Artikkel ilmus algselt portaalis Edasi.

Majanduses nagu muuski kipuvad aeg-ajalt toimuma režiimimuutused, kus seni kehtinud seaduspärasused enam ei kehti. Samas on igati inimlik, et ei arvajad, otsustajad ega ka lihtsad igapäevaselt majandusprotsessides osalejad ei suuda uue kontekstiga kohaneda nii kiiresti, kui oleks ehk vajalik – või vähemalt mõistlik.

Seega kajavad ka pärast keskkonna olulist muutust veel tükk aega avalikus ruumis (ekslikud) varasema kogemuse või siis kunagi ammu kirjutatud õpikute põhjal tehtud järeldused praeguse keskkonna kohta.

Juba enne tervishoiukriisi näis, et me liigume teatud mõttes uue režiimi suunas. Tervishoiukriis ainult kiirendas senist arengut ning mis seal salata – kutsus esile teatud hüppe tundmatusse varem, kui see oleks ilma konkreetse kriisita juhtunud.

Samas režiimi- või keskkonnamuutus on endast teatud moel märku andnud juba viimased kümme aastat. Suunavad intressimäärad on hoitud madalal ning likviidsust on süsteemi võimaldatud vaat et piiramatult. Milles seisneb aga seekordne hüpe tundmatusse?

Nimelt, kui varem leidsid keskpangad, et paras, mõnus ja majandusele tervislik inflatsioonimäär oleks 2 protsenti aastas või natuke vähem – kuid kindlasti mitte rohkem –, siis nüüd on retoorika/lähenemine muutunud.

Nüüd leitakse (USA Föderaalreservi näitel), et see 2 protsenti võiks olla mingi pikema perioodi keskmine. Kuna arenenud maailma inflatsioonimäärad on juba mõnda aega olnud alla selle (2%), tähendab see, et senine madalate (ja langevate) nominaalintresside ja rahatrüki ajastu saab lisa – ning ilmselt ka korralikult hoogu juurde.

Deflatsiooni survega on vaja võidelda, sest deflatsioon on sisuliselt vastuvõetamatu kõigile majanduses osalejatele, v.a. distsiplineeritud säästjatele. Seda me teame aga kõik, et nood on küll olemas ning vaatamata sellele, et nende käitumine on moraalne, õilis ja õige, jäävad nad siiski valdaval enamusel juhtudest vähemusse.

Lisaks on ajalugu meile õpetanud, et absoluutselt valdaval enamusel juhtudest on just selline õige ja õilis käitumine see, mis paraku pikas perspektiivis end ära ei tasu, sest distsiplineeritud säästjatele vastupidiselt käituvaid majandusagente on lihtsalt rohkem.

Kui erasektoris sunnib paljusid enam-vähem korralikult käituma objektiivselt paratamatu raamistik (kui kohustusi ei suudeta täita, järgneb pankrot), siis riikide tasandile minnes sellist probleemi praegu sisuliselt ei ole. Rahatrükk täidab lüngad ning see, palju raha on võimalik ilma suuremate probleemide ja usalduskaota trükkida, on alles selgumas.

Režiimimuutus seisneb selles, et kui seni käsitleti säärast vastutustundetuvõitu lähenemist eelarvetele millegi ajutisena, siis nüüd – paljuski tervishoiukriisi tulemina – näib, et on alla antud ning isegi päris kõrgelt horisondi poole piiludes ei paista sealt seetõttu seda, et raha hakkaks maksma nii nagu "vanasti" (ja raha hoidmiselt oleks võimalik teenida positiivset reaalintressi).

Lisaks sellele on oodata korralikku raharongi ka fiskaalselt rindelt. Kui senimaani sai eelarvedistsipliinile lähenemist kirjeldada lausega "Homme hakkan heaks! Ausalt, noh!", siis enam mitte.

Kirjeldatud lähenemine on tervisekriisi kontekstis isegi mõistetav, kuid varasemale käitumisele on õigustust leida loomulikult raskevõitu. Juba varem iseenesele tekitatud võlakoorem ripub kivina kaelas kõigil lootustel, et arenenud riikide majandused võiksid päriselt kasvama hakata.

See aga omakorda tähendab, et pole lootust näiteks reaalpalkade kasvuks. Palgakasvu pidurdab ka konkurents arenevate turgude poolt. Seega on igasugune tarbimise kasv, majanduskasv ning võitlus deflatsiooniga miski, mida tahetakse aidata niigi suure võlakoorma täiendava kasvatamisega. Võtab ohkama? Loomulikult. Samas ei suuda keegi kirjeldada alternatiive, mis oleks ka ühiskonnale vastuvõetavad.

Sellele, kes omab varasid või investeerib, on selline areng loomulikult pigem meeltmööda. Likviidsuse üleküllus ja negatiivsed reaalintressid on soodne keskkond nii väärismetallidele, aktsiatele kui ka muudele varadele, mis tavapäraselt inflatsioonilises keskkonnas toimivad.

Samas ei saa siinkohal unustada, et säärastel üpriski pretsedenditutel monetaar- ja fiskaaleksperimentidel on ka teisesed tagajärjed. See on aga miski, mida managerialistlik maailmatunnetus aktiivselt eirama kipub. Siiski, kui majanduspoliitika ohjajatel on valida kõrgema majanduskasvu või inflatsiooni ohjamise vahel, valitakse viimane.

Maailmas, kus rahvastiku vananemisele, hiiglaslikule võlakoormale ja tootlikkuse vähenemisele on lisandunud tervishoiukriis, lihtsalt ei suudeta piiritleda ühtegi alternatiivi raha kui sellise pikaajalise reaalväärtuse lahjendamisele.