Täiskasvanuelus määravad meie isikliku ja töise edu kaks oskust: oskus seada eesmärke ja suutlikkus neid saavutada. Neid kahte koos nimetatakse planeerimisoskuseks. Planeerimine on kognitiivselt väga raske töö, inimesel on kalduvus mitte mõelda ajas pikalt ette, sedasorti mõtlemine on energiamahukas ning nõuab loovust. Oma loomuliku energianivoo tasemel oleme stiimulitele reageerivad, mitte tingimata loovad olendid.

Hetkevajaduste rahuldamisest loobumine tulevikus saadava kasu nimel pole kalk majanduslik utilitarism, vaid enese valitsemine. Sel hetkel, kui mingi kaugema eesmärgi nimel praegu mõnulemast loobume või hetkelisele hirmule vastu seisame, olemegi enesevalitsemisel kultuursed ja see kehtib nii üksikisiku kui ka ühiskonna kohta. Planeerimine on ühtlasi eneseohverdus, mis nõuab lisaks energiakulule moraalset sitkust.

Ühiskonnas leiduva mõttejõu koondamine selleks, et sünniks riigi arengut suunav teekaart ongi üks peamine põhjus, miks riigi valitsejaid üldse palgal peetakse. Õigupoolest ongi valitsusele mõtet maksudena raha eraldada kahel põhjusel: avaliku korra tagamine ja strateegiline planeerimine ehk siis - meie loovutame osa sissetulekust valitsusele, et saada vastu turvalisus ja ühiseluline suunataju.

Suunataju kujundamise faasis võib turvatunne tublisti rebeneda, teinekord tuleb kiselda, et tekiks mingigi arusaam, kuhu liikuda tasub. Tülid kooselu parema korraldatuse üle ei kao mitte kunagi mitte kuhugi, ei kodudes ega avalikkuses, küll aga on seda enam õigustatud küsimus, et mille nimel me end tülides väsitame? Mis hea pärast kiskleme?

Edgar Valteri "Pokuraamatus" on armsalt kirjeldatud, kuidas pokudel hakkab ebamugav seal, kus nad elavad. Metsavälult kaob vesi ära ja nad ei saa enam varbaidpidi vees olla, ei saa enam toitaineid kätte, ja siis lähevad nad endale uut kodu otsima.

Nende retk näeb välja selline, et nad peatuvad aeg-ajalt mõne järjekordse välu ääres ja vaatavad, kas tuleb see "meie-tunne" peale või mitte, vaatavad üksteisele otsa. Raamatus on tore lause, et "pokurahvas kuulas pokurahvast". Et kas see on koht, kus nad peavad olema. 

Meil on ka mõnes mõttes varbad ja tallaalused kuivale jäänud ning nüüd kõik kihelevad kuhugi, aga abielureferendumi viidatud välu ei ole päris kindlasti see, kuhu oleks mõtet järgmisteks aastateks pidama jääda, lootes, et piisaval hulgal pokudel tuleb peale õige meie-tunne.

Sellist metsavälu, mille nimel tülitseda tasuks, paistmas pole. Käimasoleva ühiskondliku debati kese pole enam rahvuslik ja eesti keele ja kultuuriga seotud, seega oleme rännakul põhiseadusest kaugenud. Valitsuse poolt rahvahääletusele pandud teema ei tegele ju eesti keele või kultuuri säilitamise või sotsiaalse turvalisuse küsimustega, rahvalt soovitakse saada nõusolekut seksuaalaristokraatlike printsiipide lisamiseks põhiseadusesse.

Kui kaks aastakümmet tagasi hakati rääkima Teisest Eestist, siis tehti seda hooliva taotlusega, selle määratluse taga oli mure mahajääjate pärast, nende pärast, kes ei tundnud end Eestis elades turvaliselt. Nüüd elame riigis, mille siseminister peab kahekiiruselise Eesti põlistamist rahvusvahelises meedias uhkustamist väärivaks asjaks ja rahvastikuministri mõned avaldused võiksid vabalt passida tädi Lydiale Margaret Atwoodi "Teenijanna loost".

Ihulähedaste ja loomult privaatsete teemade toomine koalitsioonipoliitikasse on teadlik tegevus ja poliitiliselt mugav, sest valitsus saab nii sootuks puhata valitsemise ülesandest. Toimime praegu riigina nagu omamoodi riiklik Näoraamat: tarvis on vaid hästi sihitud repliikide abil installeerida sobilik baasemotsioonide käivitusprogramm ning kõikidest kodanikest saavad sisuloojad, keda valitsejad härra Zuckerbergi kombel modereerivad.

Seks müüb - netiajastul veel eriti hästi - aga kas valitsus peaks ikka praeguses keskkonnas tegelema seksikombestiku müümisega oma seksuaalsusest vägagi teadlikele Eesti elanikele?

Äkki oleks aeg riiklikust näoraamatust välja logida ja selle asemel riiklik pokuraamat avada? Eelseisev rahvaküsitlus võiks tunda huvi peamiselt selle vastu, mis Eesti inimestele tegelikult muret teeb või siis pakkuda hääletusele mõned võluvad metsavälud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.