Ajalugu on näidanud, et nagu inimesed, nii ka riigikorrad sünnivad, muutuvad ja kaovad. Tuleviku ennustamine on raske, kuid mineviku ennustamine tihti raskemgi.

Budism, kas me nimetame teda religiooniks või mitte, on ainus filosoofiline süsteem, mis õpetab, et mineviku külge klammerdumine on nurjumisele määratud illusioon.

Kui sõjad lõppevad ühe poole kindla võiduga, siis see võit annab võitnud osapoolele õiguse ka kollektiivse mälu kujundamiseks.

Ajaloomälu ühiskonna teenistuses

Aeg kustutab toimunu akuutsust. Salamise lahing ateenlaste ja pärslaste vahel aastal 480 enne meie aega oli omas ajas kriitilise tähtsusega, kuid keegi ei tähista tänapäeval selle aastapäeva, nüüd on see pigem ajaloolaste pärusmaa.

Kuid ajalugu võib meie ellu tagasi pöörduda, näiteks liikumise Black Lives Matter tegevus ja Ameerika kodusõda ning selle mälestusmärgid kinnitavad, et ajalool võivad olla pikemad hambad kui me usume. Ja aeg-ajalt tabab mõnda ühiskonda ka vajadus või lihtsalt kihk minevikku ümber hinnata. Nõukogude Liidu lagunemine andis paljudele rahvastele võimaluse oma pärisajalugu tagasi saada, kuid ka sellises protsessis on tihti sisse kirjutatud võimalus tasakaalu teises suunas üle kallutada.

Prantsuse ajaloolane Jacques Le Gof on öelnud, et "mälu püüab päästa minevikku ainult selleks, et panna see oleviku ja tuleviku teenistusse". Elik ajaloomälu hinnatakse vaid sedavõrd, kuivõrd see on ühiskonna teenistuses.

Seetõttu on mälu rakendatud ka propaganda teenistusse ja seda nii heas kui ka halvas mõttes. Kui olla liiga kriitiline ajaloo suhtes, võib see minna vastuollu ühiskonna konsensusega selle suhtes, mida mäletada ja mida unustada. Ning vale mäletamine ja vale unustamine võivad olla tõlgendatud riigivastaste seisukohtadena.

Kollektiivse mälu autoriteet tugineb meie võimele mitte sonkida liiga palju faktides ning mitte muretseda mälupildi detailse pädevuse pärast ning meie valmisolekule lasta end kanda emotsionaalsuse lainel, mis on kenasti riietatud ajaloofaktide rüüsse. Või nagu Friedrich Nietzsche on öelnud: "Ei ole olemas fakte, on vaid tõlgendused".

Sellel põhinevad ka tõlgendused, et suure hulga teistsuguse mälupildiga inimeste saabumine Euroopasse võib sundida revideerima arusaama sellest, mis on mälu roll selles, mida tähendab olla eurooplane 21. sajandi Euroopas.

Ajalugu võib igapäevaellu tagasi pöörduda ka kitšina – näiteks Lenini ja Stalini piltidega suveniirid või nende büstid, mis on müügil Venemaa suveniiriärides ja mis aeg-ajalt ilmuvad ka Tallinna suveniirimaailma. Kuid Venemaa puhul väljendavad need vähemalt ühiskonna jätkuvat nostalgiat nende tegelaste ja nende loodud ajastu järele – paradoks ja väljastpoolt vaadates raskelt mõistetav, kuid siiski reaalsus.

Venemaa võimud on aga juba pikka aega tegelenud mitte mälu säilitamisega, vaid selle kujundamisega, sest muud positiivset kuvandit Venemaa elust-olust on rahvale praegu raske leida ja õige mälukuvand on ka tugi võimuritele.

Kremli nägemuses on vajalik toonitada vene rahva kangelaslikkust sõjas, kuid välistada igasugused stalinismi ja nõukogude riigikorra negatiivsed nähtused, nagu massideporteerimised, tapmised, repressioonid laiemas mõistes ning ka naaberriikide okupeerimine. Elik mälust lülitatakse osad pildid välja, teistele aga antakse positiivne foon. 

On justkui kaks erinevat mälu – lüüasaamise mälu ja võidu mälu – ning esimest meenutatakse vähem, teist rohkem, eriti poliitikute poolt. Ajalugu söödetakse inimestele kui kollektiivset mälu, mis on eelnevalt redigeeritud. Ja kuna ajalooliste sündmuste pealtnägijate arv kahaneb iga aastaga, kasvab massimeedia esitatava mälumudeli roll kodanike ajudes.

Riik ei jäta Venemaal midagi juhuse hooleks – seadusandlikult langetati otsus luua prokuratuuris eraldi osakond uurimaks kuritegusid, mis on seotud "Kodumaa ajaloo võltsimise ja natsismi rehabiliteerimisega". Osakonna uuringutel on rahvusvaheline mõõde, et hakata Venemaa seaduse alla tirima ka muude riikide kodanikke.

Meile Mart Helme Deutsche Wellele antud intervjuust ehk tuttava Konstantin Eggerti arvates on tegemist Vladimir Putini püüdlusega kujundada uus vene identiteet riikliku suuruse ja võimu puutumatuse alusel.

Eri rahvustel, eriti naabritena elavatel, on ajaloost tihti täiesti erinevad arusaamad ja mälupildid. Küsige näiteks aseritelt ja armeenlastelt, kuidas nad näevad minevikku ja te saate kaks täiesti erinevat kuvandit. Või Kõrgõzstani 40 hõimu nägemus ajaloost ja iseendast. Mineviku erinev kuvand on tänapäevalgi üks võimaliku konflikti ajendeid.

Poolas oli aga liikvel järgmine nali. Küsimus: "Kelle te tapaksite esimesena, kas sakslase või venelase?" Ja poolaka vastus: "Esimesena ikka sakslase, kohustus eelkõige ja mõnu alles selle järel." Vaat nii…

Ajalugu ja mälu on nagu alkohol

Poliitikateoreetik Karl Deutsch olla korra märkinud, et "rahvas on rühm inimesi, keda ühendab ekslik vaade minevikule ning vihkamine naabrite vastu". Seda võib pidada ülepakkumiseks, kuid midagi seal on. Kollektiivne mälu on hea vanker taoliste nägemuste vedamiseks. 

Oht ongi selles, et ajalugu asendatakse terminiga "mälu" ja see viib tegelikult rõhuasetuse objektiivselt subjektiivsele ja on valmis retsept ajalooteemalisteks tülideks, et mitte öelda sõdadeks. David Rieff märgib oma raamatus "Unustamise ülistamiseks", et ajaloo ülevõtmine mälu poolt võrdub ajaloo ülevõtmisega poliitika poolt.

Filosoof Karl Jaspers on oma raamatus Saksamaa süü teemal soovitanud eristada kahte asja – moraalne ja seaduslik süü isiklikult kordasaadetu eest ja moraalne süü selle eest, kes sa oled. 

Praegusel ajal näikse olevat moes süü kollektiviseerimine, selle asetamine kõigile, kes ühe või teise tunnuse alusel justkui oleksid kunagiste süüdlaste järglased või kaassüüdlased. Ilmekaim näide on taas liikumine Black Lives Matter ja rassism, mis asetatakse justkui kõigile valge nahavärviga sündinud inimestele, kuigi ei nemad ise ega ka nende eellased ei pruugi antud nähtusega mingit pistmist omada.

Kuid paraku, nagu keegi targem inimene on märkinud, ajaloo valikumeetod toimib erinevalt mäletamise ja andeksandmise osas. Ja on ka selline mõiste, nagu "nostalgia diktatuur", võtkem kasvõi meie endi ajalugu ja Nõukogude Liit.

Senise kogemuse põhjal näib, et rohkem toonitatakse vajadust mäletada ja vähem vajadust unustada. See unustamise fenomen on aga üpris huvitav, sest annab võimaluse vähendada konfliktide teket ja leevendada ühiskonnas ebavajalikke pingeid. Mis oli, see oli, mäletagem toimunut, kuid ärgem puhu seda jätkuvalt lõkkele. Juba vanad roomlased ütlesid, et "tempora mutantur et nos mutamur in illis" ehk ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Praktika näitab, et inimeste tähelepanu keskendumine on muutunud infoväljas järjest lühemaks, kuid see ei ole sugugi lühendanud nende mälu ulatust. Praegu on puhuti tegemist ka kollektiivse mälu ülehindamise ja objektiivse ajaloo alahindamisega, kuid see on osa poliitikast.

Nii kollektiivne mälu kui ka objektiivne ajalugu on poliitika vahendid, küsimus on lihtsalt selles, kuhu sellel skaalal tähelepanukese jääb. Kollektiivsele mälule kui reaalsele ajaloole viitamine võib tuua hääli valimistel, sest keskmisele infotarbijale jääb ajalugu kaugeks, kuid viited mälule näivad olevat lähedased. Ja lähebki pilt segi.

Kollektiivne ajalooline mälu on valikuline, ajaloost nopitakse kas solvanguid ja lüüasaamisi või võite. Jääb aga küsimus, kas ajaloolise müüdi või ka reaalsuse kõrvale jääb ruumi ka unustamisele, mis ei pruugi tähendada andestamist, kuid mis aitaks ühiskonda konsolideerida ja võtaks nii mõnegi pinge maha.

See ei tähenda sugugi Alzheimeri tõve soovitamist, lihtsalt mineviku esiletõstmine on kohati muutunud omaette fetišiks, nagu märgib Paul Ricoeur oma raamatus "Memory, History, Forgetting". Tema tees on, et küsimus ei ole mälus, küsimus on andestamises.

Ajalugu ja mälu on nagu alkohol, neid tuleb tarbida mõõdukalt. Võtad klaasikese või paar, pole väga viga. Võtad liitrikaupa ja ongi jama majas, hakkad segast ajama ja pärast on väga paha olla. Ajalugu ja mälu on aga üldse soovitav tarbida kaine peaga.

Viited lugemishuvilistele

• David Rieff "In Praise of Forgetting" 2016.
• Paul Ricoeur "Memory, History, Forgetting" 2004.