The Economist avaldas käesoleva aasta 25. juulil artikli, mille peamiseks sõnumiks oli, et nii nagu makromajanduse põhimõtted on olnud pidevas muutuses alates John Maynard Keynesi 1936. aastal ilmunud raamatust "The General Theory of Employment, Interest and Money", on maailma(majandust) tabanud pandeemia hakanud tekitama järjekordset muutust paradigmas ning poliitikuid ootavad ees valikud, valimaks parimad raha-ja majanduspoliitilised meetmed, mis suudaksid riigid edukalt kriisist välja tuua ning majanduse uuesti kasvama panna.

Milline on õige rahanduspoliitiline meede kriisist väljumiseks, on tekitanud debati nii poliitikude kui ka majandusteadlaste seas ja seda mitte ainult laiemas, rahvusvahelises kontekstis tuntud majandusteadlaste- ja analüütikute seas, vaid ka Eestis on viimastel nädalatel hakatud meedia vahendusel analüüsima, milline oleks parim võimalik viis kriisiks väljumiseks – on selleks suurem keskpankade rahatrükk (quantitative easing), kasvav keskvalituse eelarvedefitsiit koos laenamisega, negatiivsed intressimäärad või näiteks struktuursed muutused majanduses laiemalt.

Nii avaldas 26. augustil Indrek Neivelt Postimehes arvamust, et riik ei pea praegu võetud laenu suure tõenäosusega kunagi tagasi maksma ning tulevikus piisab vaid intresside teenindamisest, mis antud hetkel on juba kas negatiivsed või nullilähedased (EKP ametlik intressimäär on alates 2019. aasta septembrist -0,5%).

10. septembri "Reporteritunnis" lahkasid rahatrüki ning riigivõla kasvu mõju majandusele Andres Sutt, Keit Kasemets ning Tõnu Palm ning konsensusest jäi kõlama, et laenamine ning eelarvepuudujäägi suurendamine on riigieelarve kontekstis risk ning ei ole ükski varasem kriis, ei muuda ka käesolev kriis majandusteooria põhialuseid.

Vaid päev hiljem avaldas Eesti Panga president Madis Müller KUKU raadio saates "Nädala Tegija" arvamust, et riigi poolt püsivate kulude katteks laenukoormuse kasvatamine ei ole vastutustundlik strateegia ning eesmärgiks peaks olema jõuda riigieelarvega tasakaalu majanduse taastumisel.

Ka LHV panga üks asutajatest Andres Viisemann kirjutas LHV blogis, et USA-s mõlema partei poolt omaks võetud Modern Monetary Theory (MMT) tähendab populistlikku ning vastutustundetut laenamist, mis ei saa olla pikas perspektiivis mitte kuidagi jätkusuutlik.

Samal ajal on rahandusminister Martin Helme tõrjunud otseselt arvamusi ja seisukohti, mis tasakaalus eelarvet toetavad ning laenukoormuse vähendamise poolt on: "2022. aastaks tasakaalus eelarve eesmärgi seadmine on, ma ütleksin, täielik barbaarsus."

Helme hinnangul tooks see endaga kaasa majanduskriisi ägestumise, tööpuuduse kasvu, aga ka üleüldise majanduse taastumise aeglustumise ja seega ei ole ka riigieelarve struktuursesse, ega nominaalsesse tasakaalu jõudmine lähiaastatel valitsuse jaoks prioriteet. Samuti ei lähe riik avaliku sektori palkade kärpimise teed ning jätkab majanduse stimuleerimist läbi erinevate majanduspoliitiliste meetmete.

Laenamine kui kontseptsioon

Selleks, et saada aru, mille üle antud debatt käib ning mida üldse tähendab valitsuste laenamine ning keskpankade rahatrükk, on vaja anda ülevaade keskvalitsuste laenamisest kui kontseptsioonist.

Keynesianism tekkis ühe majandusteooria vooluna 1930. aastatel vastusena 1929. aasta suurele depressioonile. Keskne idee baseerus riikide võimekusele end majanduskriisist välja kulutada ning kuidas riik peab majandustsüklite haldamisel omama suuremat ning suunavamat rolli, et tagada võimalikult kõrge tööhõive, soovitud tasemel inflatsioon ning võimalikult kõrge agregeeritud nõudlus majanduses.

Valitsused võisid opereerida eelarvedefitsiitidega ning suurendada oma võlakoormust, kui majandus oli languses, eeldusel, et majandustõusu ajal akumuleerunud võlga vähendatakse. Antud majanduspoliitiline paradigma sai prevalveerivaks järgnevateks aastakümneteks.

Kui ajalooliselt on valitsused laenanud, et finantseerida sõdu, siis viimasel 80-90 aastal on valitsused laenanud, et stimuleerida endi majandusi. Lihtsustatult toimub laenamine, kui riigi valitsus emiteerib võlakirju ning müüb neid turul investoritele. Võlakirjad müüakse maha kindla aja tagant ning fikseeritud intressimääraga, mis sõltub võlakirja realiseerimise ajast.

Võlakirjade tootlikkus ehk fikseeritud intress sõltub riikidele antud krediidireitingust, mis omakorda määratakse mitmete sisendite koosmõjul kuid peamiselt peaks indikeerima (aga alati ei pruugi) majanduse tervist ning tulevikuperspektiivi. Valitsuste võlakirju võib turul vahetada ja nendega kaubelda lugematu hulk kordi, mis omakorda peaks näitama konkreetse valitsuse majanduslikku seisu.

Madal inflatsioonimäär ning ootused sellele finantsturgudel on aga ohtlikuks tähistajaks. Madal inflatsioonimäär hoiab reaalintressid kõrgemana kui nad muidu võiksid olla, mis on omakorda probleemiks, sest nominaalintressidel ei ole võimalik enam väga palju madalamale langeda ning keskpankadel on siin oma roll – mida enam oodatud inflatsioon erineb tegelikkusest, seda raskem on seda tulevikus saavutada.

Üha suureneval eelarvedefitsiidil ning võlakoormuse kasvul võivad olla ka negatiivsed tagajärjed, kui 1970. aastatel oli Läänemaailmas probleemiks liiga kõrge inflatsioon, väitsid majandusteadlased, et see on tingitud valitsuste pidevast ja suurenevast laenamisest, mille tulemusel 1930. aastate alguses saanud keynesianism asendus esmalt Milton Friedmani ning hiljem Paul Volckeri (FED juht aastatel 1979 – 1987) poolt propageeritava "säästliku fiskaalpoliitikaga", mille raames ei olnud enam võimalik majanduslangusest välja kulutada. Samuti toetasid antud suunda näiteks Mehhiko 1982. ning 1994. aasta kriis ning Argentiina hüperinflatsioon 1989. aastal.

Järgmine paradigma muutus tuli 2007. aastal alanud majanduskriisiga, mis tõstis arenenud majanduste keskmist valitsuste võlga osakaaluna SKT-st 74 protsendi pealt 2007. aastal 105 protsendi peale 2017. aastal.

Tärkavates majandustes tõusis valitsuste võlg sama ajaga keskmiselt 35 protsendi pealt 48 protsendi peale. Samal ajal toimus ka mitmetes arenenud riikides, nagu Ameerika Ühendriigid, järjekordne paradigma muutus, ehk pöörduti tagasi keynesianismi poole, täpsemini juba mainitud MMT poole, mille raames riikide keskpangad toetasid valitsuste laenamist, ostes ise valitsuste poolt emiteeritud võlakirju ning suunates majandusse täiesti uut raha.

Ühtlasi erines suhtumine laenamisse ning valitsuste ja keskpankade poolt raha suunamisel majandusse küllaltki kardinaalselt FED ning EKP vaates. Kui Ameerika Ühendriigid valisid juba eelnevalt mainitud MMT, siis mitmed Euroopa riigid, eesotsas Eestiga, läksid tugeva kärpepoliitika teed.

Kui EKP ning Euroopa poliitiline paradigma jõudis alles mõned aastad tagasi Euroopas selleni, et tugev kärpimine ei pruugi majandusi piisavalt kriisi ajal aidata ning uuesti kasvama panna, muutus suhtumine ka Euroopa Keskpangas ning esimest korda ajaloos tulid teemaks ka negatiivsed intressimäärad ja läbi suurema rahatrüki rohkemate finantside suunamine majandusse.

2019. aasta septembris pidas aga IMF-i peaökonomist Olivier Blanchard mingil määral revolutsioonilise kõne, milles ta väitis, et valitsused võivad ja suudavad laenata märgatavalt rohkem kui on seda varasemalt tehtud, ilma et see omaks negatiivseid tagajärgi nii riigi- kui ka avalikule sektorile.

Blanchardi väide põhines arenenud riikide võlakirjade intressimääradel, mis on olnud pidevas languses, muutes laenamise valitsustele odavamaks samal ajal kui majandus on kasvanud. Ehk et olukorras kui riigi nominaalne SKT kasv on kõrgem kui valitsuse poolt emiteeritavate võlakirjade intressimäär ning valitsused "ei lähe laenamisega liiale", suudavad valitsused võlgadest välja kasvada ilma fiskaalse kuluta.

Ilmselgelt võivad suuremahulisel laenamisel olla ka negatiivsed tagajärjed, kui intressimäärad hakkavad uuesti tõusma kuid hetkel ei näe arenenud riikides majandusteadlased selles väga suurt ohtu, sest intressimäärad on olnud stabiilses languses viimased 30 aastat ning on madalad eeldatavasti terve alanud dekaadi.

Valitsuste ja keskpankade roll

Et saada selgust, millised on rahvusvahelises debatis levivad seisukohad ning kuidas need suhestuvad potentsiaalsete Eesti valikutega maailmas, on oluline analüüsida, kuidas kirjeldavad ja millisena hindavad valitsuste ja keskpankade rolli käesolevas kriisis maailma juhtivamad majandusteadlased.

Esther Duflo, MIT majandusprofessor ning Nobeli laureaat ütles hiljutises usutluses CNBC-le, et (vähemalt Ameerika Ühendriikide kontekstis) ei ole kasvav riigivõlg miski, mille üle peaksid nii laiem avalikkus kui ka finantsturgudel tegutsejad pead vaevama, sest põhimõtteliselt ei pea tugeva majanduse ning tugeva valuutaga riigid kunagi enda riigivõlga tagasi maksma, sest majandus kasvab sellest lihtsalt välja. Idee, millele viitas juba 2019. aastal ka Olivier Blanchard (endine IMF peaökonomist ning MIT professor).

Michelle Meyer, investeerimispanga Merrill Lynch ökonomist on väljendanud seisukohta, et suurenev riigivõlg koos keskpankade poolt tehtava rahatrükiga ei ole miski, mida peaks hetkel poliitikakaujundajate poolt piirama. Võtmeküsimus peitub pigem selles, millised on poliitikute edasised valikud võlakriisi pidurdamiseks kui pandeemia läbi saab ning majandus hakkab taastuma. Kuidas ning millisel viisil üritatakse eelarve uuesti tasakaalu saada ja kas seda tehakse kooskõlas reformidega, mis taastumist soosivad.

Paul Krugman on väljendanud seisukohta, et käesolevas kriisis ei ole riikide keskvalitsuste võlakoorma kasv taunitav, juhul kui seda raha kasutatakse infrastruktuuri arendamiseks, toetamaks haridust ning teadus- ja arendustegevust ning sillutamaks laiemalt teed tulevikule.

Valitsustel on mõistlik suurendada kulutusi majanduse elavdamiseks, isegi kui see tähendab pikemaajalist eelarvedefitsiidis olemist. Miski, millele on viidanud ka Larry Summers Harvardist. Hetkel kujutab majandusele suuremat ohtu liiga vähene kulutamine kui nii-öelda ülekulutamine.

Robert Reich, UC Berkeley professor ning mitmekordne endine USA tööminister (secretary of labour) kirjeldab olukorda, milles eksisteerib ebanormaalselt kõrge töötus ning majanduse võimekus on alakasutatud peab valitsus olema kulutaja rollis, et piltlikult öeldes tulesid põlemas hoida.

Edward Prasard, Cornelli Ülikooli professor väidab, et juhul kui valitsused ning poliitikud ei suuda fiskaalpoliitilistes meetmetes kokku leppida ning majandustesse rohkem raha suunata, peavad seda koordineeritult tegema keskpangad, et majandust stimuleerida ning olemasolevatest ja juba lõppenud meetmetest ei pruugi piisata.

Endine Goldman Sachsi peaökonomist Jim O'Niel näeb riigivõla kasvu kui midagi, mis tekitab tuleviku suhtes vaid ebakindlust, sest sisaldab endas liiga palju ennustamatult käituvaid muutujaid, mida on kohati pea võimatu arvesse võtta kui rääkida kriisist väljumisest või mida suur riigivõlg võib riigi fiskaalpoliitikale tähendada.

Samuti võiksid keskpangad keskenduda lühiajaliselt kõrgemale inflatsioonimäärale ning üritada pöörata võlga varadeks, vastasel juhul võib suur valitsuse võlakoorem saada probleemiks.

Üldiselt võib öelda, et hetkel levib majandusteadlaste ning analüütikute seas mõtteviis, mida võiks iseloomustada kui new-keynesianism, mis soosib keskpankade poolt läbi viidavat rahatrükki ning näeb ka riikide valitsustel suurt rolli majanduse elavdamisel läbi raha suunamisel majandusse. Suurenevat keskvalitsuste võlga ning eelarvedefitsiiti ei peeta antud hetkel millekski, mille üle peaks muret tundma.

Eesti ja Euroopa valikud

Seega, millised võiksid olla Eesti ning Euroopa valikud käesolevas kriisis. Covid-19 on jätnud majanduse nii-öelda 90 protsendi peale, milles mitmed majandusharude tegevused on piiratud ning EKP seatud siht saavutada ligemale kaheprotsendiline inflatsioon tundub üha võimatum saavutada.

Eurotsooni tabas augustis üle nelja aasta hindade langus ning EKP enda 10. septembril avaldatud prognoosi kohaselt tõuseb inflatsioon vaid 1,3 protsenti järgmise kolme aasta jooksul. Turud eeldavad, et inflatsioon jääb sellisele tasemele käesoleva dekaadi lõpuni. Hindu hoiab madalal ka tugev euro, mis on käesoleval aastal tugevnenud enam kui viis protsenti dollari suhtes.

Kuigi Euroopa Liit on leppinud kokku ajalooliselt suures koroonapaketis, millest ligemale pool on riikidele otseselt suunatud toetused majanduse stimuleerimiseks ning teine pool, laenud, läheb väljamaksete alustamisega aega ning Euroopa Liidule kohaselt maadleb abiprogramm ka kolmepoolse bürokraatiaga (Euroopa Komisjon, Euroopa Nõukogu ning Euroopa Komisjon).

Ka Euroopa Keskpanka ei tundu praegune situatsioon kohutavat. Kuigi EKP on viidanud, et võiks alandada intressimäärasid ka alla hetkel oleva -0,5 protsendi, osta rohkem suuremas mahus valitsuste võlakirju või suurendada raha pakkumist pankadele, ütles Christine Lagarde 10. septembril, et varade kokkuostu hetkel ei planeerita.

Finantsturud reageerisid sellele euro tugevnemisega, mis vastab turgude ootustele madalast inflatsioonist ka tulevikus. Lagarde'i sõnavõtte korrigeeris küll EKP peaökonomist Lane, et EKP tegutseb ilmselt detsembris, kuid mil määral või millise fiskaalpoliitilise meetmega, jäi selgusetuks.

Madal inflatsioonimäär järgmised kümme aastat näitab hetkel ühtlasi ka finantsturgudel tegutsevate investorite madalaid ootusi majanduse taastumise osas ning indikeerib poliitikakujundajate läbikukkumist saavutada soovitud inflatsioon, tagamaks stabiilne kriisist taastumine koos majanduskasvuga.

Minu seisukoht on seega, et ka Euroopa Liidu kontekstis, mil üha enam majandusi end uuesti lukustab, ei tohiks nii riikide kui ka keskvalitsuste kulutused piirduda juba tehtud fiskaalpoliitiliste otsustega ning mitmed majanduse jaoks olulised abipaketid koos konkreetselt kas sektoritele või teatud haavatavatele gruppidele mõeldud abipakettidega peaksid jätkuma.

Piltlikult öeldes tuleb laenuraha kasutada, nagu Krugman viitas, sektoritesse, mis tagavad majanduses lisandväärtuse, tootlikkuse ning teadus- ja arendustegevuse (T&A) kasvu, mis tagab avatud majandusele nagu Eesti, pikemas perspektiivis edukuse maailmas, mis suure tõenäosusega on alanud dekaadi esimeses osas vähem globaliseerunud kui see oli veel aasta tagasi.

Seega peab valitsus lähtuma meetmetest, mis ei oleks suunatud vaid mõne üksiku, nii-öelda riiklikult tähtsa sektori jaoks ja ei puudutaks vaid mõnda väikest osa suuri ettevõtteid, vaid omaks mõju laiemalt indiviidi tasandil kogu erasektoris.

Olukorras, kus tõuseb tööpuudus ning palgad langevad koos olematu inflatsiooniga, ei pruugi ettevõtted soovida investeerida kapitalimahukatesse tehnoloogiatesse, mis suurendaksid lisandväärtust ja tootlikkust, sest odav tööjõud ei anna selleks põhjust. Küll aga omavad sellised investeeringud väärtust tulevikus ning lubavad Eesti ettevõtetel olla rahvusvahelises konkurentsis paremal positsioonil.

Üks kriitilisemaid prioriteete on valitsuste jaoks hoida tööhõive määr võimalikult suurena. Antud poliitika võib tähendada erinevaid majanduspoliitilisi valikuid, nagu ettevõtete poolt paljukiidetud palgatoetus, läbimõeldult konstrueeritud toetusmeetmed erinevates sektorites ja erineva suurusega ettevõtete jaoks.

Samuti on valitsustel vaja toetada sektoreid, mis tekitavad suuremat lisandväärtust ja omavad laialdasemat efekti tööturul – nii nagu eratarbijale suunatud päikesepaneelide tootmine ja paigaldamine tekitavad kogu ahelas rohkem lisandväärtust ja töökohti kui kivisöe kaevandamine ning sellest elektri tootmine.

Näitena toodud struktureeritud investeerimine koostöös era- ja avaliku sektoriga annab võimaluse Eestil ka liikuda edasi soovitud kliimaeesmärkide suunas (koos kõrgetasemelise tööstuse arenguga), mis muutub igal aastal Lääne-Euroopa kontekstis keskmise tarbija jaoks üha olulisemaks.

Ühtlasi on antud kriis ideaalne aeg suurendada valitsusel teadus- ja arendustegevusse minevat raha. Uuringud on näidanud, et iga T&A jaoks kulutatud euro annab tagasi Lääne-Euroopa kontekstis vähemalt 2,1 eurot ning on üks võtmeid, suutmaks luua Eestisse ka kõrgetasemelist tootmist koos seda toetavate tugiteenustega.

Teisalt aitaks suurenenud rahastus meelitada Eestisse rohkem välistudengeid (kuigi antud teema on teatud erakondadele ideoloogiliselt vastuvõtmatu), sest ajude juurdevool ning sellega kaasnev teadmiste kasv, mis omakorda toob juurde nii otseseid kui ka kaudseid investeeringuid, ei ole maailmast saada oleva empiirika näitel raketiteadus.

Ühtlasi aitaks see pidurdada andekate noorte ja tippspetsialistide lahkumist Eestist, kes endil hetkel siin perspektiivi ei näe, sest kusagil neid oodatakse ning see "kusagil" majandus ka sellest võidab.

Oluline on ka valitsusel kasutada kriisi, et vähendada Eestis eksisteerivat ebavõrdsust, suurendades sotsiaalsete tagatiste ja meetmete võrku, et säästa neid, kes kriisi tulemusena kõige enam kannatavad – madalapalgalised. On riigi kohus tagada nendele inimestele ligipääs elementaarsetele vajadustele.

Seega keskpank kui ka valitsus peavad koostöös suunama majandusse raha, mis lubaks majanduskriisi ületada läbi fiskaalpoliitiliste meetmete, tagamaks erinevate abipakettide soovitud mõju majandusele. Kauaks riigid suudavad aga lõpuni laenata, ei ole hetkel kindel, kindel on vaid see, et viimasel kuuel kuul akumuleerunud ajalooliselt suur võlg jääb pandeemia üheks suurimaks pärandiks tulevastele põlvedele.