Harri Tiido: Valgevene kui rahvuslik projekt ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Vikerraadio saatesarja "Harri Tiido taustajutud" esimeses osas tuleb juttu sellest, miks on Valgevene rahvaliikumine Aleksander Lukašenkost vabanemiseks ja ausate valimiste saavutamiseks nii vaoshoitud, miks rahvuslik element ei tõuse esile ning miks see liikumine on oma avaldustes toonitatult Venemaa-sõbralik ega kasuta oma väljaastumistes näiteks Euroopa Liidu sümboleid.

Valgevene rahvuslik liikumine on mitmete teistega võrreldes noorem, sellest võib rääkida millalgi 19. sajandi lõpust alates, kuid pigem isegi pärast 1905. aasta revolutsioonilisi sündmusi Venemaal. Näiteks Ukraina rahvuslik ärkamine toimus umbes 50 aastat varem, 1840. aastate paiku.

Kuid kui rahvuslik liikumine jõuab kord omariikluse mõtteni, veel enam aga kasvõi hetkelise realiseerimiseni, siis on seda juba raske vaiba alla pühkida. Tekib oma rahvuslik ajalugu ja rahvuslik uhkus koos oma sümbolitega.

Valgevene rahvusluse sünd

Ühes eelmise aasta kirjutises ajalehes New York Times meenutab Valgevene luuletaja Gleb Labadzenko, kuidas Minski äärelinnas leiti arheoloogilistel kaevamistel vana malend, vanusega umbes tuhat aastat. Labadzenko sõnul kinnitab see, et ajal, mil Moskvat, Vilniust ega Varssavit ei olnud veel olemaski, mängiti Valgevene aladel juba malet… Ta küll ei täpsustanud, kes seda mängis.

Kuid sõnumi mõte on selge – Valgevene ei ole mingi ääremaa, sel on oma pikk ja uhke ajalugu. Kuigi selles regioonis on etnilise ajalooga üldse pisut probleeme.

Valgevene rahvuslus tekkis pisut hiljem eelkõige seetõttu, et rahvusluse sünniks on vaja intellektuaale, kes seda projekti veaksid. Nood elavad aga harilikult linnades ja kuuluvad haritlaste hulka, aga Tsaari-Venemaa selles kubermangus ei olnud sajandivahetuse ajal isegi ülikooli ja enamus valgevenelastest, keda võib neiks pidada, oli maarahvas.

Valitsev kiht koosnes tollal katoliiklastest ja poolakatest. Ja kui valgevenelane kolis linna, siis muutus ta sisuliselt "poolakaks", inimeseks kes kasutab igapäevaelus poola keelt ja käib katoliku kirikus ja riietub nagu poolakas. 1861. aastast alustas Vene impeerium selle ala "de-poloniseerimist" ehk venestamist.

Samasse aega jääb ka teooria sellest, et suure vene rahvuse sees on iseseisvad kultuurilised moodustised, nagu kesk-vene, lääne-vene, lõuna-vene ja nii edasi. Kuigi lääne-vene kultuuriruumil olid omad poolehoidjad, nähti end siiski ühtse vene suure ruumi osadena.

Tasub märkimist, et vaadates tagasi Leedu Suurvürstiriigi ajastusse, siis 80 protsenti selle elanikest kasutas kirjakeelena vana-russiinide keelt, mida võib tinglikult nimetada ka vana-valgevene keeleks. Valgevenelastel või russiinidel olnuks võimalik võtta üle kogu Leedu vürstiriigi omalus, kuid baltidest naabrid olid terasemad ja omandasid termini "Leedu" esimestena.

Poola-Leedu ühisriigi koosseisu läinud vürstiriigi alasid nimetati muide ladina keeles Russia Alba või Ruthenia Alba. Seetõttu toonitab ka Valgevene välisministeerium praegu, et riigi nimi on Respublika Belarus, mitte Belarusskaja Respublika. Eesti keeles on neid erinevusi raskem tajuda, kuid ajaloos olid mitmed erinevad alad nimetusega "Rus" – Kiievi Rus, Valge Rus, Punane Rus – kõik need olid enne Vene impeeriumile allutamist iseseisvad nähtused.

Neist Valge Rus – Belaja Rus – tekkis juba 13. sajandil, seega enne kui Moskva Venemaa end Ivan Julma ajal aastal 1547 Venemaaks ehk Rossijaks kuulutas.

Ruteenlased ehk russiinid on aga tänapäevalgi kaardil olemas, nii nimetatakse Ukraina Taga-Karpaatia elanikke, keda loetakse etniliselt eraldiseisvaks vähemuseks. Poolakad kasutavad aga valgevenelaste kohta nimetust bialorusini ehk "valgerussiinid".

Omaette peatükk on termin "litviinid", mida ei maksa segi ajada leedulastega. Selle termini pooldajate seas on nii neid, kes soovitavad litviinideks kuulutada kõik valgevenelased, kui ka neid, kes eelistavad piirduda riigi lääneosades elavate inimestega, samas kui ida pool elavad nende arvates venemeelsed moskalid.

Otsimasinad viitavad, et litviinideks nimetati 16.-18. sajandil kõiki Leedu suurvürstiriigi elanikke. Aastal 2000 koostasid niinimetatud litviinide esindajad ka oma rahva olemasolu teatavaks tegemise akti, millega otsustati kuulutada välja litviini keel ladina tähestiku baasil ja asuda nõudma Litviini riigi tunnustamist. Mõte oli taotleda tunnustamist Leedu Suurvürstiriigi järglastena.

Kaugele see projekt küll paraku ei jõudnud ja jäigi väikeseks katseks etnilises lapitekis omale sobivat lappi otsiv vähemus tähelepanukeskmesse tõsta. Huvilistele võib soovitada 2015. aastal Minskis üllitatud Igor Litvini raamatut "Meie kaotatud maailm".

Nagu paljude teiste Euroopa rahvaste, nii mängib ka valgevenelaste ajaloos suurt rolli Esimene Maailmasõda. Aastal 1914, kui sõda algas, ei olnud ei Vene impeeriumis ega mujalgi praktiliselt ühtegi valgevenekeelset kooli. Kuid 1917. aasta detsembriks oli neid juba 1300 ja neis õppis 73 000 last. Ning kõik need koolid avati saksa kindrali Erich Luddendorffi korraldusel neil aladel, mis tol ajal olid saksa vägede kontrolli all.

Tegemist ei olnud aga sõbraliku abiga Valgevene rahvuslastele või vastuseisuga Vene impeeriumi venestamismõjudele, vaid katsega seista vastu Poola mõjule. Kuid põhjus pole tähtis, loeb tulemus ja rahvusliku arengu struktuursed alged olid loodud.

Samal 1917. aastal toimusid Valgevenes ka Asutava Kogu valimised, kus rahvuslaste häältesaak oli paraku veel väga napp ja sama häda oli ka kuu hiljem Ülevalgevenelise Kongressi valimistel. Kuid 1918. aasta märtsis kuulutas selle kongressi valitud raada end sõltumatu Valgevene valitsuseks, kuigi reaalseid valitsemisvahendeid nappis. Seda riiki küll keegi ei tunnustanud.

Paraku on ajaloos tihti nii, et tähtis on mingi idee võimuletulek, tehnilised detailid järgnevad hiljem. Valgevene väljakuulutatud võimul ei olnud võimuatribuute, kuid oli oma lipp – seesama valge-puna-valge –, vapp, mis oli laenatud Leedu vanalt ratsanikuga vapilt, oma hümn ja oma ajalugu valgevenelaste rahvuslikust iseloomust ning olemusest.

Seega oli Saksamaa üks iseseisva Valgevene rahvusriigi ämmaemandatest. Teiseks võib lugeda Nõukogude Venemaad, kes Saksamaa lüüasaamise järel soovis samuti nõrgendada Poola mõju ja sõjas Poolaga saadud kaotuse järel otsustas enese kontrolli alla jäänud napil territooriumil asutada eraldiseisva Valgevene Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi.

Kuna Poolale läinud alade eraldumise järel oli Valgevene piltlikult öeldes umbes praeguse Minski oblasti suurune, siis liideti sinna veel Vitebsk, Mogiljov ja Gomel ümbruskonnaga, sealsed elanikud kuulutati aga venestunud valgevenelasteks. Eesmärk pühendab abinõu…

Osa valgevenelasi jäi aga territooriumide jagamisel Poola võimu alla, kus samuti poliitiline loogika töötas algul valgevene rahvusliku projekti kasuks. Muide, sealseid parempoolseid valgevenelasi toetas tugevalt Leedu, mis lootis nende abil saada poolakatelt kätte Vilniuse. Vasakpoolseid toetas aga Nõukogude Liit, mis lootis nii nende ühendamist nõukogude Valgevenega kui ka revolutsiooni eksporti sealtkaudu mujale Euroopasse.

Paraku peatselt olukord muutus ja Jozef Pilsudski riigipöörde järel 1926. aastal suruti valgevenelaste rahvuslik tegevus Poola aladel kiirelt maha. Umbes samal ajal hakkas Valgevene rahvuslus närvidele käima ka Moskvale ja 1930. aastate algul lasti enamik Valgevene rahvusliku liikumise juhtidest igaks juhuks maha. Kuid rahvuslikku liikumist ja selle taga olevat mõtlemist enam hambapastana tuubi tagasi ei topi.

Rahvuslikud ja Venemaa-sõbralikud

Tänapäeva Valgevene rahvuslusel on üks eripära – see on tõenäoliselt Ida-Euroopas üks enim kodanikuühiskonnale, mitte etnosele tuginev liikumine. Ja tänini märgitakse, mõneti isegi üllatusega, et Valgevene rahva väljaastumised on rahumeelsed, neis puudub radikaalsus.

Nad ei ole olnud antisemiitlikud, sest valgevenelased asusid enamasti väljaspool linnu ning seega ei olnud juudid neile konkurendid, samuti ei ole üldiselt ksenofoobiat ja üleüldse on esiplaanil olnud rohkem sotsiaal-majanduslikud teemad, mitte keele puhtus, usk või veresugulus. Ka küsitluste kohaselt samastavad valgevenelased end rohkem riigiga, mitte sünnikoha, rahvuse või usuga.

Valgevene rahvusluse algajastust annab hea ülevaate rootsi päritolu ameerika ajaloolase, Lundi Ülikooli professori Per Anders Rudlingi raamat "Valgevene rahvusluse tõus ja langus, 1906 – 1931", mis ilmus aastal 2014.

Valgevene sõjajärgne ajalugu on kõigil ilmselt paremini silme ees ja võib öelda, et rahvusliku mõtte taassünd jääb põhiliselt Nõukogude Liidu lagunemise ajastusse. Praegu võimu küljes kõikuv president Aleksander Lukašenko oli algselt vägagi rahvusluse vastu ja venestamise poolt, kuid Krimmi hõivamine Venemaa poolt pani ka tema seisukohta muutma ning ta esimene puhtalt valgevene keeles peetud kõne pärineb kuulu järgi vahetult Krimmi-järgsest ajast, aastast 2014.

Kui aga vaadata praeguse rahvaliikumise juhttegelaste seisukohavõtte, siis olles küll ühelt pool rahvuslikud, on nad samal ajal järjekindlalt Venemaa-sõbralikud.

Seega on Moskval praeguse seisu juures suures poliitilises plaanis vähe põhjust karta Valgevene eemaldumist, küsimus on pigem Putini mures, et kui rahvas tänavail kõrvaldab võimult ühe presidendi, siis on see halb eeskuju venelastele kodumaal. Küll aga jälgib Moskva kiivalt, et ega Valgevene järsku ei hakka orientatsiooni muutma ja sellesuunaliste märkide puhul järgneksid tõenäoliselt juba otsustavamad meetmed.

Valgevene õnn ja õnnetus on selle geograafiline asend – keset Ida-Euroopa tasandikku, üle mille on lisaks kaupmeestele ida-lääne suunalisel teljel jätkuvalt liikunud armeedki nii ühes kui ka teises suunas ja seda juba sajandeid. Sellel teljel on lahingutes hukkunud miljoneid sõjamehi ja tsiviilelanikke ja seega – kes kontrollib seda tasandikuosa, sellel on olemas puhver, ükskõik kas ida või lääne suunal.

Lõpetuseks tõden siiski isikliku arvamuse põhjal, et ega Valgevene rahvuslus enam ei kao. Võib olla liidus Venemaaga, kuid eraldi rahvastena. Kui oled kord juba rahvusriigina kaardile pääsenud, siis üldiselt sinna sa ka jääd. Nagu ütles üks Valgevene diplomaadist kolleeg mõned aastad tagasi: "Kui Venemaa peaks jõuga meile tulema, siis läheb rahvas uuesti metsa partisaniks, see kogemus on meil juba olemas."


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: