Prantsusmaa imaam Tareq Oubrou usub islami kohanemisse läänes ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Bordeaux suurimaam Tareq Oubrou
Bordeaux suurimaam Tareq Oubrou Autor/allikas: Erakogu

Seaduste loomine islamiäärmusluse ja tavalise islamisusu praktika eristamiseks on keerukas, ütles rahvusringhäälingule liberaalse islami eestkõneleja Prantsusmaal Bordeaux suurimaam Tareq Oubrou, kommenteerides president Emmanuel Macroni ettepanekuid võitluses islamistliku separatismi vastu. Oubrou usub, et islam kohaneb ja integreerub Prantsusmaal, aga see võtab aega.

Mida te arvate neist viimastest terrorirünnakutest Prantsusmaal?

Alati on dramaatiline näha kaaskodanikke prantslasi suremas ideede ja sõnavabaduse pärast. Minu jaoks moslemina on see veel dramaatilisem, sest kuritegu on toime pandud minu religiooni ehk islami nimel. Neil kahel põhjusel olen ma loomulikult šokeeritud ja väga puudutatud, sest jutt käib süütute inimeste tapmisest ja lisaks on seda tehtud religiooni, islami nimel. Selline käitumine suurendab Prantsusmaal hirmu islami ees.

Terrorism püüab lõhestada ühiskonda ja moslemeid marginaliseerida, kasutades islamit ettekäändena kuritegude toimepanekul. Kurjategijad ja terroristid panevad moslemid väga haavatavasse ja keerukasse olukorda.

Mida te arvate president Macroni ettepanekutest. Ta on tulnud välja viie ettepanekuga, kuidas võidelda islamiäärmuslusega?

Selles avalduses proovis Macron mitte segi ajada islamit kui religiooni, mis on rahumeelne ja mida järgib enamik moslemeid Prantsusmaal, ja radikaliseerumist, mis võib viia terrorismini. President rääkis separatismi eri vormidest. Meil ei ole ainult islam, on ka teisi sekte ja teistsugust separatismi, mis Prantsusmaa ühiskonda ohustab.

Presidendi välja pakutud seaduseelnõu on universaalne, sest Prantsusmaa seadused ei tohi olla suunatud vaid ühele kogukonnale. Kui Prantsusmaal võetakse seadus vastu, puudutab see kõiki inimesi, religioone ja kogukondi.

See konkreetne seadus puudutab samuti kõiki, mitte üksnes moslemeid, isegi kui see on eelkõige suunatud selle vastu, mida on nimetatud separatismiks avalikes kohtades, ettevõtetes, koolides jne. See on üldine lähenemine, aga seda on väga raske sõnastada seadusena. Ja isegi kui seadus vastu võetakse, siis on seda väga raske tõhusalt ellu rakendada. Sest milline vahe on islami ja islamiäärmusluse praktikal? On väga raske teha vahet neil, kes tahavad rahulikult oma usku järgida ja neil, kes on fundamentalistid.

See ei ole iseenesest kuritegu, aga probleem on äärmusluses, mis kaldub radikaliseerumise ja see omakorda terrorismi suunas. See on keeruline küsimus ja jääb mulje, et võideldakse fantoomiga. Islamism ja radikaliseerumine on väga keerulised mõisted. Nii et ei ole kerge luua väga tõhusat seadust. Islami fenomen on iseenesest väga mitmetahuline ja kompleksne.

Näiteks on siin juttu religioossest menüüst, see on väga keerukas ja võib-olla jääb see moslemitele arusaamatuks.

Moslemid on erineva kultuuritaustaga, nad ei ole ühetaolised. Neid on Magribi riikidest, on Türgi päritolu moslemid ja Sahara-taguse Aafrika inimesi, samamoodi nagu on esimese, teise ja kolmanda põlvkonna moslemeid. Nii et kui räägitakse Prantsusmaa moslemitest, siis räägitakse mitmekesisest kogukonnast. On keskklassi moslemeid ja rikkaid moslemeid, on väga palju vaeseid moslemeid ja nii edasi, nii et räägitakse paljudest asjadest samal ajal.

Kuid moslemitel enestel lasub samamoodi vastutus, eriti just usuinimestel, sest vahel levitatakse Prantsusmaal islamiusku, mis ei ole kooskõlas lääne väärtustega, näiteks, mis puudutab võrdsust meeste ja naiste vahel, samuti tavasid ja käitumist, mis isoleerivad moslemeid nende kogukonnast ja ühiskonnast laiemalt. Seetõttu on väga keeruline näha, kust läheb piir ühiskondliku vastutuse ja moslemite endi vastutuse vahel.

Kuigi president tunnetas siiski ära ka riigi vastutuse selles küsimuses. Senine olukord on tinginud moslemite muust ühiskonnast eraldumisest ja see omakorda on loonud soodsa pinnase radikaliseerumiseks. Ja lisaks veel ebavõrdsus, läbikukkumine koolis, töötus ja sotsiaalne kõrvalejäetus, mis võivad pikemas perspektiivis viia radikaliseerumiseni.

Siin on ka vastutus usuinimestel, sest president on teinud Prantsusmaa islami nõukogule (CFCM) ülesandeks moodustada imaamide riiklik nõukogu. See paneb aga sellele esindusorganisatsioonile suure pinge, kuna tegemist on väga hapra ja lõhestunud organisatsiooniga. Seega ma ei pea seda parimaks ettepanekuks. Kavatsus oli hea, aga ma isiklikult ei ole nõus meetodiga, mille järgi riik tugevdab islami nõukogu, mis on iseenesest juba seotud välisriikidega. See on paradoksaalne.

Ta palus sellel nõukogul moodustada imaamide nõukogu, samas kui tegemist on ilmalikega. Kuidas saab nõukogu esimees määrata imaami, kui ta on ise ilmalik? See on nagu ilmalik hakkaks määrama piiskoppe ja peapiiskoppi, imaami peavad ametisse määrama imaamid ise. Nii et see ei toimi.

Ja isegi kui see oleks väga esinduslik ja legitiimne usklike esindus, siis ei ole võimalik radikaliseerumisega võidelda üksnes imaamide abil, sest radikaliseerumine areneb sotsiaalvõrgustikes ja internetis ja mitte mošeedes. Need inimesed siin, kes panid toime kuritegusid ja tapmisi, terroritegusid, nemad ei käinud mošees. Nad olid omavahel seotud sotsiaalvõrgustike kaudu, seal suunatakse neid kuritegudele. Prantsusmaa seisab niisiis väga keeruka probleemiga silmitsi.

Te olete kritiseerinud islami nõukogu. Kuidas teie arvates riik saaks pidada dialoogi mošeedega?

Ma kirjutasin sellest ajalehes Le Monde koos imaamidega, kes mind toetavad. Ma kirjeldan seal viga, mille riik on teinud ja ma pakun seal välja esindusliku mudeli. Ma püüan välja pakkuda midagi usutavat. Ma olen veendunud, et islam ei vaja eraldi institutsionaalset esindusorganisatsiooni, sest Prantsuse õigussüsteemi raames on inimestel juba õigus kuuluda kultuurilistesse ühendustesse, käia mošeedes ja nimetada imaame ametisse. Seega, isegi kui riik tugevdab üht usulist esindusorganisatsiooni, mis iganes õigustega see siis ka ei oleks, ei saa üks organisatsioon esindada kogu islamit.

See on väga pikaajaline probleem, võib-olla on see sõda juba kaotatud?

See ei ole kaotatud. Ma arvan, et islam kohaneb ja integreerub vaikselt Prantsusmaal, kuigi lahendamata probleeme on kahtlemata veel palju. Aga integreerumine toimub kolmanda-neljanda põlvkonnaga. Me räägime sellest, mis Prantsusmaa ühiskonnas ei toimi, kuid palju on ka seda, mis toimib.

Moslemid on leidnud koha Prantsuse ühiskonnas, neid on poliitikas, majanduses, kultuuris ja meedias, teaduses, laborites, haiglates. Moslemid on igal pool nagu ülejäänud prantslased. Töötusest ja radikaliseerumisest rääkides unustatakse, et üldise reeglina on moslemid Prantsuse ühiskonda integreerunud. Rääkides asjadest, mis ei toimi, siis vahel on need seotud sotsiaalsete ja majanduslike tingimustega, mil ei ole tingimata seost usuga, isegi kui konkreetse probleemi tekitab inimene, kes järgib islamiusku. Ei saa panna sandarmit või politseinikku iga moslemi juurde. Kõik inimesed on vabad, tuleb lihtsalt seadustest kinni pidada. Seadusi on piisavalt ja need lubavad inimestel koos elada ja eksisteerida. Need kehtivad ühtmoodi kõigile, oled sa moslem või mitte, see kehtib ka kristlastele ja katoliiklastele. Seadused on kõigile ühesugused.

Aga kas siin ikkagi on probleem teatud osaga islamist, salafistliku, vahhabistliku ideoloogia või millegi sellisega?

 Mina arvan, et salafism ja vahhabism on välja suremas seoses Saudi Araabia ilmalikustumisega ja moderniseerumisega. Need suunad on sündinud Saudi Araabias ja nüüd on need järk-järgult kadumas kogu maailmas ja Prantsusmaal eriti. See, mis võib olla probleem, on islami teatud viisil tõlgendamine, näiteks mõned ortodoksse klassikalise islami doktriinid ja rituaalid, mis kalduvad konservatiivsusse ja mis on pärit Magribist ja Türgist. Need ei ole tingimata salafistlikud, aga nende praktiseerimine Prantsusmaal võib kujutada takistust moslemite integreerumisele.

Igal juhul lähtuvad moslemid järjest enam oma huvidest ühiskonnas ja valivad islami, mis neile sobib. Kuid see, mida me vajame, on reform või muudatus kirikuõiguses. Islam vajab reformi, mis viiks selle lääne ühiskonnaga kooskõlla ja peab seega ilmtingimata põhinema lääne väärtustel. Nagu on teinud katoliku kirik, protestandid ja juudid. See on töö, mis seisab nüüd moslemitel ees, sest vastasel juhul tekitame me juurde islamit, millel ei ole lääne ühiskonnas mitte mingit tulevikku.

Kui me ei räägi äärmuslastest, vaid tavalistest moslemitest ja prantslastest, siis kas teie tunnete ühiskonnas pinget. Ühelt poolt tunnevad tavalised moslemid end stigmatiseerituna ja teisalt prantslased kardavad võib-olla kaotada oma eluviisi, kui nad näevad suurte linnade eeslinnu?

Selle tunde nimi on kultuuriline ebakindlus. See tähendab, et küsimus ei seisne üksnes füüsilises julgeolekus ehk terrorismivastasuses, vaid ka kultuurilises identiteedis. Paljudel prantslastel on hirm, et islami kultuur vahetab prantsuse kultuuri välja.

Moslemid moodustavad Prantsusmaal suurima moslemivähemuse läänes, nad on avalikus ruumis nähtavad ja on linnaosasid, mis kuuluvadki peaaegu täielikult neile. Paljud prantslased kardavad, et näiteks Magribi ja Türgi moslemikultuur võib olla kontrakultuuriks prantsuse läänelikule kultuurile. On hirm, et prantsuse identiteet muutub moslemite tõttu.

Loomulikult on poliitilisi parteisid ja intellektuaale, kes selle mõttega mängivad ja kes räägivad isegi prantsuse tsivilisatsiooni asendamisest moslemi tsivilisatsiooniga. Aga ma arvan, et moslemid ilmalikustuvad, läänestuvad ja võtavad üle lääne kombed, loomulikult hilinemisega, kuna neid on niivõrd palju. Aga ma arvan, et see on vaid aja küsimus.

Pikemalt peatub Prantsusmaa ja islami teemal esmaspäevaõhtune "Välisilm", mis algab ETV-s kell 21.40.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: