Lastekaitse liidu juhatuse liige Varje Ojala teatas siseministeeriumile edastatud arvamuses nimeseaduse kohta, et esmane probleem tuleneb eelnõus kasutatavast terminist "Eesti nimetraditsioon", mida pole eelnõus ega selle seletuskirjas defineeritud ning see tekitab ebaselgust.

"Õigus valida oma lapsele eesnimi ja perekonnanimi kuulub vanemate eraelu sfääri. Kuna eelnõu seletuskirja kohaselt on seaduse eesmärk säilitada eesti keelega seotud Eesti nimetraditsiooni, siis oleks loogiline, kui kaheldamatud eestikeelsed nimed nagu näiteks seletuskirjas viidatud Tõelemb, Südik ja Ilo oleksid lubatud ilma igasuguse täiendava põhjendamise soovita," sõnas Ojala.

Liidu hinnangul aitaks Eesti nimetraditsiooni kaitsta pigem regulatsioon, mille puhul ei tuleks soole mittevastava nime panekut eraldi põhjendada. Traditsiooni kaitsmiseks piisaks nõudest, et eesti keelele mitteomase eesnime saab anda ainult mõjuval põhjusel.

"Kui seadusandja huvi on tegelikult kaitsta Eesti nimetraditsiooni laiemalt, kui eesti keele kaudu määratletav traditsioon, tuleb seda ka teenuste kasutajatele lihtsalt selgitada. Et hetkel on juba tekkinud teenuste kasutajate hulgas seaduse eesmärgi osas arvamuste paljusus ja sätete mõistmise osas segadus, nähtub eelnõu avalikustamisest alates avaldatud arvamusartiklitest," tõi lastekaitse liidu esindaja välja.

Nimeseaduse eelnõu tugineb nime soole vastavuse osas muu hulgas teiste riikide praktikale, kuid lastekaitsjad juhtisid tähelepanu sellele, et näiteks Islandi parlament võttis tänavu juunis vastu uue nimeseaduse, mis lubab sooneutraalseid ees- ja perekonnanimesid, et inimõigusi edendada.

Liit pidas arusaamatuks ka seda, kuidas kaitseb üksnes võõrriigis kasutusel oleva eesnime lubamine Eesti nimetraditsiooni, kuid perekonnanime muutmise puhul saab uueks nimeks võtta üksnes nime, mida Eestis elavad isikud ei kanna.

"Arusaadav on seadusandja soov takistada nimemuutmisega näiliste seoste loomist mingit nime kandva suguvõsaga, kuid seda saab absoluutse keelu asemel tagada ka vähem piiravate meetmetega, näitekst perekonnanime vahetamise lubamist, kui seda nime kannab üle mingi arvu inimestest ja mitte enam kui mingi arv inimestest," teatas Ojala.

Eelnõu säte, mille järgi jääb raskeid süütegusid toime pannud isikutele võimalus abiellumise või lahutuse korral piiranguteta nime muuta, riivab liidu hinnangul laste ja lastega perede huve. Lastekaitse liit leiab, et alaealise vastu suunatud raskete süütegude puhul peaks nime muutmise piirang olema eluaegne.

Inimõiguste keskus: eelnõus esitatud väited ei toetu uuringutele

Ka Eesti inimõiguste keskus juhtis siseministeeriumi tähelepanu sellele, et seaduse eesmärki tuleks täpsustada ja kustutada sellest "Eesti nimetraditsiooni hoidmine" kui ebaselge määratlus. Nimelt pöörab seadus keskuse hinnangul tähelepanu eestlaste nimetraditsiooni hoidmisele, aga seadused peaksid kehtima ühtmoodi kõigile Eesti elanikele.

"Juhul kui siin on soovitud viidata eesti rahvusega seotud nimetraditsioonide säilitamisele, siis peaks sõna "eesti" olema kirjutatud väikese tähega. Seletuskirjas valitseb selle osas läbivalt segadus, sest kohati on eesti kirjutatud suure, kohati väikese algustähega," ütles inimõiguste keskuse juht Kari Käsper.

Lisaks toob ta välja, et eelnõu seletuskirjas on põhjendamatud väited, nagu Eestis peaks järjest enam mõtlema oma rahvusliku identiteedi kaitsmisele, sest liigume tasapisi eesti keelest ja nimetraditsioonist kaugemale.

"Jättes kõrvale taolise spekulatiivse väite sobimatuse ametliku seletuskirja teksti, pole väidete põhjendamiseks toodud ühtegi uuringut ega muud asjaolu, mis näitaks, et avatud maailm on oht eesti keelele ja nimetraditsioonile või et tänane olukord on võrreldav sellega, mis oli 1990-ndate alguses," tõdes Käsper. "Isegi kui see nii on, puudub analüüs, mille kohaselt totalitaarsusele kalduv nimeregulatsioon on sobiv ja proportsionaalne meede."

Perekonnanimede regulatsiooni tuleks inimõiguste keskuse hinnangul lisada abielu puudutavate sätete kõrvale ka reguleeritud kooselu.

Säte soole mittevastava nime andmise kohta on Käsperi teatel oluline sekkumine vanemate või inimese otsustusõigusesse, mis ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. "Seletuskirjas on toodud täiesti ebaadekvaatne põhjendus, seostades küsimust õigusselgusega ja isikuandmete täiendava küsimise vajadusega," märkis Käsper, lisades, et inimese soo tuvastamine nime järgi on ebatäpne, nagu ka seletuskirjas tunnistatakse.

Keskus tegi ettepaneku soole mittevastava nime andmise lõige eelnõust üldse välja jätta.

Käsper ei pea õigeks ka nime muutmise õiguse piirangut teatud kuritegudes süüdimõistmise puhul, sest tegemist on sisuliselt lisakaristusega. Ka ei ole keskus rahul eelnõus sätestatud vajadusega nime muutmise soovi põhjendada. Ees- ja perekonnanime muutmise piiranguid peavad nad ülereguleerimiseks, mis piirab inimese õigust oma identiteedile.

Soovolinik: piirangud tapavad kultuuripärandit

Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta tõi siseministeeriumile saadetud kirjas välja, et Eesti nimetraditsioonis ei pea nimi soole viitama.

"Kas me selleks peame muistse vabadusvõitluse au pühaks, et meil oleks piiratud või ebasoosingus oma lastele Kulle, Ülle või Muntelene nimeks panna, kes olid küll kõik turdid Saare mehed?" küsis Pakosta.

Ta märkis, et ehkki Soomes kehtib eelnõu seletuskirja kohaselt samasugune piirang, siis seal piiratakse tüdrukule ilmselge poisinime andmist ja vastupidi, kuid ei piirata soole mitteviitavate nimede andmist. Seetõttu tegi soovolinik ettepaneku muuta eelnõu nii, et võimalik oleks panna ka otsese soomääratluseta nime, sest piirang vaesustaks eestikeelsete nimede kasutamist ja tapaks Eesti kultuuripärandit.

"Eelnõu seletuskirjas toodud põhjendus, et soole mitteviitav nimi toovat kaasa liiga suure selgitamiskohustuse, ei saa olla proportsionaalne isikukoodide ajastul ning olukorras, kus teistes kultuuriruumides tuleb ka nimesid Jüri või Mari pikalt selgitada," tõdes Pakosta.

Lisaks peaks soovoliniku hinnangul muutma seadust nii, et lapsele saaks anda mõlema vanema perekonnanime, ehkki mõistlik võiks olla piirata perekonnanimede arvu kahe perekonnanimega.

"Kuna lapsel tohib olla ainult ühe vanema perekonnanimi, siis tekib paratamatult olukord, et kui lapsega koos reisib teine lapsevanem, siis on tal lapsest erinev perekonnanimi. Ka lapsevanemal on lisaülesanne selgitada ja tõendada, et ta on selle lapse vanem. Kui lapsevanemad ei ole abielus, siis ei ole üldse võimalust, et saaks mõlema lapsevanema perekonnanime. See piirang ei ole eluliselt vajalik," põhjendas volinik.

Lisaks pani ta ette, et kohtud peaksid saama piiranguteta õiguse teha nimevaidluses otsus lapse huvides ning et vanemal peaks olema õigus võtta lastega sama perekonnanime.

Kiik soovitas soole mittevastava nime osa eelnõust välja jätta

Sotsiaalminister Tanel Kiik on nimeseadust samuti kritiseerinud, tuues välja, et eelnõus ei võeta arvesse samasooliste paaride ja nende peredes kasvavate laste huve ega arvestatud kooseluseadusega ega kooselulepingu sõlminud paaridega.

Samuti ei pea ta õigeks, et riik kehtestab loetelu juhtumitest, millal on inimesel õigus nime muuta - mõistlik oleks loetleda hoopis juhtumid, mille puhul on riigil mõjuv põhjus nime muutmist piirata.

Eesnime andmise puhul peaks sotsiaalministeeriumi hinnangul samuti piiranguid veel kaaluma, sest ehkki on arusaadav, et mõned neist on vajalikud, ei ole kõigi laste sugu sündimisel üheselt tuvastatav ning riik ei peaks tekitama lisakoormust tõendite, põhjenduste ja avalduste esitamise näol. Nii nagu inimõiguste keskus, soovitab ka sotsiaalministeerium soole mittevastava nime andmise lõige eelnõust välja jätta.

Eelnõu vajab Kiige hinnangul analüüsi ka soolise võrdõiguslikkuse seisukohast.

Praegune nimeseadus kehtib alates 2005. aastast

Nimeseaduse eelnõu kohaselt peab eesnimi keeleliselt ja ka tähenduselt sobima inimese sooga. Mõjuva põhjuseta ei või panna lapsele tema soole mittevastavat eesnime ja eelnõu seletuskirjas on välja toodud, et piirang suurendab õigusselgust. Võõrkeelse nime saab lapsele anda siis, kui see on kasutusel eesnimena mõnes teises riigis ja seejuures peab tegu olema inimese, mitte hobuse- või koeranimega.

Lubatud on anda kuni kolm lahku kirjutatud nime või kaks sidekriipsuga seotud nime. Eesnimeks ei saa võtta numbreid ega heade kommetega vastuolus olevaid nimesid. Kõigi nende piirangute eesmärgina on välja toodud nimetraditsiooni hoidmine ning eesti keele kaitsmine ning vajadus välistada nime alusel diskrimineerimine või solvamine.

Uut eesnime võib inimene endale taotleda ka edaspidi, kui tal on selleks mõjuvad põhjused. Uudse piiranguna ei saa teatud kuritegudes süüdimõistetud inimesed nime muuta enne, kuni kuriteod karistusregistrist kustuvad.

Praegu kehtiv nimeseadus jõustus 2005. aastal ning ministeeriumi hinnangul vajab see muutmist, et pidada sammu ühiskonnas toimunud muudatustega. Siseministeerium saatis eelnõu kooskõlastusringile 18. juunil.