Teisipäeval otsustavad Ameerika Ühendriikide kodanikud, kes on järgmised neli aastat ilmselt maailma mõjukaim mees – kas vabariiklane Donald Trump või demokraat Joe Biden.

Kõik on veel võimalik. Võita võib Trump. Võita võib Biden, mida nimetatakse ka "Bideni maalihkeks".  Ja tulemuse lõplik selgumine võib jääda venima, mis toob kaasa rahvusvaheliselt ebameeldiva interregnumi.

Eesti suursaadik Washingtonis Jonatan Vseviov meenutas hiljutises intervjuus, et Ameerika presidendivalimiste jälgimine on võimalik kolmel tasandil.

Esiteks, Ameerika kodanikud, kes omavad hääleõigust ja kes keerulise valimissüsteemi läbi otsustavad lõpuks oma riigi järgmise presidendi nime.

Teiseks, välispoliitikahuvilised kogu maailmas. Nemad saavad kellelegi pöialt hoida, võivad sotsiaalmeedias või mujal avaldada oma mõtteid, aga neist ei sõltu midagi, sest hääleõigust neil ei ole.

Ja kolmandaks, riigid ja valitsused, kes hea tava, aga ka terve mõistuse järgi ei sega ennast teiste maade siseasjadesse, isegi mitte liitlaste siseasjadesse.

Tõlgime suursaadiku diplomaatilisi sõnu. Need tähendavad, et kuni USA valimistulemus pole lõplikult ja ühemõtteliselt selge, ei pane mõne valitsuse minister oma pintsakureväärile ühe või teise presidendikandidaadi toetusmärki ja ei saada neist kummalegi õnnitlussõnumit. Pärast võib kiirustamise pärast piinlik olla, ja mitte ministril endal, vaid tema riigil.

Selline verbaalne väline tasakaalukus ja tagasihoidlikkus ei tähenda aga, et riikidel oleks ükskõik, kellest saab USA järgmine president. Viimased neli aastat on Valge Maja tähendanud ka Euroopale ettearvamatust rahvusvahelistes suhetes, välispoliitilisi uperpalle ja Atlandi-üleste liitlassuhete tugevuse korduvat kompamist. Võib ju öelda, et otseselt midagi hullu pole juhtunud, näiteks NATO tegutseb endiselt, aga umbusk Euroopa suurte ja Washingtoni vahel ei ole hea tuleviku väetis. Lõpuks muudab see nõrgemaks meie kõigi laiapindse julgeoleku.

Sõltumata sellest, kas järgmise aasta jaanuaris jätkab Ühendriikide presidendina Trump või alustab Biden, on Valge Maja Ovaalkabinetis tema töölaual ikka kaustad pealkirjadega "COVID-19", "Majanduskriis", "Hiina", "Venemaa", "Lähis-Ida", "Kaubandus- ja majandussuhted"... Kõik teemad, muide, on negatiivsed või vähemalt probleemsed.

Muidugi võiks seal olla ka kaust "Euroopa". Aga mitte probleemina, vaid lähedase liitlase ja sõbrana. Oletagem korraks, mõttemänguna, et toimub "Bideni maalihe". Tõenäoliselt vaatab siis demokraatidega mehitatud Valge Maja uus administratsioon rahvusvaheliste suhete ehitamisel praegusest rohkem Atlandi-ülese silla meiepoolsesse otsa, Euroopa riikide sisse, õiguste ja vabaduste hoidmise poole ning Ungari ja Poola muutuvad USA-le vähem tähtsateks, Euroopa suured rohkem tähtsateks.

Siis ongi nii nagu Eesti välisminister Urmas Reinsalu on kodumaiseid otsuseid selgitades korduvalt tsiteerinud Ühendriikide eelmist presidenti Barack Obamat: valimistel on tagajärjed.

Igal juhul on, sõltumata valimiste tulemusest.