Marju Himma: teadusraha kasvust võidavad vahest kõige enam poliitikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Kui teadlased ei näita ise, kus nende töö ühiskonnas rakenduse leiab, siis jäävad teaduspõhised otsused ühiskonnas tulemata ning teadusrahastuse kasvust võidavad ennekõike poliitikud, leiab Vikerraadio päevakommentaaris Tartu Ülikooli ajakirjanduse teadur Marju Himma.

Möödunud nädala teisipäeval tuli teade, et valitsus näeb riigieelarve eelnõus ette teadusrahastuse kasvu ühe protsendini SKT-st. Paljud eesti teadlased kirjutasid sotsiaalmeedias: "Lõpuks ometi!"

Minagi olin rohkem kui üllatunud, sest arvestades enam kui dekaadi jagu valitsusi, mis selle eesmärgini ei jõudnud, tehti see samm ära nüüd, ühe riukaliku kriisi ajal. Siinkohal tunnustan valitsuse otsust, seda nii sisulisest aspektist kui ka poliitilise taktika osas.

Teadusraha kasvu jaoks oli aga vaja kriisi, kus teadlased said näidata, milleks neid ühiskonnas vaja on.

Kui kolme aasta eest tõstatus teaduse alarahastuse teema teravamalt, toonitas nii mõnigi riigiametnik, et poliitilise tahte mõjutamiseks peavad teadlased selgelt välja tooma, mida kasulikku nad ühiskonnale pakuvad. Üks tuttav akadeemik võttis selle kokku tabava väljendiga: "Kui on munetud, tuleb ka kaagutada."

Kriis pakkus võimaluse teha puust ja punaseks need kohad, kus ametnikel ja poliitikutel napib tarkust, kuid teadlastel on olemas lahendused. Kriis saab ühel hetkel mööda ning selleks, et siis taas ei ununeks ära teaduse potentsiaal, tasuks juba praegu hakata n-ö kaagutama.

Tark haigla või lihtsalt haigla? 

Möödunud nädalal rääkis Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart Tallinnasse kavandatava uue haigla hangete käivitamisest. Tipptasemel meditsiinilinnaku peaks valmis saama juba aastaks 2026.

Kuivõrd ehituseks kasutatakse Euroopa Liidu raha, peaks see olema ka rohemajanduslik investeering, teaduse ja tehnoloogia tippnäidis. Selles peaksime saama kasutada meie teadlaste juba välja töötatud või käimasolevaid uuringuid. Seda teadmist saab omakorda eksportida, mida paljud teaduspõhiselt edukad riigid teevadki.

Superbakterite vastane haigla

Alustame näiteks bakteritest. Kindlasti olete kuulnud ravimresistentsetest bakteristest ehk nn superbakteritest, mille vastu pole ravi. Üks koht, kus need kõige paremini välja arenevad, on haiglad, kus palju haigustekitajaid kohtub ravimitega. Nii arenevadki nad superbakteriteks.

Selles valdkonnas tehakse üksjagu teadust ning maailmas üks silmapaistev grupp töötab just Eestis, Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli juures. Paljud riigid on valmis ostma oma haiglatele tehnoloogiat, mis aitaks vältida superbakterite väljakujunemist. Äkki võiks see lahendus tulla just Eestist?

Või näiteks Eesti materjaliteadlased. Nad on välja töötanud erinevaid antimikroobseid ehk baktereid ja viirusi tapvaid pinnakatteid. Viirusvastaste pinnakatete väljatöötamiseks sai just äsja rahastuse Tartu teadusrühm, mis peab järgmise aasta lõpuks ette näitama koroonaviirust (ja vahest ka grippi) tapva materjali. Loodetavasti katab see eestlaste leiutatud materjal uue haigla ukselinke ja käsipuid ning katted on tootnud Eesti firma.

Sotsiaalministri Tanel Kiige sõnul on eesmärk ehitada meditsiinilinnak, mis suurte haiguspuhangute korral ei muutuks nakkuskoldeks, vaid aitaks haiguse levikut vältida. Taoliste lahenduste väljatöötamiseks on aga vaja meditsiini- ja sotsiaalteadlaste koostööd. 

Sotsiaalteadlaste, linnaplaneerijate ja transpordispetsialistide koostööd on aga vaja selleks, et meditsiinilinnakut rajada. Kui haigla tuleb Lasnamäele, tähendab see suuremat liikluskoormust kesklinnale. Sellega kaasnevad nii keskkonna- kui ka sotsiaalsed mõjud. Nende mõjude ennustamiseks ning maandamiseks on vaja teadlaste analüüsi ja lahendusi. 

Energiatõhus puithaigla

Energiatõhus peab haigla kindlasti olema, sest see töötab 365 ööpäeva aastas. Järelikult hoone ei tohi energiat raisata ning peab seda kasutama säästlikult ja keskkonnasõbralikult. Lisaks nõuavad avalikult hoonelt energiatõhusust tänapäevased ehitustingimused. 

Energiatõhusate hoonete uurimise ja projekteerimise osas on Tallinna Tehnikaülikooli teadlased Põhjamaades ühed pädevamad. 

Veel ei ole võimalik ainult taastuvenergiaga tagada täielikku energiavarustatust, küll aga võiks kaaluda, et teatud osa meditsiinilinnakus kasutatavast energiast toodetakse kohapeal, näiteks päikesest. Miks mitte katta hoonete seinad Tallinna Tehnikaülikoolis välja töötatud klietaoliste päikesepaneelidega, mis on juba uudse ehitusmaterjali sees? See annaks kohe tööd nii teadlastele kui ka ettevõttele, kes selle tehnoloogia on kasutusele võtnud.

Energiatõhusus ei tähenda aga sugugi pelgalt soojuse ja elektri säästmist kasutamise ajal. Säästlikkust ja keskkonnasõbralikkust oodatakse ka ehitusmaterjalidest. Paraku on betoon ja klaas suure keskkonnajalajäljega, kuna nende tootmiseks kulub palju energiat, vett ja muid loodusvarasid. 

Kõige rohemajanduslikum oleks ehitada see haigla (vähemalt osaliselt) puithoonena. Põhjamaades näiteks ehitatakse järjest enam avalikke hooneid just puidust, ning puidust saab ehitada ka kõrghooneid – see lihtsalt nõuab erilisi insenertehnilisi teadmisi. 

Energiatõhusa keeruka puitmaja ehitamisel saaksid oma teadmised ühendada tehnikaülikooli insenerid ja Eesti Kunstiakadeemia arhitektid, kes juba pikalt ootavad võimalust oma puitarhitektuuri alaseid teadmisi rakendada. 

Lisaks leiavad need teadmised otsetee Eesti puitmajatootjatele, kes haiglat ehitades saavad rakendust ning omandavad teadlastelt väärt teadmised, mida edaspidi kalli teenusena eksportida välismaale. 

Teaduspõhine hange?

See haigla on vaid üks näide, kus korraga saaks kasutada vähemalt kümne erineva teadusrühma juba olemasolevaid teadustöid ning kus seda teadmist rakendaksid ennekõike Eesti ettevõtted. Huvitav, kas seda on nüüd käivitatud haigla ehitushangetes arvesse võetud? 

Teaduspõhise tipphaigla ehitamisel jääks teadusesse lisatud raha ja uue haigla ehitusse pandav 500 miljonit eurot Eestisse. Ettevõtetel tekiks uusi teadmisi, mille abil luua teenuseid, et neid siis välismaale eksportida – tõhusaid ja keskkonnasõbralikke haiglaid tahetakse ehitada ju kõikjal üle maailma. 

See maagiline üks protsent SKT-st on nüüd teadusrahastuses saavutatud, kuid ei tasu unustada, et teadlaskond on poliitilise tahte mõjutamisel tugev nii kaua kuni erinevate valdkondade teadlased teevad koostööd ning suudavad näidata, kus ja kuidas neist ühiskonnas kasu on.

Kui teadlaskond seda ei tee, saab teadusrahast kõige suurema võidu vaid valitsus, kes kasvatas enne järgmisi valimisi avalikkuse heakskiitu ning ühtlasi vaigistas protestivad teadlased. 

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: