Eesti haiglate ühine töökeel peab olema eesti keel ja selles ei peaks minu hinnangul olema küsimust. Küll aga teeb mind murelikuks, kui töökeele küsimus kandub üle patsiendile ning tekib ootus, et ka haige inimene peab suutma tervishoiutöötajaga eesti keeles suhelda. Need on kaks erinevat küsimust, mida ei tohiks omavahel segi ajada.

Viimastel kuudel on Eesti tervishoius hoogustunud arutelu haiglate töökeele üle. Selle üks oluline ajend on olnud noorte arstide, arstiteaduse üliõpilaste ja õdede mure patsiendiohutuse, ravikvaliteedi ning ravimeeskonna sujuva koostöö pärast. Eesti Nooremarstide Ühendus, Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts, Eesti Arstide Liit ja Eesti Õdede Liit on ühiselt rõhutanud, et tervishoiuasutuste töökeel peab olema eesti keel.

Olen sellega nõus, kuid eesti keel tervishoius ei ole eesmärk omaette, eesti keele oskus on vahend, mis võimaldab ravimeeskonna liikmetel üksteist üheselt mõista, teha kliinilisi otsuseid ning osutada patsiendile ohutut ja kvaliteetset ravi. Samal ajal ei tohi unustada, et tervishoiu keskmes on patsient ehk inimene, kes vajab abi ning kellel peab olema võimalus mõista, mida tema tervise ja raviga seoses tehakse.

Haigla töötajalt saab nõuda töökeele oskust

Iga raviprotsess hõlmab meeskonnatööd, kliiniliste otsuste tegemist, dokumenteerimist ja teabe vahetamist. Haiguslood, õendusdokumentatsioon, ravikorraldused, konsiiliumid ning muu erialane suhtlus eeldavad, et ravimeeskonna liikmed saavad üksteisest üheselt aru.

Olen töötanud tervishoiuhariduses üle kolmekümne aasta ning selle aja jooksul näinud, kui oluline on selge suhtlus patsiendi, õe, arsti ja kogu ravimeeskonna vahel. Patsiendiohutuseks ei piisa üksnes headest teadmistest ja kutseoskustest. Selle üks oluline eeldus on, et tervishoiutöötajad mõistavad üksteist.

Seetõttu peab Eestis töötav tervishoiutöötaja oskama eesti keelt tasemel, mis võimaldab tal oma kutsetööd ohutult teha. Ühine ja kõigile ravimeeskonna liikmetele arusaadav töökeel aitab vähendada kommunikatsioonist tulenevaid eksimisriske ning toetab sujuvat koostööd.

Seda põhimõtet toetab ka Euroopa Liidu õigus. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta artikli 53 kohaselt peab kutsekvalifikatsiooni tunnustamisest kasu saav spetsialist valdama vastuvõtvas liikmesriigis kutsealal tegutsemiseks vajalikku keelt. Direktiiv võimaldab keeleoskust kontrollida muu hulgas kutsealadel, millel on mõju patsiendiohutusele, kusjuures kontroll peab olema kutsealase tegevusega proportsionaalne. Kutsealaseks tegevuseks vajalikku keeleoskust tunnustab ka Euroopa Liidu õigus.

Patsient on teistsuguses olukorras

Siit algab aga teema teine pool, millest minu hinnangul räägitakse liiga vähe.

Tervishoiutöötaja läheb haiglasse tööle ja patsient läheb sinna abi saama. Neid kahte olukorda ei saa keeleoskuse seisukohalt võrdsustada.

Patsient võib olla haige, tugeva valu käes, hirmul või teadmatuses. Ta võib olla eakas, laps, kognitiivsete häiretega või ägedas tervisekriisis. Haigus ja sellega kaasnev pinge võivad muuta suhtlemise keerulisemaks ka inimese jaoks, kes tavaolukorras mõnda võõrkeelt valdab.

Kas me saame sellises olukorras eeldada, et inimene suudab kirjeldada võõrkeeles täpselt oma valu, sümptomeid, varasemaid terviseprobleeme või ravimite kõrvaltoimeid? Kas saame eeldada, et ta mõistab võõrkeeles kõiki diagnoosi, ravivõimaluste, ravimite või võimalike riskidega seotud selgitusi? Minu arvates ei saa.

Haigla töötajalt saab nõuda töökeele oskust. Haavatavas olukorras patsiendilt ei saa samal viisil nõuda võõrkeeles hakkamasaamist. Patsiendile arusaadava suhtluse tagamine on eelkõige tervishoiuteenuse osutaja vastutus, mitte kohustus, mida saab panna haavatavas olukorras patsiendile. Vajaduse korral saab kasutada tervishoiutöötaja enda võõrkeeleoskust või professionaalset tõlketeenust. Patsiendi võimalus saada talle arusaadavat teavet on tihedalt seotud nii tema väärikuse austamise kui ka teadliku nõusoleku põhimõttega.

Selle teema puhul on oluline vaadata ka õdede rahvusvahelisi professionaalseid põhimõtteid.

Rahvusvahelise õdede nõukogu (International Council of Nurses, ICN) seisukohadokument "Cultural and Linguistic Competence", mis võeti vastu 2007. aastal ning vaadati üle ja muudeti 2013. aastal, rõhutab õdede kultuurilise ja keelelise pädevuse tähtsust ning vajadust vastata patsiendi keelelistele vajadustele.

ICN nimetab patsiendile arusaadava suhtluse tagamise võimalustena nii vahetut suhtlemist patsiendi keeles kui ka koolitatud suuliste tõlkide ja kvalifitseeritud kirjalike tõlkijate kasutamist.

ICN juhib tähelepanu ka väga olulisele patsiendiohutuse aspektile: kui õde ei mõista täpselt patsiendi vajadusi või patsient ei mõista talle antud nõuandeid ja juhiseid, võivad tekkida vead. Samuti rõhutab ICN, et kultuuriliste ja keeleliste vajadustega arvestamine peab olema kooskõlas kutse-eetika, õendusstandardite ja kehtiva õigusraamistikuga.

Seega paneb professionaalne vastutus tervishoiutöötajale kohustuse patsiendi keeleliste vajadustega arvestada ning teha kõik professionaalselt põhjendatu, et patsient talle antavast teabest aru saaks.

Eesti keel peab olema haigla ühine töökeel, sest ravimeeskond peab suutma omavahel täpselt ja üheselt suhelda. Samal ajal peab tervishoiusüsteem arvestama, et patsient on sageli haavatavas olukorras ning tema suutlikkus kasutada mõnda muud keelt kui seda, milles ta end kõige kindlamalt tunneb, võib haiguse, valu või hirmu tõttu olla piiratud.

Patsiendi väärikuse austamine eeldab, et inimene saab oma terviseseisundist ja ravist aru. Patsiendiohutuse üks oluline eeldus on, et ravimeeskonna liikmed mõistavad üksteist.

Eesti keel tervishoiu ühise töökeelena ja patsiendi õigus saada talle arusaadavat teavet oma tervise ja ravi kohta ei ole vastandlikud eesmärgid. Need on kvaliteetse, ohutu ja patsiendikeskse tervishoiu kaks lahutamatut alust.