Kanadast pärit puravik – männi kuldpoorik (Aureoboletus projectellus) – jõudis Euroopasse alles 13 aasta eest, neli aastat tagasi märgati seda esimest korda Lääne-Eestis, tänavu on seent leitud juba Peipsi äärest.

"Tal on hästi reljeefne või sooneline jalg. See kohe eristab teda teistest puravikest. Algul me ei julgenud seda võtta, pildistasime ja uurisime," rääkis Pärnumaal männi kuldpoorikut korjanud Egvel Paevere.

Kuigi pika jalaga puravikud torkavad männimetsas hästi silma ja neid kasvab ühes kohas palju, siis Paevere pole varasematel aastatel selliseid seeni Pärnumaal Võiste ja Rannametsa kandis varem näinud.

Tallinna ülikooli lektori Tõnu Ploompuu sõnul päris uusi seeneliike jõuab Eestisse vähe ja männi kuldpoorik on üks neist, mis tänu inimesele üle Atlandi esmalt Leetu jõudis ja mille eoseid tuul usinalt laiali kannab.

Seeneeosed on Ploompuu sõnul nii kerged, et võivad tuulega väga kaugele kanduda. Poolsajandit tagasi jõudis samamoodi Eestisse kuldmampel. "Kust ta täpselt pärit on, seda aru saada ei ole, aga 100 aastat tagasi teda Eestis kindlasti ei olnud, praegu on ta hästi tavaline kraavikallastel," rääkis Ploompuu.

Teine põhjus, miks Eestis uusi liike juurde saab, on seente senisest täpsem määramine.

"Kui mina veel olin pisike põngerjas, siis sel ajal oli kasepuravik ja punapuravik kaks ilusat liiki, aga praegu on seeneraamatus 10 kuni 15 liiki, ma ei ole neid kokku lugenud täpselt, nad on eristatud ja nad on selgelt erinevad liigid," rääkis Ploompuu liikide määramise muutumisest.

Nii sai Eesti tänavu uue liigi juurde, kui suvel kasvav lehtrik (Infundibulicybe gigas) tunnistati eraldi liigiks praegu metsas kasvavast sirgest lehtrikust (Infundibulicybe geotropa).

"Sirge lehtrik on praegu väljas, päris hea söögiseen, uhke suur seen, aga see uus kasvab suvel ja on natukene teistmoodi, aga varasemalt käsitleti selle liigi all," selgitas Ploompuu. Veel ilma eestikeelse nimeta lehtriku pilte võis seenesõprade foorumites näha ka varem, kuid seni polnud selgust, et tegu oleks uue liigiga.

Kui seni oli Eestis teada üksikud mürkšampinjoni kasvukohad, siis Ploompuul õnnestus tänavu leida ühes Nõmme aiast uus mürkšampinjoni liik – pruunika kübaraga Moelleri šampinjon (Agaricus moelleri). "Kuidas ta siia sattus, ei tea. Mingil määral tunduvad mürkšampinjonid olevat inimkaaslevad ehk inimese häiritud kohtades on neid rohkem," rääkis Ploompuu. Tema sõnul inimene muudab keskkonda, kas tahtlikult või tahtmatult nii palju, et vanad seened ei talu seda ja tühjale kohale tulevad uued.

Nii on Tallinnas Rahumäel on inimtegevus välja tõrjunud seal varem kasvanud männiriisikad, küll võib sealt nüüd leita Eestis haruldast nartsiss-kärbseseent (Amanita gemmata). "Nad võivad olla enne kuskil olemas siin Eestimaal ka, aga enne neid ei märganud. Nüüd on nad siin samas Nõmme vahel suhteliselt käidavas kohas, kus neid on kergem märgata," tõdes seenevana.

Mitme seeneliigi puhul, nagu näiteks söödav pruun toruseen (Pseudocraterellus undulatus) või must narmik (Phellodon niger), soovitab Ploompuu tiitlisse "haruldane" suhtuda reservatsiooniga, neid kasvab küll üksikutes kohtades, aga tõeliseks harulduseks neid pidada ei saa.

"Need kohad on valdavalt koondunud Tartust kaugemale ehk kus on looduses haruldasi liike? Seal, kus on nende uurijaid ja seente uurijad on koondunud Tartusse ja Tartust kaugemal neid ei ole kumbagi kuigi palju, järelikult nad on haruldasemad. Põhja-Eestis ja Lääne-Eestis on neid natukene rohkem, aga siin nad ka tavalised ei ole," selgitas Ploompuu.

Praegu on suudetud ära kirjeldada viis protsenti maailma seentest, seda on märksa vähem kui loomaliike. Nii pole uute seeneliikide leidmine Ploompuu sõnul väga keeruline. Tõsi küll, enamik neist seentest on troopikas.