraha ei pea reeglina tagasi maksma, kui üritus on edasi lükatud. Kui tarbijale uus toimumisaeg ei sobi, on neil õigus saada piletihinna väärtuses kupong sama korraldaja teistele üritustele.

Kas on palju loota, et tarbijakaitsjad ei lähtu põhimõttest, et tarbijaid tuleb kaitsta ükskõik mis hinnaga ning kehtivat õigust tõlgendatakse mitte robotlikult, vaid kõiki õigusi ja huvisid kaaludes?

Loomulikult võib riik ka mitte midagi teha ja öelda, et ettevõtjad, kellele siin ei meeldi, võivad joosta Rootsi.