"Kellele meeldiks tuumahaud?" kurjustas linnaelanik Aleksandr Antonov. "Usun, et ükski Paldiski elanik ei ole sellega nõus." Teda toetab Paldiski elanik Tatjana Vtorušina: "Selle asemel, et mõni spordikeskus või spaa ehitada, et inimesed ei peaks kuhugi sõitma... Aga ei! Hauakamber!"

Paldiskil pole sõjaväelisest minevikust pääsu

Tegelikult on mõistetav, miks tahetakse objekt rajada just Paldiskisse. Lõpphoidlat on vaja selleks, et säilitada turvaliselt radioaktiivseid jäätmeid, mis on Eestis juba olemas ja millest suuremat osa hoitakse just Paldiskis. Praegu hoitakse neid ajutises hoidlas, mida juhib riigiettevõte A.L.A.R.A.

Praegu on Paldiskis asuvate nõukogudeaegsete tuumaallveelaevade vanade reaktorite kohale ehitatud betoonist kaitsesarkofaag. Sellel pole vundamenti ega põhja, sees on aga radioaktiivne vesi. Abivallavanem Erki Ruben selgitas, et kui pärast kõiki nõutavaid uuringuid selgub, et lõpphoidla on otstarbekas rajada praeguse ajutise hoidla kohale, siis sinna see tulebki.

"Puht majanduslikust vaatevinklist on see arusaadav. Selline kogus turvaliselt ümber paigutada - see oleks tohutu summa," tunnistas keskkonnaaktivist Andrei Gudim.

Tegelikult tuleb radioaktiivseid jäätmeid nagunii ümber paigutada, sest Eestis on teinegi hauakamber, mille sisu tuleb ladustada igavesele hoiule ja seda tõenäoliselt just Paldiskis. Aastakümneid tagasi töödeldi Sillamäe keemiakombinaadis, hilisema nimega Silmetis uraani. Selle tagajärjel tekkis sinna radioaktiivseid jäätmeid sisaldav jäätmetamm.

Inimesed tahaksid elada hauakambrist kaugemal

1994. aasta sügisel murti sisse Tallinna lähedal asuvasse Tammiku hoidlasse. Tollal palusid Eesti võimud rahvusvahelist abi ja Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur koostas uurimistulemuste põhjal juhtunud tragöödia kohta ulatusliku aruande. "Insight" küsis selle juhtumi kohta A.L.A.R.A. insenerilt Ivo Tatrikult.

"Järelevalve oli neil segastel aegadel nõrk, kõike ei jälgitud nõutava hoolsusega. Ühel ööl ronisid hoidlasse kolm venda ja varastasid sealt radioaktiivseid materjale. Aeg oli vaene, metall oli hinnas. Radioaktiivseid materjale hoiti väga rasketes pliist konteinerites, seepärast varastasid inimesed ainult värvilist metalli, teadmata täpselt, millega tegu on," selgitas Tatrik.

Üks vendadest tõi koju tseesium-137 allika. Juba jopet radioaktiivse allikaga varna riputades hakkas ta ennast halvasti tundma ja talle kutsuti kiirabi. "Tal tekkis iiveldus ja oksendamine. Arstid ei saanud algul aru, mis temaga on, teda ei osatud ravida. Viimaks tuli kellelegi pähe, et see võib olla kiiritustõbi. Sõideti tema juurde koju ja leiti voodi alt kiirgusallikas," jutustab Tatrik.

Kiiritustõppe haigestusid ka kurjategija laps ja elatanud ema. Selge, et tseesium-137 kodus voodi all ja sarkofaagiga kaetud tseesium on erinevad asjad, ent see näide tõestab, et kõik võib juhtuda ja kiirgusallikad võivad sattuda ümbritsevasse keskkonda. Just seetõttu on inimestele arusaamatu, miks rajada radioaktiivne hoidla tihedasti asustatud kohta, kui Eestis on täiesti inimtühje paiku.

"Miks just linna? Meil on ju metsad olemas. Tehke see sügavasse metsa inimestest kaugele!" ütles Paldiski elanik Antonov.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Harry Liiva sõnul annavad sellele küsimusele vastuse spetsialistid oma hinnangutes ja uuringutes. "See on uuringute teema. Need on mahukad," ütleb ta.

Keskkonnaaktivist Andrei Gudimi arvates ei pruugi tulevased uuringud objektiivset riskitaset kajastada. "Iga uuring algab lähteandmetest. Kahjuks võib anda niisugused lähteandmed, et uuringu lõpul saame just sellise tulemuse, nagu meile vaja on."

Küsimusele, millest sõltub hoidla koha valik ja missugused võiksid olla põhjused, et seda Paldiskisse mitte ehitada, vastas Liiv: "Sellele küsimusele annab vastuse esialgne analüüs. Selleks on olemas spetsialistid."

Ajutine ladustuspaik tuleb asendada püsivaga kindlasti hiljemalt 2040. aastaks. Mis aga saab, kui tuleb järjekordne pandeemia, finantskriis või mõni muu vääramatu jõud, mille tõttu pole võimalik seda ehitada? Jäätmeid enam ajutises hoidlas hoida ei saa, mingit plaani B pole samuti. Ministeeriumist vastati "Insightile", et "kui me raiskaksime kõigis küsimustes aega plaanidele B, C ja D, poleks see õige. Meil on plaan, mille kohaselt tuleb koht välja valida ja sinna lõppladustuspaik rajada."

Eesti aatomielektrijaama ja värskete jäätmete ootuses

Kui jutt oleks üksnes väheaktiivsetest ajaloolistest jäätmetest, võiks ju asjaga leppida: need on juba siin, parata pole midagi. Palju suuremat ohtu kujutavad endast aga aktiivsemad jäätmed, mis hakkavad tekkima pärast aatomielektrijaama rajamist. Ettevõte Fermi Energia teeb praegu lobitööd moodultüüpi tuumaelektrijaama rajamiseks Eestisse. Küsimus näib olevat otsustatud, igatahes on Viru-Nigula vald juba pakkunud krunti jaama ehitamiseks.

Iga riik, kes kavatseb rajada tuumajaama, peab kindlasti leidma oma territooriumil koha jäätmete matmiseks. Siit tekibki oletus: kui tuumajaama rajamise otsus vastu võetakse, siis pole välistatud, et Harjumaale hakatakse matma ka kasutatud tuumakütust.

Keskkonnaministeeriumi asekantsleri Harry Liiva sõnul ei ole küsimust nii püstitatud. "Täna arvestatakse ainult väikese koguse radioaktiivsete jäätmetega, mis tekivad tööstuses ja meditsiinis. Me ei tegele praegu tuumaelektrijaama võimalike jäätmetega."

Et keskkonnaministeerium praegu selle stsenaariumiga ei tegele, ei tähenda veel, et tuumaelektrijaama Eestisse ei tule. Gudimi arvates annaks lõppladustuskoht Eestile suure trumbi Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri ees, et saada võimalus moodultüüpi tuumajaama rajamiseks.

Isegi, kui Paldiski elanikud on valmis leppima juba harjumuspärase nõukogude tuumarektoriga, ei tähenda see, et nad nõustuksid värskete, kõrge radioaktiivsusega jäätmete ladustuspaiga rajamisega.

On selge, et sellistele jäätmetele ei hakata rajama omaette hoidlat ning tulevikus võib neid matta praktiliselt inimeste akende alla.

Vahetult enne saate eetrisse minekut täpsustas keskkonnaministeerium kirjalikult "Insightile" antud vastuseid, mille siinkohal ära toome:

- Eesti territooriumil ei ole tänasel päeval tuumkütust ning planeeritav lõppladustuspaik ei võimalda taolise kõrge radioaktiivsusega materjali ladustamist;

- Lõppladustuspaiga rajamine on vajalik, et saaks reaktorsektsioonid ohutult likvideeritud, mitte praeguse vaheladustuspaiga mittesobivus;

- Rajatavas lõppladustuspaigas ladustatakse vaid reaktorsektsioonid ning hetkel vaheladustatud radioaktiivsed jäätmed (orienteeruvalt 1000 m3). Lisaks sellele hakatakse seal ladustama Eestis tekkivaid radioaktiivseid jäätmeid (tööstus-, meditsiin- ja teadusasutused), mille aastane jäätmevoog on alla 1 m3.

- Kõik Paldiski vaheladustuspaigas hoitavate radioaktiivsete jäätmete aktiivsused on teada ning need on vastavalt aktiivsusele ning radionukliidide koosseisule liigitatud. Selle alusel on nad nõuetekohaselt pakendatud ning paigutatud vahehoidlasse ning nende ohutu hoiustamine vaheladustuspaigas on seeläbi tagatud. Jäätmete vaheladustamine toimub kiirgustegevusloa alusel, mille tingimuste täitmist kontrollitakse.