Hans Väre: võimuliidu punane joon on muutunud roosaks täpiks ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Olev Kenk/ERR

Mul on Jüri Ratasest kahju. Kui samasugused suhted nagu on tema ja EKRE juhtide vahel, oleksid kahel koos elaval inimesel, soovitaks ilmselt enamik nõustajaid ohvril kiiresti abi otsida, arutleb Hans Väre Vikerraadio päevakommentaaris.

Esmaspäevasel pressikonverentsil EKRE juht Martin Helme lihtsalt mõnitas peaministrit ja tema parteid, alandas neid ja viskas õhku alusetuid süüdistusi ehk kasutas klassikalist vaimset vägivalda.

Ah et kuidas? Aga mida teie tunneksite, kui teie elukaaslane nimetaks teid eilaseks, sest te ei ole tema halbadest kommetest varem aru saanud? Kui ta süüdistaks teid selja tagant ründamises, sest te olete öelnud, et teile need kombed ei meeldi? Kui ta teataks, et teie arvamus ei loe, küll aga on temal õigus igasugusele arvamusele?

Ja siis veel viskaks takkapihta õhku kummalise kahtluse, et vahest tahate te tema kohatu suuvärgiga isa minema saata seepärast, et too ei lubaks kinni mätsida suurt kuritegu? Martin Helme viide, nagu võiks Mart Helmet tabanud kriitikalaine olla kuidagi seotud Estonia põhjamineku uurimisega, osutab ju Keskerakonnale kui tumedas vandenõus osalejale.

Aga mul on kahju ka Mart ja Martin Helmest. Kui keegi küsiks homoseksuaalselt inimeselt ühtelugu, et äkki on too ikkagi hetero, oleks see sulaselge kiusamine. Samamoodi pole mõtet Helmedelt oodata, et nad ühtäkki enda kirutud tolerastideks muutuksid.

Kogu selle aja, kui Helmed on olnud EKRE juhtidena suures poliitikas, ei ole nad kunagi varjanud, et neile homod ei meeldi. Vähemalt avalikkuse ees.

Võib-olla koalitsiooniläbirääkimiste kabinetivaikuses tõotasid nad tõesti Ratasele senistest kommetest loobuda, nagu vannub napsitada armastav peigmees pulma eelõhtul pruudile, et edaspidi ta veest midagi kangemat suu sisse ei võta, aga pärast seda on ju elu näidanud, et kuidas pruut ka sellest ei unistaks, peigmees ennast muuta ei kavatse.

Ja ma pole ka kindel, et Helmed midagi sellist üldse kunagi lubanud on, vähemalt enda arvates. Koalitsioonilepingus on küll punkt, mis laias laastus lubab kõiki eestimaalasi põhiseaduse vaimus võrdselt kohelda, aga kui väga soovida, saab sellestki kõrvale hiilida.

Näiteks võib väita, et siseministri avalikult välja öeldud seisukoht on lihtsalt osa tema sõnavabadusest. Mis siis, et osa inimesi võtab ministri sõnu informaalse juhtnöörina. Ülemus ei pea alati käskkirja allkirjastama, tema soove loetakse teinekord isegi silmist, valjul häälel kõneldud sõnadest rääkimata.

Mul on kahju ka Isamaast. Sakalale antud intervjuus ütles Helir-Valdor Seeder, et praeguses koalitsioonis on just tema juhitav partei terve mõistuse hoidja. Kas te kujutate ette, kui raske see roll on? Kui kolmest partnerist üks peab olema terve mõistuse hoidja, siis järelikult ülejäänud kahel seda arunatukest napib või on mõistusega mingid muud mured.

Tasakaalu hoidmise koha pealt on Seedril muidugi üldjoontes õigus. Isamaa õõtsub vaikselt sambarütmis ja leiab samal ajal võimalusi sobituda nii EKRE kui ka Keskerakonna liiniga. Iseasi, kui palju on selle taga teadlikku lepitajarolli ja kui palju seda, et ka Isamaa ise on kahes leeris. Leidub seal ju nii üsna liberaalsete vaadetega inimesi, aga ka väga konservatiivseid.

Ärgem unustagem, et nimeseaduse muutmine tuli siseministeeriumi Isamaa juhitavast poolest ja kuigi eelnõus on ka mõistlikke sätteid – nagu kurjategijate nimevahetuse takistamine –, tundub see olevat esimene seadusealgatus, mis vähemuste elu veidi, kuid väga konkreetselt halvemaks teeb.

Kummaline on kuulata seaduse autorite kurtmist, et seni on inimesed saanud nimemuutmisõigust kurjasti ära kasutada ning võtta ametniku eest salajas oma kooselupartneri nime ja moodustada sedasi kunstlikke perekondi. Kuidas see kedagi segama peaks?

Või miks ei tohi meil juurde tulla ühtegi Tamme või Seppa või Ivanovi, vaid peame hakkama välja mõtlema uusi nimesid nagu Katuseluuk, samal ajal kui kogu Hiina peale on umbes 6000 perekonnanime? Hiinlased paistavad nendega kenasti hakkama saavat. Mis siis, et eurooplaste jaoks, kes on lugenud näiteks Hiina kirjandusklassikasse kuuluvat mammutteost "Kolmevalitsus", on tegelaste hulgas järje pidamine paras peavalu.

Esmaspäeva hommikul püüdis Martin Helme rakendada umbes samasugust võtet, nagu üks "Kolmevalitsuse" peategelasi, kes vastaste peale nii hirmsa häälega karjus, et hiigelarmee plehku pani. Selle taktika miinuseks on, et kui hirmutamine ei aita, on see, kelle peale häält tõstetakse, üsna solvunud.

Peaminister Jüri Ratas ütles Helme sõnavõtu kohta, et EKRE on varemgi tõmmanud punaseid jooni, kuid need pole kunagi töötanud. Sama võib öelda ka Keskerakonna enda kohta.

Mõlemad parteid on praeguses koalitsioonis oma punastest joontest nii kaugele üle läinud, et kui nad selja taha vaataksid, paistaksid need roosa täpina. Kehtinud on vaid üks punane joon, millest tõesti üle ei minda – see, mis lahutab opositsioonis olemisest. Ma kahtlustan, et too piir peab ka nüüd.

Paraku tähendab see, et ajal, mil maailma raputavad tervise-, majandus- ja keskkonnakriis, tegeleb meie kolmevalitsus taaskord omavaheliste suhete klattimise ja sõnaseletustega. Ei mäletagi enam, mitmes kord.

Sestap on mul kõige rohkem kahju iseendast ja teistest Eesti inimestest, ükskõik, mis parteid nad ka ei valinud.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: