Suvel, kui meedias valitses sügav hapukurgihooaeg, lahvatasid Tartus mitmed nakkuskolded. Napilt oleks juba üleriigiline komandanditund kehtestatud, aga näe, otsustajatel jätkus kainet mõistust ja külma kõhtu sellele tungile vastu panna. Mis siis vahepeal juhtunud on?

Müstilise reisikeelu piirarvu vaidlus

Kõva vaidlus on käinud selle üle, millal lugeda mingit piirkonda kriitiliseks. Kui mäletate, siis alustati kümne piirimailt, vaikselt nihutati seda ülespoole ja ennäe, ka 50 ei ole enam probleem. Kui strateegiline juhtimine appi võtta ja küsida, miks me just seda KPI mõõdikut jälgime, siis mina jään küll nõutuks.

Niisiis, Eestis on 14 päeva keskmine 50 diagnoosi 100 000 inimese kohta. Kui ma oleksin Soome kriisijuht, mida ma selle tarkusega peale hakkaksin? Ma tahaks teada, kui tõenäoline on, et keegi Eestist viiruse Soome toob.

Septembris vedas Tallink 243 000 reisijat, st ca 122 000 inimest Eestist Soome. Aga mitu nendest võiks kanda viirust? Terviseameti lehelt ei leia kuskilt infot selle kohta, mitu aktiivset haigusjuhtumit meil hetkel on. Seega tuleb endal veidi nuputada.

Kui eeldame, et haigus kestab keskmiselt 14 päeva ja meil on viimase 14 päeva keskmine haigestumine 40 inimest päevas, siis peaks meil olema 560 haiget 100 000 elaniku kohta. Kui septembris liikus üle lahe 122 tuhat inimest ja eeldame, et need 560 haiget ühtlaselt reisisid Soome, siis võiks oletada, et iga päev sõitis Soome 23 haiget.

Aga oot, need 560 olid ju positiivse testi andnud! Üle kogu Eesti sealjuures. Mitu positiivse testi andnut tegelikult võtab ette Soome reisi? Pooled diagnoosid on Harjumaalt. Oletame, et kümme protsenti nendest käis haiguse ajal Soomes (väga julge oletus), saame ühe haige iga päev Soome laevas, kahenädalase perioodi vältel (sest me arvutame 14-päevase keskmise alusel) umbes 17 haiget. Ja samal ajal on Soomes ca 2500 haiget. Ehk Eesti panus on 0,7 protsenti.

Kuidas selle 0,7 protsendi kinnikeeramine kriisi leevendab, kui Soomes panus on 99,3 protsenti. Okei, teistpidi veel ehk kuidagi, kui Soome poolt siia tuleb ca 75 haiget meie 560 lisaks, see on ca 13 protsenti.

Mida sellest järeldada? Tegelikult ei tea keegi, kas ja kui palju haigeid riikide vahel liigub. Keskmist diagnooside arvu 14 päeva kohta on küll lihtne mõõta, aga selle mõõdiku väärtus kriisi leevendamiseks enam kui küsitav. Umbes sama kui peaarst korraldaks ravi haigete keskmise kehatemperatuuri järgi.

Terviseametil kontroll käpas

Märtsis sai päris mitu korda kirjutatud Aasia riikide kogemusest ja strateegiast varasemate SARS-i ja MERS-i puhangute ohjeldamiseks. Näiteks Lõuna-Korea strateegiline kriisijuhtimine tugines peamiselt ühel kriitilisel eduteguril, test-trace-isolate. Sellega hoiti kevadel COVID-19 kenasti kontrolli all.

Hea meel on tõdeda, et terviseameti strateegiline kriisijuhtimine on nüüd sama relva kasutusele võtnud. Ja nagu näha, väga edukalt. Paraku pole HOIA äpist eriti tolku, aga sama (negatiivne) kogemus on enamikul maailma riikidest. Rakendust lihtsalt ei laadita piisavalt alla.

Mis on kriisi strateegilise juhtimise suur eesmärk, visioon?

Heakene küll, terviseametil on kriis ohjamine kenasti käpas, aga mis on selle tegevuse suur eesmärk? Kuidas hinnata, kas kriisi strateegiline juhtimine on eeskujulik või kesine?

Jah, diagnooside arv päevas langeb juba mitu nädalat. Haiglates paanikat pole, haiglaravi vajajate arv väike, ICU patsientide arv veel väiksem, surnuid alates 20. juulist neli. Mis puutub tervisekriisi strateegilist juhtimist, siis hinne on "väga hea". Aga mis ikkagi on siis kriisi juhtimise eesmärk?

Kõrvalt vaadates näib, et püütakse saavutada "null koroonasurma". Olgu, miks mitte. Jätame korraks kõrvale tõsiasjad, et see läheb meile maksma miljardeid, et 13 000 inimest on töö kaotanud, et ühiskond tervikuna on kõvasti vaesemaks jäänud. Vaatame surmasid ja suremist laiemalt.

Teaduses on üks tore võte, mille abil mingi väite, põhimõtte või meetodi loogikat kontrollida, reductio ad absurdum, ehk absurdini vähendamine/suurendamine. Seega, kui COVID-i tervisekriisi juhtimise eesmärk on "null surma koroona läbi", siis sama loogikaga peaks olema kogu tervishoiusüsteemi strateegilise juhtimise eesmärk "null surma, mistahes haiguse läbi".

Aga oot, meil on ju veel surmasid õnnetuste läbi, uppumiste, sissepõlemiste, mürgistuste, liiklussurmade. Miks need surmad on aktsepteeritavad, aga koroonasurmad ei ole?

Suures pildis on COVID surma põhjustajana tühine putukas

Weforum avaldas mõni aeg tagasi põhjaliku ülevaate erinevatest surmapõhjustest ja nende mõjust majandusele. Südamehaigustesse sureb maailmas igal aastal 17 miljonit inimest. Diabeeti 1,3 miljonit, liikluses 1,2 miljonit, AIDS-i ligi miljon.

Neid surmasid saaks ju kõiki vältida. Ilmselt väiksema kuluga kui koroonaviirust. Aga meediast me ei kuule ega näe ühtegi diabeedi või infarktisurma. Keegi ei loe iga päev ette, mitu inimest eile infarkti suri. Eelmisel aastal suri Eestis 7821 inimest kõrgvererõhktõve tõttu. Kakskümmend üks inimest iga päev. Ei mingit kriisijuhtimist, ühtegi härra Popovi ei ole võitlemas meie vanurite südamete ja veresoonte tervise eest. Ei ole mingit kurba statistikat uudistes.

Sellised me oleme, targad inimloomad.

Kuidas siis kriisiga läheb?

Irja Lutsar märkis mõni päev tagasi, et kriis hakkab ehk taanduma. No mis ta tühi taandub, kriisi haripunktist on juba kaks nädalat möödas. Palun vaadake alumisel joonisel punast punktiirjoont. See keskmistab nädala ebaühtlused, nagu näiteks nädalavahetusel tehtavate testide ilmumise statistikasse nädala keskel.

Murdepunkt, kust edasi keskmine on kiiresti langenud, oli 1. oktoobril, täpselt kaks nädalat tagasi. Nädal hiljem oli sama näitaja vajunud juba ülemisest veapiirist allapoole ja sealt edasi on pole ükski päevane diagnooside arv veapiiri ületanud.

See tähendab, et on toimunud statistiliselt ebaoluline kõikumine. Kuna samal ajal seitse päeva keskmine järjekindlalt langeb ja järgmisel nädalal on juba alla pikaajalise libiseva keskmise, võime lugeda selleks korraks tervisekriisi jälle lõppenuks.

Kuidas majandusel läheb?

Üllatavalt hästi. Töötus meie ekspordipartnerite juures küll kasvab jätkuvalt, aga meeleolud on positiivsed ja juhtide ootused majanduse väljavaadetele on taastumas kriisieelsele ajale, täpsem info ja graafikud siin.

Impordipartnerite juures on töötus hakanud langema. Tarbijate kindlustunne kasvab, kuigi pole kriisieelsele tasemele taastunud. See tähendab, et majanduskriis veel läbi pole. Eesti ja Läti tarbijad paistavad endiselt Euroopas silma eriti musta tulevikunägemusega. Selle põhjuseid pole vaja kaugelt otsida – poliitikud, kes jätkuvalt kriisiga hirmutavad ja meedia, mis seda hirmu laiali kannab.

Millal see jama läbi saab?

Üks meem, mis ringi liigub, vastab tabavalt: "Ega ma poliitik ole, et tean, millal kriis läbi saab".

Ei ole välistatud, et "külmetushaiguste" perioodil saab koroonaviirus taas tuult tiibadesse, aga terviseamet on sügisest puhangut väga hästi ohjes hoidnud ja küllap hoiab edaspidigi. Iseküsimus, kas nii tublisti peaks.

Äkki vajaksid teised surmapõhjused ka sellist tähelepanu. Või siis tuleks teadvustada, et meditsiin ja teadus ei ole kõikvõimsad ega suuda meie elu lõpmatuseni pikendada. Maksumaksjad ei jaksa ega peagi päev-päeva haaval iga elunatukest pikendama. Surm on paratamatu, nagu taoistid tõdevad: "death happens".

Ettevaatlikud uudised vaktsiinirindelt räägivad, et esimesed doosid on juba aasta lõpus saadaval, aga samas pole kindel, kas ikka on. Pigem on järgmisel suvel igaühel võimalus ennast vaktsineerida.

Aga seniks, nagu ikka, püsigem rõõmsad ja terved!

Kommentaar ilmus algselt Indrek Sauli koduleheküljel.