Koroonapatsientide haiglaravi on kevadega võrreldes palju lühem
Koroonaviirusega haiglaravil olemise kestus on teise laine ajal jäänud järjest lühemaks. Kui kevadel ja suvel võis nakatunu olla haiglas keskmiselt kuu ja isegi kauem, siis novembris on see langenud alla nädala.
Talvel, kui esimene koroonapatsient haiglasse paigutati, hoiti teda ravil 15 päeva, ehkki ta lõpuks tundis end juba jupp aega tervena. Märtsis venis koroonapatsientide keskmine haiglasoleku kestus juba kuu pikkuseks, taandudes vahepeal küll taas pea kahe nädalani, ent pikenedes suvekuudel juba pea 50 päevani.
Alla kahe nädala langes keskmine haiglasolek alles novembris, kusjuures viimastel päevadel on see keskmiselt vaid kaks-kolm päeva olnud. Põhjuseid selleks on mitu.
Esiteks on muutunud haiglast väljakirjutamise metoodika. Kevadel ei kirjutatud patsiente välja enne, kui koroona kordusproov oli muutunud negatiivseks, sõltumata patsiendi tervislikust seisundist. Siis ei teatud veel, et patsiendi ninaneelust leitud viiruse RNA, mis andis jääkpositiivse tulemuse, ei ole enam eluvõimeline.
"Viimase poole aastaga on nõuded muutunud, need pole enam nii karmid. Isolatsiooni lõpetamise reeglid on muutunud leebemaks. Ravi ja ravikvaliteet on muutunud," loetleb terviseameti meditsiinistaabi juht dr Arkadi Popov.
Popov nimetab kasutusele võetud ravimitena muidu reuma, astma ja allergiate raviks kasutatavat deksametasooni ja eksperimentaalset remdesiviiri, aga ka mitteinvasiivset ventilatsiooniteraapiat ehk hapnikuravi, kus inimene ei ole narkoosis ega intubeeritud. Mõnele patsiendile pannakse ninaneeldu kaks kanüüli, mille abil antakse lisahapnikku.
Popov ütleb, et need ravimid ja meetodid, mis intensiivravi ei nõua, aitavad koroonapatsiente varasemast kiiremini ravida.
"See ravi ei muuda otseselt suremust ega elulemust, vaid muudab ravi kestuse lühemaks. Efekt on olemas," kinnitab Popov.
Samas hindab Popov, et ka kevadel saadi patsientide raviga hästi hakkama. Siis oli haiglaravil tipphetkel korraga alla 160 inimese, kellest intesiivravi vajas 36.
Intensiivravi patsientide suremus oli Eestis 18 protsenti, samal ajal kui mujal maailmas surid pooled või enamgi intensiivravi vajanutest.
"Praegune olukord on teistsugune, just eelkõige tänu sellele, et teame asjast rohkem. Samuti kulgeb patsientidel viirus kevadega võrreldes leebemalt. Seda on kõikjal maailmas näha - haiglaravi vajadus on suhteliselt kõrge, aga intesiivravivajadus on langenud," ütleb Popov.
Kasutusele võetud mitteinvasiivne hapnikuteraapia aitabki intensiivravi ära hoida, jättes sinna alles rohkem voodikohti.
Lisaks mängib haiglaravil rolli ka patsientide vanus ja üldine tervislik seisund. Riskirühma kuuluvate inimeste puhul ehk neil, kel on enam kaasuvaid haigusi, tüsistusi ja sageli ka kõrgem vanus, kestab ka haiglaravi kauem.
"Praegu on keskmine vanus haiglaravil 68-70. Selles vanusegrupis õnnestub suhteliselt kiiresti, umbes viie päevaga patsiendi seisund stabiliseerida. Vanemaealised võivad haiglaravil pikemalt viibida. Paraku on viimaste päevade jooksul hospitaliseerimise trend, et 80+ vanuses inimeste osakaal suureneb. Koos sellega võib kasvada ka haiglarlavi kestus," tõdeb Popov.
Sellega seoses on haiglatega käsil arutelu, kuidas patsiendid ära jagada nii, et pikemat, kuid mitte kolmanda astme intensiivravi vajavad patsiendid saaks pärast aktiivravi viia kesk- ja regionaalhaiglatest järelraviks üle madalama taseme haiglatesse.
Nüüd kirjutatakse koroonaravil viibinud haiglast välja nii siis, kui nad on tervenenud ja isolatsiooniaeg on lõppenud kui ka siis, kui nad on endiselt nakkusohtlikud, ent mitte enam haiglaravi vajavad. Siis jätkub kodune ravi isolatsiooninõudega ja perearsti jälgimisel.
Muudel põhjustel haiglasse sattunud, kel rutiinsel proovivõtmisel koroonaviirus tuvastatakse, saadetakse tagasi koju, neid haiglasse ei võeta. Kel aga seisund seda ei kannata, need hospitaliseeritute koroonastatistikasse ei satu, vaid kajastuvad üksnes esmaste positiivsete koroonaproovide seas.
Toimetaja: Merilin Pärli