Marju Himma: uue aasta distantsõpe vajab otsustamist juba praegu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Kairit Leibold /ERR

Rasked otsused, näiteks see, kas jõuluvaheaja järel jääda distantsõppele, tuleks ära teha praegu, sest nii saaks vältida järjekordset üleöö "koolid kinni", "koolid lahti" otsustamist, leiab Vikerraadio päevakommentaaris Marju Himma.

Valitsuse ja ametnike suust kõlab üha sagedamini lause, et otsuseid tehakse jooksvalt. Kohati tundub aga, et hoopis jooksu pealt ja kiirustades. Tark ei torma – ei saa just öelda, et seda tarkusetera viimasel ajal kuigi palju praktikas näeks. Tark ei torma, sest teeb plaane ja otsuseid pikemalt ette. Mõtiskleme pisut distantsõppe üle ja lähme ajas tagasi.

Distantsõppeks peab valmis olema ka sügisel, kuigi haridusministeerium veel uueks haiguspuhanguks ettevalmistusi ei tee. Sellist sõnumit kandis 19. mail ilmunud uudis. Vahepeal tuli suvi, nakatumine vähenes ning haiguse teine laine näis ebatõenäoline.

Oht tundus kadunud olevat ja ühes sellega uinus ka ettevalmistumine. Ministeerium loodab üleüldist distantsõpet sügisel vältida – sellise pealkirjaga uudis ilmus 10. augustil. Seegi lugu valmis pigem ajakirjanike uudishimust, kas sügisel on kõik taas normaalne. Veel paar nädalat enne kooliaasta algust polnud ministeerium ja terviseamet koolidele juhtnööre andnud.

Aktused said peetud ja esimesed koolinädalad lubasid nautida ilusaid ilmu.

Sügisese koolivaheaja eel oli näha, et nakatumine kasvab ning peresid kutsuti soojamaa reiside asemel Eestis puhkama. Paraku oli neid, kel oli ununenud, et ka kevadtalvel reisis viirus Eestisse koolivaheaja välisreisil käinutega, ning nad kordasid sügisvaheajal sama mustrit.

Punane stsenaarium on ammu käes

Praeguse koolide sulgemise juures on ühelt poolt üllatav, et distantsõppele juba varem üle ei mindud. Tallinn nimelt tegi sügise hakul ülelinnalise koroonaviiruse leviku tõkestamise tegevuskava, milles olid nn roheline, kollane ja punane stsenaarium. 

Neist stsenaariumidest peegeldub selgelt veel suvist optimismi, et viirus ei naase või vähemalt mitte nii hullus vormis kui kevadel. Seda, millist nakatumist näeme Eestis praegu, ei osanud tegevusplaani koostajad ilmselt üleskirjutamise ajal aimatagi. 

Näiteks pidi punane stsenaarium realiseeruma, kui kahe nädala nakatumisnäit 100 000 elaniku kohta ületab 50. Selle piiri ületas Eesti juba 28. oktoobril, vahetult pärast sügisvaheaega. Praegu on see näit üle 420. Punase stsenaariumi käivitumiseks peaks olema välja kuulutatud ka eriolukord.

Kui see eriolukorra nõue kõrvale jätta, siis tegelikult on paljud koolid juba mõnda aega tegutsenud punase stsenaariumi järgi. Praegune valitsuse koolide töö piiramise otsus on justkui punase stsenaariumi kehtestamine üleriigilisena.

Piirangud ei saanud tulla üllatusena 

Mõneti on see mõistetav ning oli teada ka sügisel – kui nakatumine läheb nii laialdaseks, rakendub punane stsenaarium. Sestap ei tohtinuks see vähemalt pealinna koolijuhtidele ja lapsevanematele üllatusena tulla.

Inimlikult on aga mõistetav õpilaste ja vanemate pahameel. Pikalt ette valmistatud jõulupeod, klassiõhtud, kingid, luuletused, ühine jõulueelne koosviibimine – kõik see jäi nüüd paljudel ära, sest pidi toimuma just vaheajaeelsel nädalal.

Kogu selle emotsionaalse pahameele ning regulatsioonipügalate ja süüdlaste tagaajamise juures oleks aga mõistlik võtta samm tagasi, et vaadata suurt pilti.

Mille jaoks on vaja seada just koolipiirangud?

Selge on see, et koolides puutuvad lapsed omavahel ja õpetajatega kokku. Nii tekivad kümnete leibkondade vahele kontaktid, n-ö naktumissillad. Just neid sildu püütakse vältida 2 + 2 ja kõigi teiste distantseerumisreeglitega. 

Need nakatumissillad paraku ei hooli, kas kokku tullakse loodusõpetuse õppimiseks või jõulusalmide lugemiseks. Sillad tekivad, kui inimesed kokku puutuvad, sest nagu rahvatarkuski tabavalt ütleb, haigused käivad mööda inimesi, mitte aiateibaid. 

Kui koolide nakatumissillad ära lõigatakse, on tõenäosus, et jõululauas saavad kokku terved inimesed ja nii ei teki jõuluõhtukoldeid, või vähemalt ei teki neid nii palju. 

Lihtsalt öeldes, et vältida jõulude ja aastavahetuse ajal nakatumist otsustati praegu kontakte piirata. Nii võttes on koolipiirangutel ju jumet küll. 

Jumetu oli aga viis, kuidas sellest koolidele, õpilastele ja lapsevanematele teada anti - ootamatult, sotsiaalmeedia vahendusel ja ilma sisulise põhjenduseta. 

Haridusminister Jaak Aab käis ja kordas, et koolivaheaega ei tooda ette poole, ehkki nakkuse leviku seisukohalt on täiesti ebaoluline, milline kuupäev seisab ametlikul koolivaheaja teatisel. Selle asemel võinuks põhjendada, millist mõju sellelt piirangult oodatakse ja miks see on inimestele pikemas vaates vajalik. 

Otsus on tehtud, mõnel pool ka juba osaliselt tagasi pööratud ja mõnel pool läksid lapsed reedel koju teadmata, kas täna neid koolis oodatakse või ei. Olgu kuidas olnuga on, aga praegu peaks mõttes tegema otsuseid selleks, mis hakkab toimuma nelja nädala pärast. 

Ebapopulaarne, aga aegasti tehtud otsus

Ja nüüd käin ma välja mõtte, mis ilmselt tekitab mõneski lapsevanemas veel rohkem tuska. Minu arvates peaksid koolid kaaluma distantsõpet ka pärast koolivaheaega. Seda põhjusel, et vaheajal tehtud reisid ning seltskondlikud koosviibimised võivad ilmselt kaasa tuua nakatunuid.

Meenutagem, et nakatumise kasvu nägime Eestis nii kevadise kui ka sügisese koolivaheaja järel. Mõistlik oleks olla koolivaheaja järgne nädal distantsõppel, et võimalikud nakatunud koolipingis järgmisi ei nakataks. 

Selle raske otsuse praegu tegemisel on teinegi tahk: otsustades praegu, saavad nii õpilased, õpetajad kui ka vanemad neli nädalat ettevalmistusaega. Samuti saaksid õpetajad juba praegu anda ette võimalikud õppetükid ja hindelised tööd. 

Suvine uinumine tähendas, et sügisest ohtu ei hinnatud piisavalt tõsiselt. See, omakorda, tõi kaasa "jooksvalt otsustamise", mis aga tegelikult on viinud üleöö otsustamise, pahameele ja ebakindluseni. Vahest oleks aeg teha otsuseid mitte joostes ja tormates, vaid külma peaga ja pikalt ette. Ning teha ka otsuseid, mis hetkel just kõige meeldivamaid ei pruugi tunduda, aga aitavad kuu aja pärast tormakalt otsustamist vältida.

Marju Himma on Tartu Ülikooli ajakirjandusuuringute teadur ja Karlstadi Ülikooli järeldoktor.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: