Miks otsustasite, et lahkute poliitikast ja siirdute ettevõtlusesse?

Ma olen ju poliitikas olnud enam kui 20 aastat ja mul on põhjust sellele ajale suure tänutundega tagasi vaadata. Ma olen näinud poliitikat väga erinevates rollides praegu juba neljandat koosseisu riigikokku valituna ja ma usun, et see on just see õige hetk, kus tuleb see valik teha. Kas jätkata veel 20 aastat või teha midagi valdkonnas, kus kõik suured asjad on veel saavutamata. Ja minu valik on praegu see, et ma soovin ennast proovile panna mõneti võõramas ja kindlasti põnevas valdkonnas.

Te kandideerisite ka Euroopa Parlamendi valimistel, ent jäite napilt välja. Kui otsustav lahkumise puhul oli väljajäämine Euroopa Parlamendist?

Mind on valitud nii Tallinna linnavolikokku kui ka parlamenti, mul on võimalus jätkata riigikogus küllap veel üsna pikka aega. Nii, et mul ei ole see kuidagi sunnitud valik. Vaba inimesena, kus ükski surve peale ei tiku, on seda valikut väga hea teha. Ja seda valikut konteksti mõttes aitab teha ka see, et Reformierakonna toetus on väga tugev ja meie meeskond on väga tugev. Ma tunnen, et erakond saab väga hästi hakkama ka siis, kui mina teen midagi muud.

Kui Reformierakond oleks praegu valitsuses, kas oleksite jõudnud samasuguse otsuseni siirduda poliitikast ettevõtlusesse?

Varem või hiljem. Kindlasti oleks Eesti poliitika siis palju meeldivam, selles ma ei kahtleks hetkegi. Aga seda ma olen öelnud erakonna juhtkonnas juba mõnda aega tagasi, et kui peaks Reformierakond valitsusse minema või valitsuse moodustama, siis mina ministrikohtadele rohkem ei pretendeeri. Minu poliitilised tipud on juba saavutatud ja mul on põhjust sellega rahul olla.

Viimasel ajal on poliitikast lahkunud veel mitu noort, aktiivset reformierakondlast, lisaks teile ka näiteks Remo Holsmer, Kalle Palling, Lauri Luik, Arto Aas. Milline on selliste noorte, samas kogenud, aktiivsete poliitikute lahkumise mõju erakonnale teie hinnangul?

Mina arvan, et see on täiesti normaalne, et inimesed liiguvad poliitikast erasektorisse ja täpselt sama normaalne on ka see, et erasektorist tulevad ka inimesed poliitikasse. Samamoodi me võime nimetada teistpidi näiteks Andres Suti või Kristiina Šmigun-Vähi nime, kes on tulnud viimaste valimistega parlamenti olles enne teises valdkonnas jõudnud tippu.

Ja mis on minu meelest nende nimetatute puhul ühist ja mis on väga oluline, on see, et mitte kellegi jaoks neist ei olnud riigikogust lahkumine sundvalik. Nad kõik said seda teha olles tugeva rahva toetusega parlamenti valitud. Mul on olnud isiklikult väga kurb näha mitmeid inimesi, kes poliitikast peavad lahkuma minu meelest täiesti ebaõiglaselt kohati siis, kui valijad neid enam ei toeta.

Kas Reformierakond on praegu õigel teel või millisena te näete selle erakonna tulevikku?

Reformierakond on kindlasti õigel teel. Kahjuks ei ole Eesti poliitika tervikuna elamas läbi oma parimaid päevi. Ma ei mõtle siin ainult konkreetseid ideoloogilisi erimeelsusi, vaid ka laiemalt poliitilist kultuuri, ka seda, kui avatud või suletud me oleme oma liitlaste suhtes, millised on meie tugevused ja nõrkused rahvusvaheliselt.

Aga mis puutub Reformierakonda, siis mina usun küll, et ei ole ükski valitsus igavene ja ei ole ka see praegune valitsus kindlasti mitte igavene. Ja see aeg, mis praegu Eesti poliitikas on, see näitab minu meelest veelgi paremini, et Reformierakonna järgi on vajadus väga olemas. Ja Reformierakonna juhtimise järgi on vajadus väga olemas.

See ei ole päris iseenesestmõistetav, et eelarvet saadakse tasakaalu, kui tulevad alternatiivsed valitsused, siis millegipärast, ei saada eelarveid tasakaalu. Või see ei ole ka päris iseenesestmõistetav, et Eesti julgeolekuga lähevad asjad ainult paremaks. Kahjuks on ka on ka teistsuguseid võimalusi. Täna mõistetakse, et asjade taga, mis võib-olla mõne aasta eest tundusid veel iseenesestmõistetavana, on olnud ikkagi väga suured pingutused.

Kas on võimalik ka Taavi Rõivase poliitikasse naasmine mõnede aastate pärast?

Selle kohta ütles mulle üle 20 aasta tagasi toonane erakonna peasekretär Heiki Kranich, kui me rääkisime ühe poliitiku poliitikast lahkumisest, et poliitikaga on nagu "Hotel Californiaga" - you can check out anytime you like, but you can never leave (võid end igal ajal välja kirjutada, aga sa ei saa kunagi päriselt lahkuda- tõlge).

Mina ei pea praegusel hetkel plaane poliitikasse naasmiseks, kaugel sellest. Küll, aga ma tean, et isegi, kui ma püüan ennast täielikult välja lülitada jaa poliitikat mitte jälgida, siis see mul kindlasti ei õnnestu. Mul on väga tugev vastutustunne selle eest, mismoodi Eestil läheb. Me oleme erakonnakaaslastega, koalitsioonipartneritega väga erinevates valitsuse koosseisudes väga palju pingutanud selle nimel, et Eestil läheks hästi. Ja oleks ju veidike kummaline eeldada, et ma nüüd üldse huvi ei tunneks. Vastupidi - ma kindlasti hakkan poliitikat jälgima kõrvalt väga terase pilguga ja samas püüan ennast tagasi hoida, et mitte ise sõna võtta. Ma arvan, et kui poliitikast lahkuda, siis tuleb seda teha selliselt, et anda teistele ruumi tegutsemiseks ja sõnavõttudeks.

Ja kas lahkute ka erakonna juhatusest, erakonnast endast, Tallinna volikogust?

Erakonna juhatuses ja Tallinna volikogus olen ma mandaadi lõpuni, aga järgmisel korral ei kandideeri. Aga erakonnast lahkumiseks ma ei näe küll mingit põhjust. Ma olen jätkuvalt liberaal, ma olen jätkuvalt Reformierakonna poliitika pooldaja ja ma soovin Reformierakonnale ja Reformierakonna tegemistele kindlasti kaasa elada. Pigem võiks see asi liikuda selles suunas, et paljud inimesed, kes tegutsevad väljaspool poliitikat, võiksid oma ideoloogilist toetust näidata ka sellega, et nad kuuluvad ühte või teise erakonda.