Riina Solman: Seedrid ja Palmid on ohtlikud nimed ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Riina Solman.
Riina Solman. Autor/allikas: ERR

Nimeseadus pakub kaitset kuritarvituste eest, lahendab elulisi vajadusi ja on tervikuna loomulikult mitmekülgsem. Nimesid on reguleeritud kogu aeg ja praegune uus seadus suuri muutusi sisuliselt kaasa ei too, kirjutab Riina Solman.

Olen alati hinnanud head huumorit, sealhulgas poliitikas. Igapäevaelu rutiin ja liiga vähe head huumorit tõid ju meile Rudolf Rimmeli ja Urmas Alenderi ennustatud "naljavaesed ajad". Kindlasti leevendab aga tekkinud olukorda Kaarel Tarandi päevakommentaar "Nimi olgu vaba", milles autor vaatab kriitilise pilguga üle meie uue nimeseaduse eelnõu ja sellega seotud arutelu.

Tegelikult vastab Kaarel Tarand enda kommentaarile osalt juba pealkirjas, vihjates seaduse põhieesmärgile, et nimi oleks vaba, mitte ajuvaba.

Meie nimede üldised piirid määrab meie kultuuriruum, täpsemalt nimetraditsioon. Ajalooliselt on eestlastel alati nimi olemas olnud. Nimi koosnes tänapäevase arusaama kohaselt eesnimest ning kohanimele viitavast lisanimest, näiteks talunimest, ka isanime kasutamine oli laialt levinud. Sellele leiab näpuga järge ajades kinnitust Tallinna rae trahviraamatust, kus eestlasi kui suuri mürgeldajaid ja kaklejaid trahvi määramisel sagedasti nimepidi mainitakse.

Suurem osa eesnimedest ehk ristinimedest olid, tahame või mitte, Piiblist pärit või pühakute nimed või nende mugandused. Ristiusueelsed põlisnimed hakkasid paraku laiemast käibest kaduma juba 15.-16. sajandiks.

Kaarel Tarandi poolt mainitud pikaajaline venestamine ei suutnud õnneks jätta kuigi olulist jälge eestlaste nimedesse. Järelikult on olemas mingid antikehad, mis on tõeliste traditsioonide ja tavade lahutamatuks koostisosaks ja mõjuvad niisamuti, nagu need, mis aitavad tõrjuda organismist tema tervist ohustavaid võõrkehasid. Ma ei soovi siin kahetimõistetavana kõlada ning tahan selle eest hoida ka Kaarel Tarandit, kes veidi ettevaatamatult opereerib Anseküla pastor Martin Körberi lauluga "Isamaa armas".

Tarand tsiteerib sealt ridu "ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka", mida tema sõnul "30 aastat tagasi kirega lõõritasid ka rahvusliku taasärkamise patrioodid". Seda tasast ballaadi tookord ei esitanud suure kirglikkusega isegi mitte Kuldne Trio. Ikka härduse ja austusega tehti seda.

Teiseks – ja see on eriti oluline – tänapäeval võib olla ei tasuks ka "nimi on vaba" autoril kasutada sellist mõttelõnga nagu "kogupildis võõrpuud kodumaiste ja omade vastu ei saanud".

Näiteks põlissoomlaste rahvasaadiku Juha Mäenpää vastu esitati hiljuti kriminaalsüüdistus selle eest, et ta võrdles immigrante võõrliikidega. Kohalikud Soome aktivistid saatsid Helsingi politseisse seoses Mäenpää sõnavõtuga kogunisti neli kuriteoteadet. Arvestades meiegi praegust vasakaktivismi taset, on karta, et ka Kaarel Tarand võib kohatu paralleeli pärast tulevikus niimoodi veel põlu alla sattuda.

Mulle tegelikult isegi meeldib Kaarel Tarandi väide, mille kohaselt uus nimeseadus "jätkab vanadel rööbastel ja kubiseb veidrast umbusust kodanikkonna vastu". Justament! Seadused ei teki tühja koha peale. Nendega jätkataksegi nn vanadel rööbastel, sest ainult "Internatsionaalis" nõutakse kogu vana maailma täielikku mahalõhkumist. Seadused kui sellised "kubisevadki umbusust", sest nõuavad inimestelt teatud käitumist ja kirjutavad midagi ette. Kuid kas see on siiski umbusk?

Seaduste abil tagatakse ju meie enda, aga samal ajal ka kaasinimeste õiguste ja huvidega arvestamine. Kui nüüd eeldada, et inimesed seadusesse kirjutamata jätmise korral reegleid ei järgiks, siis võiks ju tõepoolest iga seadusega sätestatud kohustust ja piirangut ka "umbusuna" käsitleda.

Tarand puudutab "vaba raha" küsimust (raha on vaba, nimi on vaba, sõna on vaba). Jätab aga märkimata, et raha on vaba ainult selles osas, mis kuulub inimesele endale. Kellegi teise pangakontol olev raha ei ole kõrvaliste isikute jaoks sugugi mitte nii vaba ja selle endale himustamine võib lõppeda kurvalt.

Loosungi all "raha on vaba" ei luba seadus teise inimese ega suguvõsa raha ära võtta ei eraisikutel, pankadel ega pensionifondidel. Vabaduse piir lõpeb inimese enda rahakotiga. Samamoodi on ka nimega.

Paljude inimeste jaoks pole see, kui keegi võtab endale teise inimese või suguvõsa nime, sugugi nii tore kui Tarandi arvates. Nimeseadus pakub kaitset kuritarvituste eest, lahendab elulisi vajadusi ja on tervikuna loomulikult mitmekülgsem. Nimesid on reguleeritud kogu aeg ja praegune uus seadus suuri muutusi sisuliselt kaasa ei too.

Kaarel Tarandi humoorikad näited erinevatest nimedest nagu Arnold Rüütel, mida ta võiks soovida hommikul ärgates enda sisemise kooskõla saavutamiseks võtta, ei toeta sisulist arutelu.

Mina oletaksin, et kui autoril tõesti tekib ühel hommikul soov võtta endale presidendi nimi, siis sellele hommikule on eelnenud üsna keeruline päev ja raske öö. On üldteada, et säärasel juhul piisab paarist päevast ootamisest. Kui parandada enesetunnet mõnel traditsioonilisel ehk konservatiivsel meetodil, siis selline soov pigem kaob kui jääb.

Huvitavaid mõtteid on viimasel ajal välja käidud ka minu nimega seoses.  Päevalehe ajakirjanik Krister Paris avaldas mõnevõrra veelgi veidrama soovi saada Riina Solmaniks, aga temal tuleks sellisel juhul ohverdada juba märgatavalt rohkem kui pelgalt nimi.

Sestap olen pigem tänulik Kaarel Tarandile lennukate mõtete ja lahke soovituse eest, et minugi lapse nimi võiks soovi korral olla Kaarel Tarand. Muidugi, siin tuleb juba mängu laiemalt inimsuhteid puudutav aspekt, sest Peeter Solman (minu abikaasa) ei lubaks sellisel asjal lihtsalt juhtuda.

Üldse ei oleks kellegi poolt ilus põhjustada nime valikuga kannatusi lähedastele ega ka kaugema ringi inimestele. Sedagi on Eestis juba tehtud ja nähtud. Seega jätaksin lapsed parema meelega praegusest kenast mõttevahetusest välja.

Uus nimeseadus kaitseb neid just selle eest, mis iganes võib vanemal ühel raskel hommikul pähe tulla. Kaitseb ka selle eest, et neid ei nimetataks nii, nagu oleksid nad hooplemiseks soetatud mänguasjad. Kaitseb kannatuste eest, mida nad võivad kogeda edaspidises elus oma vanemate tehtud veidra nimevaliku pärast.

Saksa kirjanik Sigmund Graff on öelnud üsna tabavalt: "Vanemad, kes annavad oma lastele naljakaid nimesid, peavad andma neile ka poksimise tunde."

Seadustes sätestatud normide taga ei ole tegelikult ka ühegi kindla ametniku nime, vaid pikaajaline töö ja kogemus koos keeleteadlastega praeguse nimeseaduse kitsaskohtadega. Kõik inimesed on teretulnud kavandatavaid otsuseid arutama ja arvustama. Nii see demokraatia puhul käib ning vabaduse pähe pakutav anarhia ei ole kohe kindlasti kuidagi parem lahendus.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: