Ivo Pilving: kas vallad on teedega nurka surutud?
28. oktoobril kajastas ETV saade "Pealtnägija" Kuusalu vallas puhkenud vaidlust tee kasutusõiguse üle. Televaatajal võis jääda mulje lootusetust punnseisust, mille lahendamiseks pole riigil ega omavalitsusel mingeid tööriistu, kirjutab riigikohtunik Ivo Pilving.
Kohtutes on lõplik liisk juba langenud. Külarahvas ei tea, kas nutta või naerda ning sarnaseid umbsõlmi võivat tekkida hulgi. Olukorrast täpsema pildi saamiseks oleks tarvis selgitada kahte aspekti.
Kohus ei saa lahendada vaidlust, mida pole tema ette toodud
Kohtud pole teinud lõplikku otsust küsimuses, kas prügiauto, postiljon, naabrid ja kõik teised võivad Kaldaaluse teel liigelda. Kohtud on arutanud valla hagi seoses teealuse maa valdusega, omaniku kahjunõuet valla vastu ja tema kaebust tee eemaldamiseks kohalike teede nimekirjast.
Praeguseks on lõpliku lahenduse saanud ainult esimene vaidlus. Tee nimekirja kuulumise küsimust ja kahjunõuet halduskohus alles hakkab arutama. Riigikohus otsustas 13. oktoobril ainult seda, et kahju hüvitamine pole välistatud. Omaniku ja valla tsiviilvaidluse ajaks keelas kohus hagi tagamise korras ajutiselt liikluse takistamise.
Koos tsiviilvaidluse lõpulejõudmisega langes ajutine keeld ära. Hagi jäi rahuldamata, sest leping oli lõppenud ja sundvaldust polnud seatud. Oluline on aga tähele panna, et tsiviilvaidlus puudutas valla valdusõigust, mitte igaühe kasutusõigust.
Eluliselt võib siin olla keeruline vahet näha, õiguslikult on aga tegu täiesti erinevate probleemidega. Mõistan avalikkuse ootust, et kui kohtu ette on konflikt kord juba toodud, siis võiks kohus selle ka ammendavalt ära lahendada, et me ei takerduks üha uutesse vaidlustesse.
Paraku, õigemini õnneks, peavad kohtunikud ausas menetluses jääma rangelt vaidluse piiridesse. Vaidluse kõrvalliinide kohta on vahel võimalik anda ettevaatlikke vihjeid. Kohus ei saa aga valdusõigust puudutavas tsiviilasjas võtta lõplikku seisukohta, mida saaks ja peaks vald või riigiorganid tegema kohaliku tee avaliku kasutuse tagamiseks.
Kohus ei ole valla eestkostja
Võimude lahususe tingimustes peavad täidesaatva võimu asutused, sh kohalik omavalitsus reeglina oma ülesannetega toime tulema ilma kohtu abita. Hiljuti selgitas riigikohtu üldkogu seda põhimõtet vaidluses perehüvitiste seaduse üle. Kui vanematel on erimeelsus lastetoetuse taotlemisel, siis peab otsuse langetama sotsiaalkindlustusamet ise. Vanemaid pole tarvis enne seda aastaid mööda maakohtuid solgutada.
Niisamuti ei pea maksuamet maksu sisse nõudmiseks esitama hagi kohtule, vaid ta nõuab võla sisse oma jõududega – maksuotsusega. Kui keegi lööb püsti ebaseadusliku sauna või suvila, siis teeb lammutamisettekirjutuse vald, mitte kohus. Ettekirjutuse ignoreerimisel on võimalik rakendada sunniraha või asendustäitmist, st vald tellib lammutamiseks kohale ehitusfirma, mille "honorari" maksab lõpuks kinni rikkuja.
Ka kohalike teede määramine ja neil liikluse korraldamine toimub omavalitsuse võimuaktidega. Kui eratee tuleb määrata avalikuks kasutamiseks omaniku tahte vastaselt, siis saab maatükile seada sundvalduse.
Avalikel teedel liiklemise korraldamisel ei ole õige instrument aastaid kestev tsiviilvaidlus maakohtus – ei valla ega liiklejate algatusel. See on hoopis korrakaitseseaduse, liiklusseaduse ja ehitusseadustiku teema.
Riikliku järelevalve eripädevus on kohalike teede puhul vallavalitsusel ning üldine korrakaitsepädevus politseil. Kuna nende teemadega praegusel juhul riigikohtusse ei pöördutud, oleks ennatlik öelda, millise mõõgaga täpselt Pudisoo küla suhtepundar läbi raiuda. Kindlasti aga pole kohane vaadelda avalike teede kasutust vaid läbi tsiviilõiguse lukuaugu.
Toimetaja: Kaupo Meiel