Madise: ametnike praktika elukaaslase nime võtmise takistamisel võib olla ebaseaduslik ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1603354500000 | amCalendar}}
Tallinn
Tallinn Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Siseministeeriumi ametnikud ammutavad infot inimeste kooselu tuvastamiseks ja selle alusel elukaaslase nime võtmise takistamiseks ametlikest registritest. Õiguskantsleri esialgsel hinnangul on see tegevus ebaseaduslik, sest seadus otsesõnu ei keela elukaaslase nime võtta, mistõttu puudub alus ka kooselu fakti tuvastamiseks.

Siseministeeriumi rahvastikutoimingute osakonna juhataja Enel Pungas ütleb, et nimeseadus on kehtinud alates 2005. aastast ning täpselt sama kaua on ametnikud ajanud kahtluse korral taga ka seda, kes kellega elab või kes on kelle vanaema, et inimene oma elukaaslase nime võtta ei saaks või et tegemist oleks ikkagi suguvõsa nimega, mida nimemuutja väidetavalt võtta soovib.

Andmebaas, mille põhjal ametnikud oma tööd teevad, on rahvastikuregister. Pungas ütleb, et sinna jookseb kokku kogu rahvastikku puudutav info, mida töö käigus kontrollitakse - andmed sugulaste, laste, abikaasa jne kohta.

"Nimemuutmine on rahvastikuregistri menetlus, üks kanne selles. Andmete kontrollimine on kõik seal," selgitab Pungas ERR-ile.

"Kui on kahtlus, näiteks inimene ütleb, et tahab oma vanaema nime, aga ise ei tõesta, et soovitud nimi on ta vanaema oma, siis me kontrollime registrist. See on kaudselt ka inimese aitamine, siis ta ei pea jooksma kuskile arhiivi selle kohta tõendit tooma," selgitab Pungas.

Ta täpsustab siiski, et kõigi nimemuutjate puhul pole taustakontrolli teha vaja.

"See pole absoluutne kontroll, vaid teeme seda ainult kahtluse korral, kui tundub, et keegi on valeandmeid esitanud. Keegi ei käi kellegi susse kontrollimas," ütleb Pungas, viidates, et uste taga kellegi kooselu kontrollimas ei käida.

Rahvastikuregistrist sugulusandmete kontrollimine on taustakontrolli teostavad ametnikud võtnud siiski omal käel kasutusele, sest seadus selleks ülesannet ei anna ega töövahendeid ei loetle.

"Seda seadus ei kirjelda üldse. Seda pole seaduses kirjas, kuidas seda tehakse. See on ametniku õigus ja kohustus teha oma tööd parimal viisil, mitte konkreetselt ette kirjutatud, kuidas asju tehakse. See on tema töö, seadus seda ei kehtesta, et see käib nii," ütleb Pungas, lisades, et uue nimeseadusega langeb ka see vajadus ära, sest siis enam ei saagi vabalt teise inimese nime võtta.

"Siis tuleb juba kontrollida, kas sellise nimega inimene on olemas. Vaadatakse selle nimega inimeste arvu, aga see on teise mõttega kontroll," lisab Pungas.

Õiguskantsler: ametnike kontroll võib olla ebaseaduslik

Õiguskantsler Ülle Madise möönab, et ametnike praktika seaduspärasuses veendumine on alles töös, kuid esialgse hinnangu kohaselt pole selline tegevus seaduslik.

"Meediast lugesime ametniku sõnu, et vastavalt poliitilisele tahtele ei lubata võtta elukaaslase nime, kui tegemist ei ole registreeritud abikaasadega. Seesuguse praktika uurimist alles alustasime. Oluline on lisaks ministeeriumi seisukohale Andmekaitse Inspektsiooni (AKI) seisukoht ja nime muutmisega seotud registripäringute korral asjaomase sisekontrolli hinnang," ütleb Madise.

"Inimese andmeid tohib registritest vaadata vaid siis, kui selleks on seadusest tulenev otsene loogiline vajadus. Kuna seadus ei keela anda inimesele tema soovil elukaaslase nime, on andmepäringut keeruline põhjendatuks pidada. Enne lõpliku hinnangu andmist on vaja veel selgitusi ja teavet koguda," selgitab Madise.

Ta viitab, et elukaaslase nime võtmisest keeldumise aluseks saavad olla vaid need välistused, mis on seaduses üles loetletud. Need on üldised põhimõtted, näiteks võetav nimi ei tohi olla perekonnanimeks sobimatu oma keeruka või eesti keelele mitteomase kirjapildi, häälduse või tähenduse tõttu; kui sellist nime kannab Eestis alla 20 inimese või, vastupidi, nimi on liiga laialt levinud või mida kannab mõni kuulus suguvõsa või ajalooline isik; kui teisel samal aastal sündinud inimesel on juba sama nimi; on kasutusel eesnimena või on sama inimese eesnimeks jms. Nende asjaolude tuvastamiseks pole vaja isikuandmeid vaadata, lisab Madise.

"Inimene, kellel ei lubata perekonnanime vahetada, saab keeldumise vaidlustada halduskohtus. Nimeseaduse järgi mõnedel juhtudel peab lubama ja mõnedel ei tohi lubada uut perekonnanime võtta. Neil juhtudel tehakse kindlaks vaid taotluse aluseks olevad faktid," ütleb Madise.

Näiteks ütleb kehtiv nimeseadus, et uus perekonnanimi antakse inimesele siis, kui ta soovib kanda abikaasaga ühist perekonnanime või lisada abikaasa perekonnanime oma perekonnanime järele, aga ka juhul, kui inimene oma soovi ära põhjendab, võib talle uue perekonnanime anda muu hulgas siis, kui ta soovib oma nime muuta "muul mõjuval põhjusel". Selle liigituse alla võivad käia inimesed, kes soovivad võtta elukaaslase nime, sest seadus seda üheski punktis ei keela, see on puhtalt ametnike väljakujunenud praktika, et elukaaslase nime ei peeta mõjuvaks põhjuseks, vaid, vastupidi, see on mõjuv põhjus uut nime mitte anda.

AKI: päringud eeldavad avaliku ülesande täitmist

Andmekaitse Inspektsioon peab ametnike tegevuse õiguspärasuse väljaselgitamiseks praegust olukorda veel analüüsima, kuid AKI üldine seisukoht on, et perekonnaseisuasutuse esindajal on õigus teha rahvastikuregistrisse päringuid ainult siis, kui tegemist on tema avaliku ülesande täitmisega.

"Avaliku ülesande täitmisel peab perekonnaseisuasutuse esindaja välja selgitama kõik tähtsust omavad asjaolud ehk rakendama uurimise põhimõtet, sh ka neid asjaolusid, mis mõjutavad inimese nime muutmist. Päringu tegija peab suutma ära põhjendada, mis õigustusega ta kirjeldatud taustakontrolli teeb," kommenteeris AKI kommunikatsioonijuht Signe Heiberg ERR-ile.

AKI juristid on teinud põgusa ülevaate ka kavandatavast nimeseadusest, ent selle taga veel pikamat analüüsi pole. 

"Kui seadus nõuab mingi fakti kontrollimist, siis muidugi on sellise fakti kontrollimine seaduslik. Seda, kas see riivab põhiseaduslikke õigusi või mitte, peab kontrollima seaduse vastuvõtmise käigus, sh on üheks sellise kohustuse täitjaks president, kes seaduse välja kuulutab või ei kuuluta. Kui seadus võimaldab teha päringut, siis alati on päringute tegemise juures oluline ka see, et päringu tegija peab suutma ära põhjendada, mis õigustusega ta kirjeldatud taustakontrolli teeb," ütleb Heiberg.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: