Venemaa eripära on mitmete nähtuste järjepidevus, näiteks õigeusu kiriku jätkuv pürgimus tõestada, et võimul on alati õigus. Levitati allumist jumalale, kuid ka jumala poolt võitud kõrgemale võimule, millel on piiramatu õigus kõigeks, ka vägivallaks ja nii käib see tänini.

Vene vägivalla ajaloos on eriline koht Ivan IV ja Vene ajaloo otsustavaim poolsajand on ilmselt 1533 – 1584. Ivan sai troonile kolmeaastaselt, kuid juba 13-aastaselt näitas ta oma olemust, andes korralduse võtta kinni valitsuse juht prints Andrei Šuiski ja lasta ta rahva silme all koertel tükkideks rebida. Paljulubav algus….

Opritšnina, algul tuhat, hiljem kuni 6000 kõrilõkajat, kes ei allunud ühelegi seadusele ning terroriseerisid kogu elanikkonda. Tegemist oli tsaari ülemvõimu piiramatu manifestatsiooniga, mis võimaldas hävitada kõiki ja kõike, kes või mis tsaari häirisid. Hukkamised muutusid igapäevaseks, bojaaride pead langesid katkematu jadana.

Ivan Julm kehtestas uue riigimoraali ja kombestiku, mis jäi Venemaad painama kuni tänase päevani. Kuna enne Stalinit oli see ilmselt ehedaim näide Venemaa võimu terrorist, siis tekib küsimus, kas selles mõrvarlikkuses on ka oma loogika, ja väidetavalt on.

Absoluutne terror on ainus, mis surub alla muud variandid. Ohvrite sugulased võivad mõelda kättemaksule, seega vaja on hävitada mitte ainult oponent, vaid kogu tema lähikond ja Ivan hävitas terveid lõike ühiskonnast, et tagada enese turvalisus. Lisaks hävitas Ivan absolutismi tuleviku nimel kõik jäljed minevikust ja ka muudest arenguteedest.

Ka Peeter 1 ajal, kuigi sellest räägitakse kui Euroopasse vaatamisest, jätkus tegelikult massimõrvade ajastu, peade maharaiumine, piinamised, elusalt matmised ja muu vene eripäraga kaasnev. Tasub märkida hukatute kehade väljapanekuid, laipade riputamist Kremli müürile ja muud sellist rahvuslikku meelelahutust, pluss lihase poja Aleksei surmamist. Ehk kokkuvõtlikult – ka Peeter Suur oli oma rahva mõrtsukas.

Venemaal ei muutu midagi

Prantsuse aristokraat markii de Custine on oma Venemaa-reisi ülevaates aastal 1830 kirjutanud, et Venemaal ei muutu ajas midagi ning et see on endiselt mõrvade raskuse all ägisev türannia ja ilmselt oli tal õigus.

Pärast Oktoobrirevolutsiooni muutus terror teisitimõtlejate suhtes reegliks ja patoloogiliseks mõttelaadiks nii Lenini kui ka Stalini puhul. Tšekaa asutamine näiteks oli märkimisväärne sündmus, sest tekitati kehand, millel oli voli ja õigus tappa võimule ebameeldivaid isikuid. 

Seejuures tasub märkida, et tšekaal oli õigus tappa inimesi väljaspool riigi õigussüsteemi elik ilma kohtu otsuseta. Statistika näitab, et ainuüksi tšekaa, ilma muude repressiivstruktuurideta, tappis aastail 1918 – 1919 kaks ja pool korda rohkem inimesi, kui tsaarirežiim oli tapnud 80 aasta jooksul. Ja nii oli riigipoolse poliitilise terrori värav avatud.

Järgnes Stalini ajastu ja ei oska vist keegi täpselt öelda, kui palju inimesi sel ajavahemikul tapeti.

Ajaloolased on viidanud huvitavale seigale, et Venemaal ei püüdnud keegi Stalinit tappa, ei olnud atentaate tema vastu või vähemalt ei ole nende kohta infot. See erineb tsaari-Venest, kus tsaarid olid üks teisitimõtlejate ründeobjekte, või ka natsi-Saksamaast, kus tehti Hitlerile mitu atentaadikatset. Jääb mulje, justkui oleks pidevas terrorihirmus elanud nõukogude elanikkond aktsepteerinud seda terrorit, või siis oli ajuloputussüsteem sedavõrd hea.

Kuid mõrvadest kujunes ka ekspordiartikkel – oma poliitiliste vastaste metoodiline hävitamine mitte ainult riigi sees, vaid ka välisriikides. Märgilisim on kindlasti Lev Trotski mõrvamine Mehhikos 1940. aastal, kuid juba enne seda oli tapetud terve rida tema mõttekaaslasi.

Juba Nõukogude Liidu algusajal asutas tollane julgeolekuteenistuse juht Vjatšeslav Menžinski niinimetatud Erirühma, eesmärgiga likvideerida nõukogude võimu vastaseid piiri taga. Ilmselt see eriüksus valmistaski ette ka Trotski mõrva, mis küll õnnestus alles teisel katsel.

1928. aastal asutati kaitseministeeriumi eriotstarbeline instituut keemia- ja bakterioloogilise relva uurimiseks, esimene labor paiknes Suzdalis, praegu olla selle asukoht Kirovis ja töö käib täie hooga.

Konkreetselt praegu kõigile teada Novitšokiga töötas aga Orgaanilise Keemia ja Tehnoloogia Instituut, mis oli asutatud juba 1924. aastal, ametlikult küll tööstuslikel eesmärkidel. Praeguseks on selle tegevuse olemusest rääkinud mõned endised töötajad, nende seas ka Novitšoki väljatöötamisel osalenud Vil Mirzajanov, kes emigreerus USA-sse. Ja neid keskusi oli – ja võib-olla on ka praegu – veel teisigi.

NKVD hoones Moskvas Ljubjankal oli aga Stalini ajal salajane erilabor, kus katsetati mürke vangide peal, ehk siis tehti inimkatseid.

1954. aastal võttis NLKP Keskkomitee vastu määruse luuretegevuse tõhustamisest välismaal, selle esimeses variandis sisaldus tekst "tunnistada otstarbekaks terroriaktide korraldamine". Hiljem asendati "terroriaktid" küll sõnaühendiga "aktiivsed tegevused", kuid igal juhul anti terrorismi mahitamisele välisriikides riiklik õnnistus.

Eks neid näiteid on hulgi, märkigem siinkohal vaid 1957. aastal Ukraina natsionalistide ühenduse ideoloogi Lev Rebeti tapmist Lääne-Berliinis gaasipüstolist mürgiga laetud kapsli abil. Algselt loeti see surm südameinfarkti tagajärjeks, tõde ilmnes alles hiljem.

Kaks aastat hiljem tapeti Münchenis mürgipüstolilasuga Ukraina natsionalistide üks tuntumaid liidreid Stepan Bandera. Esialgne otsus – ajuvigastus trepil kukkumise tõttu. Hiljem siiski selgus tõde, mõrvar peeti kinni ja mõisteti kaheksaks aastaks vangi, istus ära neli aastat, olles vahepeal saanud Punatähe ordeni. Vabanemisel sai koos perega uued paberid ja kadus. Muide ka Aleksandr Litvinenko mõrvas süüdistatav Andrei Lugovoi sai pärast tapatööd Venemaal riikliku autasu.

Nikita Hruštšov ajal, täpsemalt selle lõpul, oli Nõukogude komparteis vastu võetud otsus vältida siseriiklikult poliitiliste oponentide tapmist ja see säästis ka Hruštšov elu. Vägivald raja taga jäi aga endiselt meetmete menüüsse – märkigem riigi tasandil kasvõi Praha sündmusi 1968. aastal ja sissetungi Afganistani 1979. aastal 

Siseriiklikult kasvatasid jõustruktuurid ka Leonid Brežnevi ajal muskleid ja leiutasid uusi meetodeid juhuks, kui neid vaja peaks minema. Ja neid ka kasutati. Tuntuim näide on ilmselt Bulgaaria dissidendi Georgi Markovi mõrv mürgise vihmavarjutorkega 1978. aastal Londonis.

Venemaal enesel jäävad möödunud sajandi lõppu veel ajakirjanik Dmitri Holodov, kes lasti õhku 1994. aastal, vältimaks tema tegevust Vene kaitseväe kõrgema juhtkonna korruptsiooni uurimisel, samuti 1995. aastal ajakirjanik Vladislav Listjev, kes sai kuuli oma kodumaja trepikojas, karistuseks vahendajate kõrvaletõrjumise eest televisiooni reklaamiäris.

Selle sajandi mõrvad

Ja kui tulla käesolevasse sajandisse, siis on nimekiri juba päris pikk. Selles loetelus on suur roll tšetšeenidel, keda on tapetud eri poolel maailmas, mitmed Bakuus, viimati mullu Berliinis, kuid mõrvad on toimunud ka Kataris, Istanbulis, Viinis, Norras, Dubais, Sofias ja Prantsusmaal.

Paljudel juhtudel on mõrvarit raske tuvastada, kuid viimasel ajal on nad hakanud rohkem vahele jääma. Näiteks mullu Berliinis tapetud Zelimkhan Hangošvili mõrvarina on tuvastatud Venemaa FSB eriüksuse Vimpel liige, kes on tõenäoliselt süüdlane ka mitmes Venemaal toime pandud ärimeeste tellimusmõrvas. Nii tema kui ka mitmete teiste mõrvarite puhul on tuvastatud nende esinemine arvukates tapmistega seotud sündmustes.

Tänapäeval võimaldavad tehnilised vahendid isikute tuvastamist uuriva ajakirjanduse ja muude struktuuride poolt paremini kui varem. Netiportaali Insider, uurimisportaali Bellingcat ja Der Spiegeli ühisuurimuse tulemusel on tuvastatud näiteks FSB rahvusvaheline mõrvarühm, mida nimetatakse "Suurepärane Seitsmik" ("Velikolepnaja Semjorka"), ja selle liikmete nimed käivad läbi mitmetest ajakirjanduslikest juurdlustest.

Kõige enam on ilmselt tähelepanu pälvinud Aleksander Litvinenko mürgitamine 2006. aastal ja Sergei Skripali ning tema tütre mürgitamiskatse aastal 2016. Suurbritannias. Kuid tõenäoliselt on mitmeid surmasid, kus inimene on ootamatult surnud, kuid diagnoosina on kirja pandud mingi nii-öelda loomulik põhjus.

See tähendab, et avalikkusesse jõudnud lood, nagu ka Aleksei Navalnõi juhtum hiljuti, on seotud ebaõnnestumisega – miski ei läinud nii, nagu pidi. Kuid kui kõik läheb õigesti, ei pruugi tapmine üldse mõrvade kirja minna.

Venemaal pädeb see raskelt tõestatavus väga paljude inimeste kohta, kes on olnud seotud mingite kahtlaste asjade uurimisega. Üks selliseid on omaaegne Peterburis toimunud äri "Tooraine toidu vastu", mida kureeris tollane linnavalitsuse ametnik Vladimir Putin. Teda süüdistati selles loos vähemalt saja miljoni dollari riisumises.

Kogu värk käis koostöös organiseeritud kuritegevusega. Asjale anti Piiteri linnavolikogus isegi ametlik käik, kuid kõik kogutud dokumendid hiljem kadusid, asjaga tegelenud inimestega aga kas juhtus midagi või nad ise loobusid mingil põhjusel asja ajamisest.

Venemaal on üldse nii, et kui keegi hakkab uurima mingeid mõrvu, kuritarvitusi või muud kõrgete tegelastega seotut, siis hakkab see asi kiirelt nende tervisele käima. Saadakse infarkte, kukutakse esikuaknast alla viiendalt korruselt, kuigi elatakse esimesel, jne 

Opositsiooniliider Boris Nemtsov hukati otse Kremli kõrval ja selle mõrva tellijat ei ole tänini päevavalgele toodud. Venemaa süsteemis on alati võimalik leida paar niinimetatud teostajat, kes antakse vajadusel kohtu alla ja kes kas kaovad hiljem vanglas või vabastatakse vaikselt ja saadetakse kuhugi jalust ära. Põhimõte on Stalini ajast juba teada – pole inimest, pole ka probleemi.

Küll aga torkab silma mürgi kasutamine poliitiliste probleemide lahendamisel. Nagu öeldud, me ei tea, mitmel korral asi on õnnestunud, teada on vaid mõned markantsemad juhtumid, nagu esimene katse mõrvata Anna Politkovskaja mürgiga teel Moskvast Beslani, tema puhul lahendati küsimus hiljem tavapärasema tapaviisiga.

Või siis Vladimir Kara-Murza, ajakirjanik, keda mürgitati vähemalt kaks korda ja mõlemal korral püüti algul väita, et tavaline tervisehäire, kuid siis mööndi, et mürgitus ja tänini ei ole välja selgitatud, mis mürgitus oli, rääkimata sellest, kes olid mürgitajad.

Kuna palju on räägitud Novitšoki rühma mürkide kasutamisest, siis nende puhul on tegemist keelustatud keemiarelvaga, mille kasutamise vari hõljub Venemaa võimudele ebasoovitavate isikute kohal tänini ja jääb hõljuma ka nähtavas tulevikus. Ja turvalisena ei maksa end tunda ka rajatagustel Venemaa kriitikutel, sest Vene eriteenistused on korduvalt tõestanud, et nende käsi on pikk ja mälu veel pikem ning mingeid moraalseid või juriidilisi piiranguid nad ei tunne.

Viited lugemishuvilistele

• Helene Carrere d'Encausse, "The Russian Syndrom. One Thousand Years of Political Murder!", 1992 (orig. pr.k "La melheur russe: Essai sur le meurtre politique" 1988).
• Arvukad üllitised Putini ajast, näiteks: Amy Knight, "Putin's Killers", 2017 ja Luke Harding, "Shadow State:Murder, Mayhem and Russia's Remaking of the West", 2020.