Nimeseaduse eelnõu, mille peamine eesmärk on piirata kurjategijatel uue nime taha varjumist ja aidata inimestel paremini kaitsta oma ausat nime ning toetada suguvõsade järjepidevust, on alles esimesel kooskõlastusringil.

Tegemist on elust enesest tingitud ja praktilisest vajadusest sündinud eelnõuga, mida üleilmastumine ja täiesti praktilised lahendamist vajavad küsimused on ellu kutsunud.

Pedofiilid ja teised kurjategijad varjuvad uue nime/identiteedi taha. See on fakt, et hiljuti võttis äsja vanglast vabanenud lapsepilastaja teise inimese nime, põhjustades talle sellega ebamugavusi. Seadus praegu kedagi selle eest ei kaitse.

Vaid eesnimega ja ilma perekonnanimeta meie riiki saabunud elanikel võiks olla õigus perenime saada, vähemalt vajavad nende elanike lapsed siin kooli minnes perenimesid. Nimeseaduse tekst ise on muutunud aegade jooksul kohmakaks ja keeruliseks. Muutusi on vaja.

Kooskõlastused ja märkused

Mitmed osapooled, kellele eelnõu kommenteerimiseks saadeti, on seda toetanud või kooskõlastanud märkusteta, teised on esitanud märkusi ja ettepanekuid. Nagu seaduseelnõude puhul ikka, arutatakse ja kritiseeritakse. Nüüd tuleb siseministeeriumil saadud tagasiside läbi analüüsida.

Märkused ise on eri suundades. Näiteks on lastekaitse liit teinud ettepaneku rakendada alaealiste vastu raskete kuritegude toimepanijaile eluaegset nime vahetamise piirangut ehk oluliselt rangemat piirangut kui seaduseelnõu hetkel ette näeb.

Samal ajal inimõiguste keskus ei toeta üldse sellist piirangut, lähtudes seisukohast, et tegemist lisakaristusega pärast karistuse kandmist.

Kumb on olulisem õigus, kas kurjategija õigus muuta nime või ühiskonna õigus teada vähemalt mingi perioodi jooksul, kellega on tegemist? Kahtlen, kas on võimalik leida teaduslikult põhjendatud ühest vastust, sest tegemist on küsimusega selle kohta, milliseid väärtusi peame olulisemaks. Mitmed muud üles kerkinud küsimused on sarnase iseloomuga.

Muinasaegsed nimed ei kao

Osa kriitikat eelnõu suhtes kinnitab ütlemist, et kus kaks juristi, seal kolm arvamust. Sellepärast kavatseme eelnõu veelkord märkustest lähtudes hoolikalt läbi lugeda, et vähendada võimalusi lugeda eelnõust välja asju, mida me kavandanud ei ole. Eelkõige puudutab see selliste nimede teemat, mis otseselt ei ole seotud ühegi sooga.

Näiteks ei ole olnud meil kindlasti plaani piirata muinasaegsete eesti nimede panekut ja muud sarnast, mida eelnõust on välja loetud. Sellealased hüüatused on eksitavad ja inimesi desinformeerivad. Kõik Säded, Tuuled, Tormid ja Põvvatid olid enne ja on ka uue nimeseadusega.

Kuigi ma arvan, et oleks hea, kui inimese nimest saaks üldjuhul aru, kas tegemist on mees- või naissoost kodanikuga, tuleb loomulikult arvestada sellega, et eksisteerib ka üksjagu nimesid, mis otseselt soole ei viita ja mida kasutatakse mõlema sugupoole puhul või mis märgistavad eri kultuurides erinevaid sugupooli.

Minu arvates tuleks püüda leida mõistlik lahendus ja samal ajal anarhiat ning ilmselgelt vastassugupoolele viitavate nimede panemist piirata. Vaatame korra veel ka teiste riikide poole.

Tüdruk Mati ja poiss Kati?

Üks asi, mida oma esimese eelnõu kooskõlastusringilt õppinud olen, on see, et meie inimesele võrdub sõna piirang keelamisega. Igasugune piiramine on inimestele vastukarva ja see on mulle täiesti arusaadav.

Ma ise soovin samuti piirangutevabalt elada, kuid leian siiski, et laste huvides on, kui oleksid piiratud nende inimeste võimalused, kes oma lapsele soovivad nimeks panna Closetta, Anus või Monkey. Või tüdrukule Mati ja poisile Kati. See on ju ometi elementaarne ja tervemõistuslik soov.

Ja kuigi enamikule eestlastest võib piiramatu nimevahetuse võimaldamine tähistada justkui vabaduse mõõdupuud, siis tavakodanikena nad ilmselgelt ei tungle nimevahetuse "sabas", vaid peavad pärandina saadud nime sageli nii kalliks, et ei vaja elus mitmekordset identiteedimuutust, mis nimevahetusega paratamatult kaasas käib.

Kooskõlastusringis on tulnud eriti jõuliselt esile taaskord kooseluseadusega seonduvad teemad. Rõhutan, et tegemist ei ole kooseluseaduse rakendusaktiga ja näiteks piirang võtta omale teise inimese perekonnanimi sisaldus juba ka kooseluseaduse rakendusseaduses, mida mitmed osapooled, kes nüüd on piirangu suhtes kriitilised ja seda kiusamiseks on nimetanud, varem toetasid.

See, et riigikogus toetati kooseluseadust ilma rakendusaktide jõustamiseks vajaliku häälteenamuseta, on aga reaalsus, millega oleks tulnud juba kooseluseaduse autoritel ja toetajatel arvestada.

Kokkuvõttes näitab hoolimata suvepuhkuste ajast tekkinud arutelu ja kommentaaride rohkus kindlasti seda, et nimeseaduse puhul on tegemist olulise teemaga, mis puudutab paljusid.

Sellepärast kavatseme laekunud märkusi ja ettepanekuid hoolikalt lugeda ja võimalusel arvesse võtta nii, et eelnõu tinginud väga vajalikud eesmärgid täidetud saaks. Praegu, suvisel uudistevaesel ajal võib muidu ka eelnõu tegelik iva vanniveega välja uhutud saada.

Head nõu, mida kuulda võtta, saime tagasisidest samuti – näiteks piirangu asemel kirjeldada, mis on lubatud. Kahtlen, kas praktikas see lõpuni võimalik oleks, kuid üsna kindlasti saab meie kohtumiste käigus huvigruppidega eelnõu teksti paremaks sõnastada. Peaasi, et erinevate ja ristuvate märkuste tõttu ei jääks kurikaeltele ebameeldivuste põhjustamise võimaluse aken taaskord pikalt avatuks.