Viimasel ajal on minult korduvalt küsitud, kui suur peaks õigupoolest olema aastane raiemaht Eestis. Kahjuks olen jäänud vastuse võlgu täpsete numbrite osas, aga see, kuidas tegelik raiemaht kujuneb, on mulle täiesti selge.

Raiemahu suurusele on omistatud suisa maagiline tähendus ja selle numbri ümber käib üks trall ja tagaajamine. Kas aga need arvajad on endale asja sisu ja tähenduse päriselt ka selgeks teinud, see jääb seda seosetut filosofeerimist kuulates selgusetuks. Katsume seda asja koos vaadata!

Praegu kehtivas arengukavas on  raiemahu number 12 – 15 miljonit tihumeetrit (tm) aastas. Tegelikkuses on see number kõikunud viimase kahekümne aasta jooksul 4,6 ja 12,7 miljoni tm vahel.¹ 

Siinkohal juhin tähelepanu, et reaalsuses on viimase kümne aasta keskmine raiemaht olnud ligikaudu 10,5 miljonit tm aastas ning seega pole jõutud ammu kokkulepitud arengukavamahtude minimaalse realiseerimisenigi. Kusjuures tänavune raiemaht võib tegelikkuses langeda taas alla üheksa miljoni tm piiri.

Äsja sai keskkonnaminister Rene Kokk riigikogus mööda päid ja jalgu, kui tuli sinna ettepanekuga pikendada vana arengukava veel aasta võrra. Ehkki möll selle ümber on kõva, ei tähenda reaalses elus need arengukava numbrid aga kuigi palju – paraku pole vahet, kas pikendada arengukava vanade raiemahu numbritega või mitte, sest olgem ausad – lehmakauplemise teel koostatud plaanist, ei sõltuks praktiliselt midagi.

Rohkem kui arengukavas pikalt arutatut ja vaidluste teel isegi mingil määral kokkulepitut, kuulab üldsus kahjuks pigem hoopis Võru Instituudi direktor Rainer Kuuba süüdimatut ettepanekut tuua aastane raiemaht alla – nelja miljoni tihumeetrini aastas (see juhtus Kanal 2 saates "Kirves Eesti metsa kohal"). 

Tahaks küsida, et millisele teaduspõhisele uuringule Rainer Kuuba arvamus küll tugines? Kas ütleja mitte ei pea publikut rumalaks, lootes, et see ei taipa oma palgast suuremate numbrite tähendust?

Kuidas raiemaht tegelikult kujuneb?

Raiemaht sõltub väga paljudest asjaoludest – metsade olemist, kaitsealuste metsade hulgast, metsaseadusest, mis määrab raietingimused, turusituatsioonist, ilmastikust, raievõimsustest ja paljust muust eeldusel, et meie demokraatlikus riigis turumajandus ikka kehtib.

Lisaks on selles protsessis osalisteks kaks absoluutselt erineva metsa omandivormiga subjekti – need on riigi omanduses olev RMK ning teisalt üle saja tuhande erametsaomaniku, kes omakorda jagunevad veel kaheks – suurteks ja väikesteks metsaomanikeks. 

Suurmetsaomanike otsuseid määravad paljuski finantskohustused (laenud või investeeringud), väikeomanik aga tahab metsa realiseerida tuluks jooksvalt vastavalt vajaduse tekkimisele.

Otsuseid RMK raiemahtude kohta teeb eranditult vabariigi valitsus ja ei keegi teine. Seega, kui valitsev koalitsioon võtab parlamendi enamuse toel vastu otsuse lubada RMK-l raiuda nelja miljoni asemel kolm või kaks miljonit tm aastas, siis ongi asi klaar.

Aga mida see riigi majandusele tervikuna kaasa tooks? Audiitorfirma Ernst ja Young Eesti AS poolt läbi viidud Eesti metsa- ja puidusektori sotsiaalmajandusliku mõju analüüsi kohaselt² luuakse ühe miljoni tihumeetri puidu töötlemisel ligikaudu 150 miljonit eurot lisaväärtust.

Võrrelgem seda näiteks kõigile tuttava episoodiga alkoholipoliitikas, kus kaotasime 2017. aasta alkoholiaktsiisi võrreldes 2016. aastaga 29 miljonit eurot – vahe oleks viiekordne. Kui alkoholiafääriga said pihta Lõuna-Eesti poed ja baarid, siis RMK ja erametsaomanike raiemahte järsult vähendades tuleb lisaks sulgeda nii mõnigi metsaettevõte näiteks Võrus, Suure-Jaanis või Tõrvas ja mujalgi.

Tehas pole mingi viinapood, mida võib paari kuuga Lätis avada, et kaotatud töökohad peredele tagasi tuua. Kõigil rohelistel oleks juba praegu aeg minna oma valimiskoosolekuid tegema nende maakohtade tehaste väravaisse ja selgitada kujundlikult, kuidas sealne rahvas värskest õhust, seentest ja marjadest edaspidi ära elama peaks.

Erametsade raiepiiranguid saab hetkel siiski peamiselt suurendada vaid läbi kaitsealade  ja vääriselupaikade (VEP) moodustamise. Kui RMK metsades VEP-ide moodustamine raiemahtudele erilist mõju ei avalda, siis väikemetsaomanikule on see väga oluline. Eriti veel sel juhul, kui ammu raieküpset metsa pole puudutatud aastakümneid, sest seda on tahetud hoida säästudeks.

Ühtäkki võib aga sellisesse metsa elama asuda kaitsealune liik, mis võib koguni panna piiri igasugusele majandustegevusele. Lisaks sellele on Eestimaa Looduse Fond viimasel ajal väga agar maksumaksjalt saadud rahade toel käima mööda valdasid, et neid õpetada, kuidas erametsaomanike põhiseaduslikele õigustele piiranguid seada. 

"Polegi meile neid tulusid meie metsa arvelt vaja!" kõlab sageli humanitaarvaldkonna esindajate südantlõhestav manifest. Ent juba on praeguse eelarveprotsessi jooksul näiteks haridustöötajate esindajad tõstnud häält, et lubatud palgatõus jääb olemata. Siinkohal tahan viidata ka ühele metsapealinna Kilingi-Nõmme õpetajale, kes Facebookis väitis, et tema "seisab ka metsa eest" ja saab "palka Riigikassast".

Kahjuks väga paljud head inimesed, kes nii-öelda seisavad "metsa eest" ei adu, kust raha sinna "riigikassasse" tuleb. Järsku jõuab ta sinna hoopis seina seest? (Vabandatagu minu iroonia). 

Covid-19 pandeemia näitas selgelt, et meditsiini valdkonnas on oi kui palju raha puudu! Kas edaspidi jätkamegi palkade ja toetuste väljamaksmist laenurahaga ning mööname, et Covid-19 on toonud õnne meie õuele – lahendab eelarveprobleemid ja päästab ökosüsteemi veel pealekauba.

Kuidas kollaps siis toimuks?

Aga olgu. Võtame tuure maha. Ehkki olen pea viiekümneaastase staažiga tegevmetsamees ja oman kogemusi nii metsakasvatuses kui ka loodushoiuvaldkonnas, olen korduvalt saanud süüdistusi nagu ei teaks midagi ökoloogiast ning et minu ja mu mõttekaaslaste "materiaalne" mõttelaad viivat kogu ökosüsteemi kokkuvarisemiseni Eestimaal ja elurikkus kaduvat maamuna pealt meie "genotsiidsete" raiemahtude tõttu sootuks.

Üldiste rahulolematute tiraadide asemel palun ma konkreetsust – kuidas täpselt see kardetav kollaps siis toimuks?

Tuletame meelde, et muuhulgas on Eestimaal ligi 400 tuhat hektarit noort metsa, mis on juba mitmendat tiiru korduvalt läbi sajandite  istutatud või ise kasvanud Eestimaa raielankidele. Sellest kasvab n-ö värske põlismets meie lastelastele ja jõuline õhupuhastaja vanade ja raieküpsete metsade asemele, mis suudab parandada ka kliimamuutustest tingitud probleeme nii Eestis kui kogu maailmas tervikuna!