Praegu langetatud otsused sillutavad tulevikku. Neid otsuseid ei langetata pimesi ning paradoksaalsel kombel põhinevad tulevikku kujundavad otsused meie endi praegustel arusaamal tuleviku kohta. See tähendab, et valikute langetamise puhul saab määravaks ennekõike see, kui hästi me oskame järgmiste aastate trende ja suundumusi ette kujutada.

Tulevik ei ole ette määratud. See kujuneb meie kõigi ühise tegevuse ja langetatud otsuste koosmõjul. Otsuste langetamisel mängivad olulist rolli prognoosid. Ebakindlas maailmas, kus riigid on üha enam teineteisest sõltuvad lisandab muutujaid järjest enam. Seda eriti Eesti-suguse väikeriigi puhul. Ideaalis peaks seega kõik otsused kaaluma võimalikult paljusid erinevaid stsenaariume ning arvestama rohkem kui ühe prognoosi, arvamuse või hinnanguga.

Parimal juhul aitavad teaduspõhised otsused anda meile tulevikuks vajaliku konkurentsieelise. Halvimal juhul aitavad need ainult vältida kõige vähem soovitud tulevikustsenaariume.

Prognoosid võivad osutuda õigeks või valeks. Probleem on aga selles, et seda saame me teada alles tagantjärele. Eesti puhul võime tagantjärele tarkusena väita, et meie kõhutunne ja ettekujutus tulevikust 1990. aastate alguses andis meile eelise võrreldes meie teiste saatusekaaslastega.

Selleks, et tulevikus veelgi edukamad olla, on vaja ettekujutust sellest, mis meid ees ootab nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. Arenguseire keskus valib igal aastal konkreetsed uurimissuunad, mida põhjalikumalt analüüsitakse ning millele pakutakse välja alternatiivseid tulevikuvõimalusi.

Kui mõelda läbi ideid ja arenguid, mis ei pruugi Eesti jaoks olla isegi realistlikud, siis võimaldab see paremini aru saada valikute ja arengute spektri kogu ulatusest ning selle tulemusel teha informeeritum valik.

Eesti-suguse riigi jaoks mängivad olulist rolli globaalsed jõujooned ja nende muutumine. Ainuüksi Euroopa Liidus toimuvaid muutusi ei saa me alahinnata. Kas riikidevaheline koostöö tiheneb või hõreneb? Brexit oli šokk paljudele riikidele, kuid kas selle õppetunnid on ainult ajutised või jäävad need liikmesriike pikalt saatma?

Kas oskame öelda, milliseks kujuneb EL-i tulevik 15 aasta lõikes? Kas esiplaanile seatakse taas majanduse konkurentsivõime küsimused või tõuseb kesksele kohale hoopis sotsiaalpoliitika?

Mina loodan, et EL haarab juhtrolli digi-, rohe- ja energeetikavaldkonnas. Peame olema valmis sellele omalt poolt kaasa aitama ning olema ka teistele eeskujuks. Samal ajal peame arvestama ka negatiivse stsenaariumiga, et EL-i roll maailmaareenil järjest väheneb.

Rahvastikukriisi küsimus

EL-i ja Eesti oludes ei saa tähelepanuta jätta rahvastikukriisi küsimust. Tööturu jätkusuutlikkuse tagamiseks on oluline arvesse võtta rahvastiku- ja tööjõuprognoose, et planeerida asjakohaseid meetmeid ja tegevusi täitmaks tulevikus praeguste töötajate asemel tekkivat tühimikku ning uutes või kasvavates valdkondades lisanduvaid töökohti.

Statistikaameti 2014. aastal tehtud rahvastikuprognoos viitab, et seniste trendide jätkumisel väheneb 2040. aastaks Eesti rahvaarv 125 000 inimese võrra ehk kuni 1 195 000 inimeseni, sh tööealiste inimeste osakaal rahvastikust väheneb veelgi enam —160 000 inimese võrra.

Juba praegu räägime sellest, et meie õpetajaskond vananeb, et meie perearstide keskmine vanus on liiga kõrge, et me ei suuda meelitada piisavalt palju inimesi panustama meie siseturvalisusse. See on vananeva ja väheneva rahvastikuga ühiskonna väljakutse.

Nutikate teenuste ja lahenduste kasutuselevõtt nende kitsaskohtade leevendamiseks on vältimatu. Lisaks tuleb jätkata perepoliitiliste meetmetega, mis julgustaksid Eesti peresid saama rohkem lapsi. Eraldi tuleb keskenduda aga sellele, et pakkuda võimalust naasta kodumaale neile eestlastele, kes on siit viimase aastakümne jooksul lahkunud.

Eesti majanduse kasvu ja konkurentsivõime põhiveduriks on peetud kvalifitseeritud tööjõudu ja seda isegi suuremal määral, kui enamikus Kesk ja Ida-Euroopa riikides. Tööjõupuudus toob omakorda kaasa surve palgakasvuks, mis aga pole kooskõlas tootlikkuse kasvuga ja mis omakorda seab ohtu ettevõtete konkurentsivõime ning majanduskasvu.

Seetõttu on eriti oluline mõelda, kuidas tagada piisav töökäte arv majandusvaldkondades, mis on kõrgema tootlikkuse potentsiaaliga.

Kuidas ennustada ja valmistuda ootamatusteks?

Kõikidele tulevikuväljavaadetele vaatamata ei suutnud ilmselt paljud ette näha sellist viiruse levikut nagu kevadel, mil pöörati pahupidi kogu senine töö- ja elukorraldus.

COVID-19 kriis puhkes ja levis tohutu kiirusega. Registreeritud töötuse määr oli Eestis 2020. aasta veebruari lõpus 5,7 protsenti ning aprilli lõpus juba 7,5 protsenti – kaheksa nädalaga oli juurde tulnud enam kui Jõhvi linna elanike jagu töötuid. Samavõrd drastiliselt langesid ettevõtete käibed – paljudes harudes ei olnud viiruse ohjamismeetmete tõttu lihtsalt võimalik ettevõtteid avatuna hoida.

Koroonapandeemia on loonud juurde ja võimendanud erinevate valdkondadega seotud määramatuid tegureid. Need on seotud nii majanduse, ühiskonna, aga ka näiteks keskkonnapoliitikaga.

Enamik maailma riike on kriisi mõjude pehmendamiseks väga jõuliselt majandusellu sekkunud. Nii võib juhtuda, et riigisektoril on ka kriisi järgselt majanduses suurem osakaal ning riik võtab kontrolli varem erasektori korraldada olnud harudes.

See ei ole aga jätkusuutlik mudel. Erasektor ja eraalgatused on tihtipeale innovatiivsemad ja paindlikumad kui avalik sektor. Avaliku sektori liiga pikaajaline sekkumine majandusse on pidurdava toimega ning viib meie ühiskonna liialt riigi poole kaldu.

Kriisi leevendamise meetmetega kuhjuv riigivõlg sunnib riike otsima tulevikus võimalusi kulude koomaletõmbamiseks. Seetõttu on pikemas perspektiivis oluline ka riigi rolli oluline vähenemine, kui majanduse tugimeetmete rakendamisega ennast lõhki laenanud riigid pöörduvad erasektori poole, et saavutada majanduse taastumiseks vajalik dünaamilisus ja teadus-arendustegevuse jätkumine. Sellisel juhul kasvab erasektori poolt korraldatud valdkondade osakaal.

Kõike eelnevat arvesse võttes võib järeldada, et praegustes oludes on kindlasti keeruline langetada pikaajalisi otsuseid, mis mõjutavad Eesti tulevikku kümnete aastate pärast. Samas on oluline, et otsuste tegemisel mõeldaks läbi kõik võimalikud stsenaariumid, ka need, mille täitumine tundub ebatõenäoline.