Harri Tiido: Sandarmohi hauad ja Venemaa proparünnak Soome vastu ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on varem vaatluse all olnud ajalooline mälu, unustamine ja ajaloo kasutamine poliitilistel eesmärkidel Venemaal. Seekord toob Tiido teemasse Soome. Nagu ikka on Venemaa valinud tüli kiskumiseks Teise maailmasõja eelse, -aegse ja -järgse ajastu.

Kümmekond päeva tagasi avati Karjalas niinimetatud "soome vangilaagri" koopia, kuhu on plaanis hakata vedama ekskursioonile kooliõpilasi, et neile soomlaste väidetavaid julmusi tutvustada.

Tegemist olla osaga Venemaal käivitatud kooliõpilaste "isamaalise kasvatuse" programmist. Seda programmi toetatakse muide Vene presidendi abirahastust. Samal ajal ei ole Karjalasse jäänud ühtegi laste sanatooriumi ega terviselaagrit, nüüd siis on neil kompensatsiooniks koonduslaager.

Venemaa meedias nimetatakse seda ettevõtmist "laste koonduslaagriks" ja tegemist olla viimasel ajal levitatud Soome sõjaaegset tegevust valgustava tõlgenduse ühe osaga. Aprillis käivitas Venemaa presidendile alluv uurimiskomitee kriminaaljuurdluse, mille käigus uuritakse Soome armee poolt Vene tsiviilelanikkonna jaoks väidetavalt loodud laagreid ajavahemikul 1941 kuni 1945. Ja asja uuritakse genotsiidina.

Vene uurimiskomitee väidab, et soomlased kasutasid tsivilistide tapmiseks muuhulgas ka gaasikambreid ja elusalt matmist

Sandarmohi massihauad

Üks konkreetne näide, mis nii Soome kui Venemaa meedias on korduvalt läbi käinud, on Karjalas Sandarmohi massihauad. Senise ajalookäsitluse alusel on sinna maetud umbes 9000 Stalini terrori ohvrit. Neist umbes tuhat arvatakse olevat soomlased.

President Putini asutatud Venemaa sõjaajaloo ühingu ärgitusel on see info aga kahtluse alla seatud, käivitatud väljakaevamised ja väidetakse, et tegelikult on sinna maetud ka Soome armee poolt hukatud nõukogude sõjavange. Pädevaid tõendeid ei ole küll esitatud.

Massihauad 1990. aastate lõpul avastanud vene ajaloolane Juri Dmitrijev on vene võimude poolt igaks juhuks arreteeritud ja istub praegu kinni. Kogu selle loo avalikkuse ette jõudmine on Venemaa ühenduse Memorial teene, kuid ega ühendusel pole selle pärast kergemaks läinud – ajaloo paljastamisele on võim alati reageerinud omapoolsete vastukäikudega.

Venemaal on taolisi "sandarmohe" arvukalt ja ka soomlasi on neis hukkunud arvukalt. Ajaloolase Aleksi Mainio hinnangul kõigub see arv kusagil 12 000 ja rohkem kui 30 000 vahel.

Kogu seda lugu võibki käsitleda kahest aspektist – ühelt poolt süü nõukogude võimudelt mujale juhtimisena ja rahva tähelepanu muudelt eluolu või pandeemia probleemidelt kõrvale suunamisena. Või ka üldise ajaloolise mälu kujundamise osana. Ega Venemaa võimudel ju peale Teise maailmasõja võitjarolli midagi muud ülevat elanikkonnale pakkuda ei ole.

Levada uurimiskeskuse andmeil on võit Suures Isamaasõjas olnud venelaste uhkuse aine kogu Nõukogude Liidu lagunemise järgsel ajavahemikul. Sõja algusaastaid, mil Venemaa ründas Soomet, avalikus ruumis üldiselt ei meenutata. Seetõttu ei sobinud Kremlile ka mingil moel Juri Dmitrijevi ja teiste temasarnaste sonkimised ajaloos, mis võiksid Venemaa selle nõukogude variandis kuidagi halba valgusesse panna.

Venemaa on tulnud välja ka algatusega raamatusarjast, mis muuhulgas käsitleb Ida-Karjala vangilaagreid kui natsi-Saksa liitlase Soome sõjakuritegusid. olla Nende raamatute aluseks olla ka Nõukogude Liidus salastatuina olnud ülekuulamisprotokolle, mis FSB olla nüüd avalikuks teinud.

Osa patriootlikust kasvatusest

Ajaloo instrumentaliseerimine on käinud Venemaal juba mõnda aega. Eelmise aasta novembris kirjeldati Soome meedias, kuidas Venemaa võimud korraldavad kooliõpilastele külaskäike Karjalasse, sealsetele kalmistutele, kuhu on maetud nii ühe kui ka teise poole sõdureid. Kohapeal selgub tihti, et enamus noortest ei ole kuulnudki nähtusest nimega Talvesõda. See on siis peegeldus Venemaa koolide ajalooõpetusest.

Igaks juhuks mängitakse noortele ette ka marsilaul, milles kutsutakse Soome neidu võtma vastu punaarmee sõdureid. Jutt käib siinkohal tuntud nõukogude propagandalaulust, milles punaarmeed promotakse Soome töörahva vabastajana. Kuigi Soomes vist ei ole kuigi palju inimesi, kes seda laulu teaksid.

Et asi tunduks noortele ehedam, mängitakse maha ka mõned sõjamängud. Peterburi tehnikaülikooli tudengid on varahommikul sõidukitesse lastitud ja linnast umbes saja kilomeetri kaugusele endistesse lahingupaikadesse toimetatud. Seal riietuvad nad sõjaaegseisse mundritesse, saavad õlale sõjaaegsed vintpüssid ja marsivad uhke näoga ringi.

Tegemist olla ülikooli sõjaajaloolise klubi Naš Politeh liikmetega. Klubi tegevus algas juba 15 aastat tagasi, tänapäeval tegeletakse lisaks näitemängudele ka omaaegsete lahingupaikade uurimisega ning sõjaajaloo õpetamisega noorematele.

Tegemist on osaga patriootlikust kasvatusest, millest nõukaaja lõpul loobuti, kuid mis nüüd võimude mahitusel on taas tuult tiibadesse saanud. Näiteks needsamad sõjaajaloo klubi retked lahingupaikadesse said tänavu rahastuse presidendi fondist.

Muuhulgas viiakse õpilasi vaatama ka omaaegset kuulsat Mannerheimi kaitseliini ja käiakse säilinud punkrites. Paradoksaalsel kombel teavad seda kaitseliini ka paljud venelased, kes Talvesõjast suurt midagi ei mäleta ega ole kuulnud.

Mannerheimi liin omandas omal ajal Venemaal suisa mütoloogilise kuulsuse, rahva seas levinud kuulduste kohaselt olevat see olnud samavõrd ulatuslik maa-alune tunnelitevõrk nagu Peterburi metroo.

Iseenesest oli see kaitseliin tõesti korralik insenerimõte saavutus, ulatudes Laadogast 140 kilomeetrit Soome laheni. Paraku tunneleid küll venelaste müüdis pakutud ulatuses ei olnud, aga kaevikuid ja kaljusse raiutud laskepesi siiski leidus hulgaliselt.

Kui vaadata Venemaa ajalooõpikuid, siis kümenda klassi õpikus leidub nagu möödaminnes viide, et Nõukogude-Soome sõjas saavutas nõukogude pool kiire võidu. Võidu saavutamist olla aga raskendanud Soome ebasõbralik loodus. Ja Molotovi-Ribbentropi paktist ei ole õpikuis sõnagi.

Seetõttu pole ka midagi imestada, et Soome ja Venemaa ajaloolaste (või vene poolelt ehk pigem "ametlike ajaloolaste") nägemused ajaloost on jätkuvalt erinevad. Tulenevalt Soome poliitikast hoida suhtluskanalid Venemaa suunal lahti ning kasutada positiivset hõlvamist, on soomlased püüdnud Venemaa ajaloolastele asja selgitada, kuigi küsitavate tulemustega.

Venemaa ajaloolasi on kutsutud Soome tutvuma arhiivimaterjalidega ja see reis võib teoks saada kohe, kui koroonaolukord lubab. Soomlased omaltpoolt on juba aastaid olnud kursis kõigi arhiivimaterjalidega, mis alates 1996. aastast Venemaal olnud avatud kasutuses. Nende materjalide põhjal olla venelaste süüdistused soomlaste sõjakuritegudes küll üpris haprale pinnale rajatud.

Soomlased on oma rahvusarhiivi näol pöördunud Venemaa poole hoopis teises ajaloolises küsimuses. Nimelt sooviksid soomlased saada Venemaalt materjale selle kohta, mis juhtus soomlastega Nõukogude Venemaal 1917. aasta võimupöörde järel, eriti aga Stalini repressioonide ajal 1930. aastatel. Seni erilist edu veel kuulu järgi ei ole.

Avaliku arvamuse küsitlused Soomes näitavad, et negatiivne suhtumine Venemaasse kasvab – oktoobri lõpul oli idanaabri kahtlustajaid 31 protsenti elik 12 protsenti rohkem kui kaheksa aastat tagasi. Seega on Moskva tegevus on saavutanud ka sõbraliku naaberriigi elanike nördimuse.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: