Koroonapiirangud on vajalikud. Nõus. Üks loogilistest piirangutest on inimeste omavaheliste kontaktide piiramine. Jälle nõus.

Ka koroonamudeleid koostava Mario Kadastiku sõnul peaks praegu olema riigipoolne põhisõnum just kontaktide vähendamine, sest maskid küll kärbivad nakatumise tõenäosust, kuid ei välista seda. Siit edasi mõeldes tundub mõistetav olevat valitsuse otsus sulgeda 14. detsembrist kõik koolid.

Aga tegelikult ei ole mõistetav.

Sellise lausalise piiranguga – kõigi koolide sulgemise ja kõigi õpilaste koju saatmisega – loobus valitsus senisest lubadusest kasutada piiranguid täpselt sihtides, just nendes piirkondades, kus nakatumine on ulatuslik.

Narvas levib nakatumine samahea kui kontrollimatult, Tallinnas hoogsalt ja Tartus murettekitavalt. Aga näiteks Paides on olukord rahulik, samuti Saaremaal, ka paljudes Lõuna-Eesti omavalitsustes. Miks seal koolid kinni pandi?

Keegi ei selgita.

Kevade lõpus lubasid ministrid kindlas kõneviisis tegutseda koroona teise laine ajal nii, et kui näiteks Narvas tuleb koolid sulgeda, siis see ei tähenda, et ka Kihnu õpilased peavad koju jääma. Nüüd võttis valitsus oma mõistlikud sõnad tagasi.

Iseasi muidugi, kas saabki umbmääraselt valitsust süüdistada. Haridus- ja sotsiaalministrid jäid koolide sellise sulgemise suhtes eriarvamusele, ka teadlaste arvamused olid lõhki. Professor Irja Lutsar, valitsust nõustava teadusnõukoja juht, postitas päev tagasi sotsiaalmeediasse viite rahvusvahelisele uuringule, võttes selle omalt poolt kokku lausega: "Koolide sulgemine COVID-19 epideemia ajal on seotud potentsiaalselt suurema eluaastate kaoga kui koolide lahti hoidmine."

Paratamatult jääb mulje, et kõiki kooli ja kõiki õpilasi-tudengeid puudutav otsus oli – kommunikatsioonieksperdi Ilmar Raagi mõtet laenates – mõne ministri ja mõjuka erakonnapoliitiku soleerimine teisipäeva õhtul ja kolmapäeva hommikul.

Koroonapiirangud toimivad siis, õigemini neid järgitakse seda paremini, mida arusaadavamad need on. Koolide laussulgemine ei ole arusaadav. See tekitab nõutust ja segadust, ka lastevanemates, kellest paljud peavad koju jääma või oma tööd kiirkorras ümber korraldama. Lisame siia ka arvutite puuduse suures hulgas kodudes, mis muudab distantsõppe kasutamise keeruliseks. Paneme juurde veel ka paljude laste toitlustamise, sest on peresid, kellele koolilõuna on väga oluline.

Ja kas valitsus tõesti arvab, et kõik koju lükatud õpilased istuvad kodudes, loevad laua taga süvenenult Tammsaaret või Hugod ja lahendavad iseseisva innukusega matemaatika või füüsika ülesandeid. Aga võibolla nad kogunevad tihedas summas sõprade korterites või hängivad kaubakeskustes, nina maski alt väljas?

Juba näemegi tugevate omavalitsuste rahulolematust, et mitte öelda mässu keskvõimu korralduste vastu. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart, peaministri partei aseesimees, teatas, et hoolimata valitsuse üleöö otsusest võivad algklasside õpilased ikkagi koolis edasi käia. Ka Tartu linnapea ja kohaliku kriisikomisjoni juht Urmas Klaas peab valitsuse otsust algklassid koju jätta ebaotstarbekaks.

Euroopa Parlamendi liige Urmas Paet räägib õigust, et sellist olukorda, kus riigis on muud piirangud väikesed, kuid koolid, seal hulgas algkoolid on kinni, kuskilt mujalt peale Eesti ei teagi. Koolid on need viimased, mille kallale minnakse.

Ja veelkord koroonapiirangute arusaadavusest. Miks on ujumistrennis ohtlik, sest noorte ja täiskasvanute sporditegevus on homsest kolm nädalat keelatud, aga spaas ei ole ohtlik, sest spaad jäävad ju avatuks?

Ärge mõistke valesti, see pole üleskutse spaade sulgemiseks. Aga enam ei saa ma aru, mis on selliste valitsuse kehtestatud piirangute mõte.