Soomere rääkis "Esimeses stuudios", et teadusrahastuse tõusmine ühe protsendini SKT-st on küpse riigi tunnus ning paradigma muutus.

"See on suurim paradigma muutus sellest momendist, kui otsustasime NATO-sse astuda. Siis saavutati ühiskondlik kokkulepe, et meie kaitsekulutused on kaks protsenti SKT-st ja mitte grammigi vähem. Me oleme umbes kümme aastat elanud teadusrahastuses ühe paradigma järgi, mille kvintessents on olnud väga lihtne - raha ei ole ega tule. Nüüd me oleme astunud ajajärku, kus teadusrahastus on pandud kaitserahastusega samasse kategooriasse. See on üks protsent SKT-st ja selle üle ei vaielda poliitilisel tasemel, see on parteideülene ühiskondlik kokkulepe. See on uue ajastu algus," rääkis ta.

Teadusrahastuse tõusmine ühe protsendini SKT-st tähendab, et valdkond saab tuleval aastal juurde 56 miljonit eurot. Soomere ütles, et esimene koht, kuhu raha suunata, peaks olema teadlaste järelkasv.

"Ma ikka meenutan heldimusega Ernst Friedrich Schumacheri "Small Is Beautiful" ehk "väike on vinge" mõtet, et loodusvarad ei ole tuluallikas, see on põhikapital. Samamoodi on teaduslik teadmine ja teadlaste seltskond põhikapital. Selle protsentidest tegelikult elab ja kasvab ja rikastub ühiskond. Kui me ei suuda seda taastoota korralikult, siis me ühel momendil kulutame põhikapitali ära ja siis tuleb teatud äriettevõtted kinni panna," selgitas akadeemik.

Soomere hinnangul aitas teadusrahastuse suurenemisele kaasa koroonakriis, kuna see tõi esile, et teadust on igapäevases elus tõepoolest vaja.

"Kui meid ründab miski, millele me hästi pihta ei saa, mida me ei saa küünega lömastada, ei saa ka suurtükiga tulistada, et see hävitada, siis on tarvis inimesi, kes teavad, mis see on, kuidas temaga võidelda ja kas üldse saab võidelda. Ja võib-olla peame hoopis minema seda teed, et ellu jäävad need inimesed, kelle organism suudab koroonaviirusest kasu leida," ütles ta.

Akadeemik märkis, et ka teaduse, ühiskonna ja riigi vahelised kokkupuutepunktid olid siiani korrastamata. Just see korrastamine aitas samuti teadusraha suurendamisele kaasa.

"Ühed peavad raha jagama ja kanaliseerima, teised peavad nõu andma, kolmandad peavad lobitööd tegema ja neljandad protestima. Selle struktuuri saime korda umbes poolteist-kaks aastat tagasi. Enne kui see polnud korras, polnud sisuliselt võimalik, et teadlaste sõnumid jõuavad enam-vähem moonutamata riigiisadele ja -emadele ja sealt omakorda sõnumid tagasi. See on korrastamise tulemus," selgitas ta.

Soomere tõi välja, et aegade jooksul on muutunud ka viis, kuidas teadust rahastatakse.

"Kui ma natuke üleutreerin, siis mõnikümmend aastat tagasi oli olukord, et teadlane tegi oma tööd, naabertoas tegi insener oma tööd ja vahepeal oli leiutaja. Kolmekesi tehti vinge toode ja naabertänavas oli tehas, mis tegi valmis toote ja müüs selle maha. Kõiki kolme maksti kinni toote müümisest saadud rahast ehk tulust," rääkis ta.

"Nüüd on olukord teistsugune - teadlased pritsivad oma tulemused mingisse teadmiste ookeanisse läbi publikatsioonide ja teisel rannal istuvad inimesed, kes õngitsevad, otsivad ideed, et teha vinge toode. Edasi läheb täpselt samamoodi, aga teadlasi finantseeritakse nüüd maksutulust, mitte müügitulust. Ja see annab riigile moraalse õiguse natuke öelda, mida teha, sest riik on ühiskonna struktuuri väljendus ja ühiskonnal on õigus teada, mida teadlased on saanud, mida teinud ja kuidas meie kõigi rikkus sellest on suurenenud," selgitas akadeemik.