Anton Aleksejev: sõda Mägi-Karabahhis pani Moskva tupikusse ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Siim Lõvi /ERR

Kui tegemist oli sõnakuulmatu Ukrainaga, siis Moskva ei kartnud kasutada sõjalist jõudu, et kaitsta oma seisukohta. Karabahhis tuleb nüüd arvestada mitte USA või kollektiivse Läänega, vaid Türgiga, kes juba paneb Moskvale ette kokku leppida samamoodi nagu see toimus Süürias, selgitab Anton Aleksejev Vikerraadio päevakommentaaris.

2008. aastal sõdis Venemaa Gruusiaga ja võitis. See võit tekitas Kremlis enesekindluse oma jõus, eeskätt sõjalises jõus. 2014. aastal jätkus Moskval julgust võtta Ukrainalt ära Krimm ja suruda samal ajal Kiievile sõda Donbassis. Pärast seda Moskva isu kasvas ja algas operatsioon Süürias ning aktiivne sekkumine konflikti Liibüas. Moskva õppis oma peamiselt vastaselt USA-lt palgasõdurite kasutamist.

Nüüd, mil USA ja Euroopa Liit on hõivatud oma siseprobleemidega, saab Venemaa jälle kõiki sundida endaga arvestama. Arvestama kas sõjalise jõuga või ähvardusega seda kasutada. Ent rohkem kui kuu väldanud sõda Mägi-Karabahhis pani Moskva tupikusse. 

Kogu nõukogude-järgsel ajal oli Armeenia Venemaale truu liitlane ja juba ainult sellepärast võiks eeldada, et Moskva sekkub konflikti kohe ja aktiivselt. Armeenias on Vene sõjaväebaas. Armeenia on Kollektiivse Julgeoleku Organisatsiooni ja Euraasia Majandusliidu liige.

Esimene neist on sõjaline, teine majanduslik ühendus Venemaaga eesotsas. Neisse kuuluvad Venemaa lähimad liitlased endiste NSVL-i vabariikide seast. Kusjuures Aserbaidžaan ei kuulu, eelkõige sellepärast, et Armeenia kuulub.

Putini vaatenurgast on iga revolutsioon halb

Samal ajal ei ole Venemaal põhjust Aserbaidžaani karistada. Bakuu pole kunagi andnud põhjust süüdistusteks russofoobias. Bakuu tahab lihtsalt tagasi saada territooriumit, mida kogu maailm peab Aserbaidžaani omaks. Armeenia kutsub praegu kõiki üles tunnustama Mägi-Karabahhi Vabariigi iseseisvust, kuid ei suuda kedagi selles veenda, sest Jerevan ei ole seda ise siiamaani tunnustanud.

Aserbaidžaan on juba üle kahekümne aasta andnud mõista, et Karabahhi probleem tuleb kuidagi lahendada. Kuid OSCE Minski grupp, mis pidi selle probleemiga tegelema, sellega tegelikult ei tegelenud ja selles on Aserbaidžaani presidendil Ilham Alijevil õigus – tema süüdistas pidevalt Minski Gruppi, et nad ei tee midagi.

Praeguse sõja alguseni ei kontrollinud Aserbaidžaan umbes kahtekümmend protsenti oma territooriumist. See territoorium ei ole ainult endine Mägi-Karabahhi autonoomne oblast Aserbaidžaani NSV koosseisus, vaid ka seitse rajooni, mis seda ümbritsevad. 1990. aastate alguses aeti sealt välja üle seitsmesaja tuhande aserbaidžaanlase ja nendest rajoonidest sai niinimetatud Mägi-Karabahhi Vabariigi turvatsoon.

Üks konflikti lahendamise plaanidest nägi ette just seitsmest viie rajooni üleandmist, et Bakuul oleks jälle juurdepääs oma lõunapiiri juurde Iraaniga. Armeenia ja Karabahh pidid selle vastu saama julgeolekugarantii Minski Gruppi kaasistujatelt, USA.lt, Venemaalt ja Prantsusmaalt.

Praktiliselt pidi see välja nägema nii, et Vene rahuvalvurid pidid seisma kontrolljoonel. Küsimus Karabahhi enda staatuse kohta lükkus määramatuks ajaks edasi. Tähelepanuväärne on see, et Aserbaidžaan nõustus selle plaaniga oma tahte vastaselt, kuid Jerevan eitas seda ülbelt.

Äsja tuli mul Armeenias suhelda erinevate ekspertidega ja mitte ükski neist ei osanud vastata minu küsimusele, et mis peab juhtuma, milles peab Bakuu järele andma, et saada tagasi kui mitte Karabahhi, siis vähemalt osa sellest Karabahhi turvatsoonist. Selle plaani autor oli Venemaa, aga ta ei tahtnud või ei osanud sundida Armeeniat seda plaani vastu võtma, samuti ei aidanud Venemaa Armeenial praeguseks sõjaks valmistuda. Miks?

Vladimir Putini vaatenurgast on iga revolutsioon halb. Tegemist võib olla rooside revolutsiooniga Gruusias, mille tulemusel tuli võimule Mihheil Saakašvili või Ukraina Maidaniga, mille tulemusel kaotas võimu Viktor Janukovitš, või araabia kevadega.

Nikol Pašinjan, kes tuli Armeenias võimule kaks aastat tagasi tänu tänavaprotestidele, ei ole Moskva silmis usaldusväärne liitlane. Tema eelkäijad Robert Kotšarjan ja Serge Sargsjan, niinimetatud Karabahhi klanni liikmed on hoopis teine teema. Nemad oskasid Moskvaga sõbrustada ja Kotšarjan oli Putini isiklik sõber.

Kui Nikol Pašinjan pani Kotšarjani vangi, siis oli kõigile selge, et Vladimir Putinile see ei meeldi. Samal ajal Kotšarjani ja Sargsjani ametiaegadel läbirääkimised Jerevani ja Bakuu vahel ikka toimusid. Kui aga praegune peaminister Pašinjan nentis, et Karabahh on Armeenia, saadi Bakuus aru, et diplomaatiale ei ole enam ruumi ja tuleb valmistuda sõjaks. Armeenia aga ei olnud valmis ei läbirääkimisteks ega sõjaks ning hakkas ootama abi oma liitlaselt Venemaalt.

Jerevanis nimetatakse Aserbaidžaani presidenti Ilham Alijevit diktaatoriks, kes sai võimu oma isalt president Heidar Alijevilt. Kuid on imelik küsida kaitset diktaatori vastu Vladimir Putinilt, kes on ise ideaalne diktaator. Kusjuures selgus, et Aserbaidžaanil on palju truum ja kindlam liitlane – Türgi.

"Kaks riiki – üks rahvas"

Türgi presidendi Recep Tayyip Erdogani ametlik seisukoht Aserbaidžaani suhtes on lihtne: "Kaks riiki – üks rahvas". Türgi efektiivse toetuseta ei suudaks Aserbaidžaan sõdida nii pikaajaliselt.

2016. aastal, eelmise olukorra teravnemise ajal, kestis sõda ainult neli päeva. Nüüd kestab see juba üle kuu ja Bakuu sai sõjalise jõu abiga kontrolli alla viis rajooni seitsmest, needsamad, mida saaks tagasi vastavalt rahuplaanile, kui Armeenia oleks selle plaaniga nõus. Praktika näitas, et Armeenia kindralid valmistusid möödunud sõjaks, aga Aserbaidžaani kindralid tulevaseks sõjaks. Sõjategevuse kaart näitab, kes talitas õigesti.

Praegu me näeme, et Armeenia – kõikide silmis Moskva liitlane – kannab sõjas kaotusi ja Moskva ei aita oma liitlast mitte kuidagi, välja arvatud üleskutseid rahule. Olukord süveneb ka seetõttu, et kõik toimub mitte kusagil kaugel Liibüas või Süürias, vaid Venemaa külje all, endise NSVL-i ruumis, mida Moskva peab oma seaduslikuks huvide alaks.

Kui tegemist oli sõnakuulmatu Ukrainaga, siis Moskva ei kartnud kasutada sõjalist jõudu, et kaitsta oma seisukohta ja niinimetatud kollektiivne Lääs ei suutnud teda takistada. Karabahhis aga tuleb nüüd arvestada mitte USA või kollektiivse Läänega, vaid Türgiga, kes juba paneb Moskvale ette kokku leppida samamoodi nagu see toimus Süürias ehk jagada ära huvitsoonid.

Moskva ei ole veel sellega nõus, sest sellise pakkumise vastuvõtmine tähendaks tunnistada, et Venemaa mõju lähiümbruskonnas võrdub Ankara mõjuga ja see on juba alandav, kuid Ankara puhul on tegemist samuti lähiümbruskonnaga. Kui Venemaa läheks Türgiga Armeenia pärast tülli, seaks see ohtu koostöö Ankaraga Süürias ja Liibüas.

See koostöö on Venemaa ja Türgi vahel väärtus iseenesest, sõltumata tulemusest, sest see näitab, et Moskva ja Ankara suudavad lahendada rahvusvahelisi probleeme ilma Lääneta, mille suhtes nii Putin kui ka Erdogan on väga kriitilised.

Putinile ei saa mitte meeldida, et NATO liige Türgi on tõsises konfliktis NATO liikme Prantsusmaaga. Loobuda kõigest sellest ainult selleks, et aidata Armeenial hoida oma kontrolli all territooriumi, mida kogu maailm peab Aserbaidžaani omaks? Miks?

Kui Armeenia ei olnud valmis ei läbirääkimisteks Karabahhi staatuse üle ega sõjaks Karabahhi eest, siis samamoodi ei olnud selleks valmis Moskva, mida regioonis peetakse Jerevani liitlaseks, vähemalt selleks peab seda Erdogan.

Aserbaidžaani president Ilham Alijev juba väidab, et tema ei ole valmis nägema regioonis Vene rahuvalvureid.

Tuleb välja, et Armeenia kaotus oleks Moskva kaotus. Sõja-eelset status quod enam tagasi ei saa. See tekkis 26 aastat tagasi esimese Karabahhi sõja tulemusena, siis aitas Moskva Jerevani nii lahinguväljal kui ka läbirääkimiste laua taga. Pole ime, et Bakuus räägiti pärast, et kaotati sõda mitte Armeeniale, vaid Venemaale. Uus status quo tekib just praegu Karabahhis rindel, kuid Venemaal ei õnnestu vaatama võimsale armeele sellest uue status quo tekkimisest osa võtta.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: