Ehkki praeguse metsapoliitika kriitikud on juba aastaid selgitanud, et nad ei ole mitte raie kui niisuguse, vaid üleraie vastu, siis on müüdid metsakaitsjast kui igasuguse metsakasutuse vastasest linnainimesest visad kaduma. Selle põhjuseks on eelkõige puidutööstuse valesüüdistused.

Vastne keskkonnaminister Rain Epler väitis eelmise aasta lõpul ETV saates "Esimene stuudio", kuidas paljud metsakaitsjad olevat tegelikult linnaelanikud, "kes sotsiaalmeedias levivate piltide pinnalt oma seisukohti kujundavad".

Ministri sõnul tekitavat metsade maharaiumine osades inimestes mõistetavat pahameelt, aga liikudes "maapiirkondades elavate inimeste juurde, siis seal on teatav tunnetuslik arusaamine eluringist ja maailmast üldse, muu hulgas metsast, sellest, et aeg-ajalt metsa lõigatakse, siis ta kasvab, siis ta on noor mets ja kuskil on vanem mets."

Ministri sõnavõtus on näha tihedat läbikäimist puidutööstuse lobistidega, kellele on omane maalida pilti metsakaitsjast kui naiivsest linlasest, kes seisab igasuguse raie vastu. Tegelikult on olukord risti vastupidine.

Suur osa metsakaitsega aktiivselt tegelevatest inimestest on metsandust süviti tundvad spetsialistid, kes just oma põhjalike teadmiste tõttu ongi hakanud riigi statistikas ning väidetes kahtlema. Küsimus pole raiumises kui sellises, vaid selles, kui palju ja kui kiiresti me oma metsa raiume.

Kui minister oleks enne metsanduse arengukava juhtrühma laiali saatmist tutvunud arengukava protsessis tehtud tööga, sealhulgas probleemide kaardistamise ja huvirühmade arutelude faasis kogutud sisendiga, siis teaks ta, et küsimus pole kunagi seisnenud selles, kas metsa peaks majandama või mitte.

Mitmed organisatsioonid, sealhulgas Eestimaa Looduse Fond ja Eesti Metsa Abiks, osutasid juba probleemide kaardistamise faasis keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud uuringule "Eesti võimalused liikumaks madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050", milles on toodud madala süsinikuemissiooniga raiete stsenaariumiks 8,4 miljonit tihumeetrit aastas. Möödunud kümnendi jooksul oli Eesti metsade aastane raiemaht aga keskmiselt 10,7 miljonit tihumeetrit aastas.

Ka pikaaegse karjääriga metsaspetsialistid esitasid möödunud aasta augustis riigikogule ja valitsusele äärmist muret väljendava pöördumise, milles selgitati muu hulgas, et meie metsade raiemaht ei tohi ületada kaheksat miljonit tihumeetrit aastas.

Ehkki keskkonnaministeerium ja puidutööstus üritavad aasta-aastalt kasvavaid raiemahtusid õigustada väidetega, nagu püsiksid need juurdekasvu piires, siis on mitmed eksperdid osutanud puudustele riiklikus statistikas ja arvutustes.

Muu hulgas juhtis riigikontroll arengukava protsessi esimese aasta lõpus keskkonnaministeeriumi tähelepanu tõsiasjale, et metsa juurdekasvu ja tagavarasid näitava Statistilise Metsainventuuri (SMI) metoodika muutmist pole avalikkuse ees piisava läbipaistvuse ja arusaadavusega käsitletud.

2015. aastal muudetud metoodika tulemusena suurenes Eesti metsade jooksev juurdekasv hinnanguliselt 23 protsenti. See tähendas ühtlasi ka raievõimaluste suurenemist, sest nii Eesti kui ka Euroopa Liidu seadustest lähtuvalt peavad raiemahud jääma juurdekasvu piiridesse.

Säästva Eesti Instituudi poolt metsanduse arengukava arengustsenaariumitele tellitud mõjuhinnang leidis samuti, et säästva metsanduse eesmärkide täitmiseks peavad raiemahud jääma kaheksa miljoni tihumeetri piiresse.

Kui keskkonnaministeerium oleks teadlaste tööga arvestanud, siis oleks meil praegusel hetkel suure tõenäosusega juba kehtiv metsanduse arengukava. Paraku otsustas ministeerium teadlaste töö tagasi lükata. Mõjuhinnang olnud ministeeriumi sõnutsi liialt keskendunud metsade ökoloogilise tasakaalu hoidmisele ja kliimamuutuste leevendamisele.

Samal ajal ei näe säästliku metsanduse pooldajad end metsanduse vaenlastena, vaid vastupidi – metsatöö kaitsjatena. Just selleks ongi vaja kinni pidada säästlikust raiemahust, et meie puidutagavarad ei kuivaks metsade taastuvusläve ületavate raiete tõttu kokku, vaid me saaksime kasutada oma puiduressurssi jätkusuutlikult, säilitades samal ajal ka teisi metsa pakutavaid hüvesid.

Vastutustundlikud metsamajandajad ei näe ökoloogides või oma kogukonna liikmetes vaenlasi, vaid nõuandjaid, kes aitavad tuvastada keskkonna seatud piire, et mõista, millises mahus ja milliste meetoditega oma metsi majandada.

Kuna üleraie tõttu on majandusmetsade tagavara vähenenud kiiremini, kui taastumiseks aega kulub, siis peab puidutööstus oma tootmismahtude säilitamiseks otsima toorainet nendest metsadest, mida pole kunagi tööstuse varundamise eesmärgil kasvatatud.

Just sel põhjusel jõuavadki puidutööstuse teenistuses tegutsevad metsatraktorid üha enam looduskaitsealadele ning kaitsealasid ühendavasse rohevõrgustikku, inimasulatesse, looduslikesse pühapaikadesse ja teistele aladele, mille raiumise, eriti aga lageraie vastu on nii säästva metsanduse eksperdid, looduskaitsjad kui ka kogukonnametsade hoidjad.

Suur osa sellest ringkonnast on maal elavad inimesed, keda puidutööstuse lobistide, sealhulgas keskkonnaministri Rain Epleri osutused metsapoliitika oponentidele kui "naiivsetele linnainimestele" hingepõhjani solvavad.

Kui keskkonnaminister Epler saatis metsanduse arengukava juhtrühma laiali väitega, nagu poleks seal olnud valmisolekut kompromissiks, siis tähendas see "tõlkes", et osad juhtrühma liikmed polnud valmis järele andma puidutööstusest lähtuvale survele üleraie jätkamiseks.

Mingisugust kokkulepet ei saagi sündida, kui üks osapool lähtub teadlaste uuringutest, teine käib välja aga ilmselgelt ülepakutud numbri. Kui üks pool lähtub teadusest, teine aga ilmsesti ülepaisutatud raiemahtudest, siis ei saa neid käsitleda võrdsete seisukohtadena, mille vahel "konsensust" otsida. Kompromissi saab otsida vaid keskkonna seatud piiridest, aga mitte neid piire ületavate raiemahtude vahel valides.

Paraku on juba aastaid kestnud metsadebatile liigagi omaseks saanud, et kehtivale metsapoliitikale oponeerivad osapooled toetuvad eksperthinnangutele ja faktidele, samal ajal kui üha kasvavate raiemahtude õigustajad eelistavad ebamääraseid süüdistusi ning mõnitavaid anekdoote oma oponentide suunal, kes "ei teadvat, mis nad räägivad", "põristavat trummi", "tahtvat kõik raied ära keelata" jms.

Kuna tööstuse esindajatel on oma oponentidest tunduvalt suurem rahakott, siis täitub ka meedia selliste pahatahtlike ja eksitavate sõnumite sisuturundusega, samal ajal kui säästva metsanduse pooldajate mõistlikud analüüsid jäävad oaasideks valesüüdistuste ja laimu sisutühjas kõrbes.

Teadlaste hinnangutele ning riigikontrolli soovitustele "kompromissi" eelistamine näitab meie keskkonnaministrit mitte valdkonna spetsialisti, vaid konkreetsete tööstushuvide käepikendusena. Millest on tingitud selline ebanormaalne kalle riigi ja rahva huvidelt konkreetsete suurtööstuste tahtmisele, seda saame esialgu vaid oletada.