Kaarel Tarand: nimi olgu vaba ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kuvatõmmis/ERR

Alles see oli, kui Isamaa erakond kuulutas, et "raha on vaba" ning partei usaldab kodanikke ja nende iseseisvat otsustusvõimet. Millegipärast ei kehti see nimepaneku ja nimevaliku puhul, leiab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommentaaris.

Kord ennemuiste kirjutas Anseküla pastor Martin Körber rahvuslikult ärganud isamaalaste huultele hästi sobinud laulukese "Mu isamaa armas", mida 30 aastat tagasi kirega lõõritasid ka rahvusliku taasärkamise patrioodid. Laulus on praegu Eesti nimeseadust uuendavate isamaalaste jaoks kõnekas salm:

"Ei seedrid, ei palmid ei kasva me maal, / kuid siiski kenad männid ja kuused, kased ka."

Rahvusarhiivi kodulehelt leitava mittetäieliku onomastika andmekogu järgi määrati talurahvale nimede panemise ajal pisut vähem kui paarisaja aasta eest perenimeks Seeder kahes, Palm 41, Mänd 53, Kuusk 98 ja Kask 116 vallas. Viimastele peaks õigluse huvides lisama murdelised Pettaid, Pedajad, Kõivud ja omastavas käändes perenime teisendid. 

Kogupildis võõrpuud kodumaiste ja omade vastu ei saanud, mis sest, et eestlastele perenimede panijad olid valdavalt võõramaised riigi- ja kirikuvõimu esindajad. Vastavalt oma huumorisoonele ja kultuurilistele hoiakutele tekitasid nad kokku väga kirju nimekogu. Sellise, mida hiljem on mitu korda põhjalikult revideeritud.

Selle laulu helin hakkas mind matma, kui lugesin uue nimeseaduse eelnõu seletuskirja, mille on valitsusele esitanud "Isamaa armas" rahvastikuminister Riina Solmani isikus. Kuulasin ära ka ministri seletuse antud asjas. Uue nimeseaduse eelnõu sai asjatundlikku ja teravat kriitikat juba enam kui aasta eest, aga hiljuti valitsusele esitatud variant jätkab vanadel rööbastel ja kubiseb veidrast umbusust kodanikkonna vastu.

Seaduse eesmärgiks väidetakse olevat Eesti nimetraditsiooni hoidmine ning isikunimede ühtlustatud ja õiguspärane kasutamine. Nimetraditsiooniga põhjendatakse mitmesuguseid piiranguid, näiteks seda, et lapsele ei tohi panna rohkem kui kolm eesnime.

Rängad takistused on veeretatud nende ette, kes täiskasvanuna soovivad oma perekonnanime vahetada. Minister Solman täpsustas, et "kogemus oli selline, et nimeseadus võiks olla konservatiivne, ta võiks austada meie kultuuritraditsiooni, nimetraditsiooni, mis on 200 aastat vana ja puudutab põlvnemist, perekonda, abiellumisega kaasnevaid privileege." Privileegid? Hmm.

Mis on see 200-aastane nimetraditsioon ja kuhu see kirja on pandud? Mida pole, seda pole. Läbi XIX sajandi pandi eestlastele nimesid vastavalt ülemkihi haritusele ja poliitilistele hoiakutele. Oma sügava jälje jättis venestamine ja usuvahetus.

Tärkava eneseteadvusega eestlaste endi hulgas mõjutas nimede panemist enam kui üks kultuuriline hoovus. Ühed kaevasid muinasajaloos ja ehitasid sellele oma nimede uudisloomingu, teised juhindusid nimevalikul ainult praktilistest kaalutlustest, et mida peenem võõrnimi, seda haljamale oksale laps pääseb.

Mingit ühtset traditsiooni sel ajal ei vormunud ja aastal 1911 tõdes Oskar Kallas EÜS-i Sirvilaudades: "Nimede mood on veel kindlam valitseja kui riiete mood". Olukord oli sedavõrd laokil, et seda võtsid oma teostes pilgata Eduard Vilde, August Kitzberg ja Oskar Luts, nagu igaühel kooliaja lugemisest meeles võiks olla.

Kui iseseisvus kätte võideti, sai kõrvuti eksisteerinud nimemoodide ja nimetraditsioonide murdmisest riiklik poliitika. Esialgu mitte eriti edukas. Eesti onomastika suurkuju Julius Mägiste tõdes 1929. aastal:

"Kalda soovitatud nimede tarvituselevõtu protsent, kui seda arvutaksime, on veel kaunis madal. See ei räägi meie rahvusliku omapärasustaotluse elevuse kasuks. Kui veel aru saada võiks, et riikliku iseseisvuse algaastail meil algatatud perekonnanimede eestistamine seni edeneb visalt, siis pole sugugi kerge mõista isikunimede eestistumise visa edenemist. Isikunimede võõrtraditsioonid peaksid ju olema hoopis hõlpsamad murda, aga ühtlasi ka veel möödapääsematumad murda."

Mõni aasta hiljem lahendasid Päts ja Laidoner selle probleemi jõuga ära.

Aga ka okupatsioonikümnendid raputasid eesti nimekultuuri mitmest küljest. Ametivõim moonutas nimesid, keelas ja käskis, nagu tuju oli. Maal levinud isikunimede loend täienes vastu eestlaste tahet tempokalt üleliidulise ja kireva immigrantide massi arvelt. Ühesõnaga, ei ole mingit kahe sajandi pikkust traditsiooni, millega uue seaduse keelde õigustada.

Ametnike kujutluses sündinud traditsiooni kõrval on eelnõus defineerimata ka see, kes on "üldtuntud ajaloolised isikud", kelle nime mingil juhul endale võtta ei saa. Kas ainult surnud või ka elusad? Kust läheb piir, kas entsüklopeediast või mingist siseministeeriumi salanimekirjast? Rangelt võttes on ajaloolised isikud kõik, kelle nimi kirikuraamatutes või riigi registrites kirjas. 

Kuid nimeseaduse põhiprobleem on muus. Alles see oli, kui Isamaa erakond kuulutas, et "raha on vaba" ning partei usaldab kodanikke ja nende iseseisvat otsustusvõimet. Millegipärast ei kehti see nimepaneku ja nimevaliku puhul.

Eelnõu järgi on riigivõim veendunud, et on nimede panemisel kodanikest palju targem ning ainult riik ja tema ametnikud suudavad ära hoida häbi ja kannatused, mida inimesed vabalt nimesid pannes ja vahetades endale ning kaasmaalastele põhjustaksid.

Näiteks kui mina ühel hommikul ärgates leian, et mu identiteet on muutunud ning tahan sisemise kooskõla huvides võtta nimeks Arnold Rüütel, siis ma ei saa. Ametnik ei luba. Või kui minister Solman soovib oma lapsele nimeks panna Kaarel Tarand, siis jällegi ta ei või, kuigi minu meelest oleks nimekaimu saamine tore. Ta ise on endale seda keelava seaduse teinud.

Aga mis see üldse riigi asi on? Nimi, nagu muistsest teada, meest ei riku ja pealegi ei maksa nimi inimese ja riigi suhtluses mitte midagi. Ainus, mis loeb, on unikaalne numbririda ehk isikukood ja uuel ajal selle külge õmmeldud biomeetrilised andmed.

Nimi peab olema vaba ja seaduse abil moodidega võidelda on praegu sama lootusetu kui sajandi eest. Põhiseaduslikud vabadused ei saa kehtida valikuliselt Isamaa parteiliste tujude järgi. Seega on nimeseaduse eelnõu õige koht prügikastis, mitte valitsuse päevakorras.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: