Aimar Ventsel: lugu sellest, kuidas, kas ja miks trollida Kremli trolli ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Aimar Ventsel
Aimar Ventsel Autor/allikas: Riina Litov /ERR

Suhtlemine Kremli trolliga ei ole vestlus, milles selgub tõde. Kremli trolliga kemplemist tuleb võtta kui ühte vaba aja veetmise vormi, see ei ole argumenteeritud intellektuaalne mõttevahetus, kirjutab Aimar Ventsel.

Kui alustada algusest nagu Salu Juhan, siis mu tutvusringkonnas on grupp inimesi, kes tunneb huvi poliitika vastu ja sel teemal omavahel mõtteid vahetab. Peamiselt on teemaks Ida-Euroopa ja selles seltskonnas on enamasti politolooge, aga ka majandusinimesi ja mina üksiku etnoloogina.

Kuna endine Nõukogude Liit on Ida-Euroopa suurim piirkond ja selles piirkonnas jälle on suurim Venemaa, siis vahetame mõtteid ka Venemaa teemal. Midagi kriminaalset seal pole. On meililist ja muidu postitame Facebookis teemakohaseid artikleid või videoklippe ja arutame neid. Huviliste grupp, ühesõnaga.

Kuna Venemaa on riik, kus alati midagi juhtub ja millega seoses annab kogu aeg arutlusi pidada, siis on see lõputu teema.

Tüüpiline Kremli troll

Millalgi sattus enamike meie postitusi kommenteerima tüüpiline Kremli troll. Vaidles, kohati sõimas, lahmis. Kõik oleks ju võinud olla mõistetav, aga Kremli trolli eristab see, et ta kordab järjekindlalt sama juttu, mida räägitakse Venemaa riiklike telekanalite uudiste- ja jutusaadetes. Kes on näinud, teab.

Huvitavaks teeb asja see, et tegemist oli vanema eestlasest mehega. Nüüd on üldteada, et tal olid omal ajal ärilised sidemed Ukrainaga, siis aga tulid Euromaidan, Krimm ja Donbass ning äri läks vett vedama. Süüdi on selles kummalisel kombel Ukraina, mitte Venemaa.

On kuidas on, aga kodaniku võime pidevalt kommenteerida on fenomenaalne. Sõnum oli üks: Ukraina on omadega otsas, aga vaat Venemaa, kus see on alles riik!

Millalgi hakkas ta mulle saatma sõnumeid Messengeri. Kui ma viisakalt ja diplomaatiliselt teatasin, et ma ei soovi sellise profiiliga inimesega kirjavahetuses olla, siis reaktsioon oli null. Kolleeg  Karmo Tüür kirjutas sellest trollist ajalehte loo ning pärast seda on antud isik teatud ringkondades tuntud kui kommentaator nr 18.

See selleks, ent etnoloogina hakkas mind asi huvitama. Konspekteerisin kommentaare. Nende dünaamika ja argumendid olid unisoonis analoogiliste Kremli trollide ja Venemaa lojalistidega nii Eestis, Venemaal kui ka mujal.

Tegelikult on see suisa skisofreeniline, kuidas on võimalik komistada sama jutu otsa ajalehtede kommentaariumites, Youtube'is või siis Facebookis. Keel on erinev – saksa, eesti, inglise, muidugi vene –, kuid argumendid pärinevad viimasest paarist Vene riigiteleviisori uudistesaatest ja Venemaa esipropagandisti Dmitri Kisseljovi iganädalasest telejutlusest.

Lühidalt kokku võttes on selle seltskonna peamiseks narratiiviks see, et Venemaa on üks valesti mõistetud ja süütult tagakiusatud riik. Venemaa poliitikat õigustatakse igast aspektist, olgu tegemist siis Süüria või Venetsueelaga. Ukrainas on aga kõik muidugi ainult nii nagu näidatakse Vene televisiooni uudistes.

Kõik vaenavad Venemaad, ent Venemaa ei anna järgi. Ukraina on Venemaa oma, Valgevene ka, Eesti võiks samuti mõtelda, mida teeb ja ütleb. Vahest on neid tiraade päris lõbus lugeda, teinekord igav, mõnikord aga ärritav – kas tõesti inimene usub kõike seda jama või mängib lolli?

Whataboutism

Kui nüüd võtta ette vaidlemise strateegiad, siis kõige enam kasutavad Kremli trollid whataboutismi. Legendi järgi leiutas sellise argumenteerimise viisi Nikita Hruštšov ise ja seda nimetati erialakirjanduses pikka aega soviet whataboutismiks, nüüd aga russian whataboutism'iks.

Tuleb meelde ühe meie europoliitiku aastaid tagasi tehtud postitus, mille mõte oli umbes selline, et Assad on diktaator ja mõrvar, Putin pole aga kedagi tapnud, miks meil siis temasse sama negatiivselt suhtutakse. Või kommentaatori nr 18 vastus minu küsimusele, et milleks on Venemaale vaja viisavabadust Euroopaga, kui tegemist on niikuini roiskuva ja amoraalse kultuuriga: "Aga milleks on viisavabadust vaja ukrainlastele?"

Whataboutism on lollikindel strateegia juhtimaks juttu teemast kõrvale. Võib kergesti liimile minna, hakata seletama, et mis värk nende ukrainlastega ikka on ja ongi asi ants.

Kui Kremli trollil midagi vastata pole, siis hakkab ta asju eitama. "Ei, Donbassis pole kunagi olnud Vene vägesid!" "Ei, Venemaal ei tehta piimatooteid palmiõlist, seal on tegelikult kõige kõrgema kvaliteediga juust maailmas." Järgmisena pöördutakse kõikvõimalike autoriteetide poole: "Maailmapank ütles...", "Rahvusvaheline valuutafond ütles..."

Kui seada selline inimene argumendi ette, et ega ei ütelnud küll, siis minnakse üle whataboutismile. Küll on Kremli troll ise reeglina agar nõudma konkreetseid fakte, korrutades Dmitri Kisseljovi lemmiklauset: "Kus on faktid?" Ning viimane käik on tavaliselt stepsli seinast tõmbamine – troll kaob foorumist.

Kremli trolli on tegelikult võimalik vastu seina suruda. Pannes talle ette fakte, mis tõestavad et Vene riigitelevisiooni info ei vasta tõele. See on pikk ja vaevaline protsess, aga tehes seda järjekindlalt ja eirates whataboutismi ("Pöörduks nüüd tagasi ... juurde!"), on see võimalik. Mina otsustasin kommentaatorile nr 18 vastata ta oma relvaga ehk trollida vastu. Kui üks taob ühte ja sama, siis ma tagusin ühte ja sama vastu.

Nimelt otsustasin ma sisse tuua Zimbabwe kui Venemaa ühe suurema liitlase. "Venemaa suudab ennast ise kaitsta!" teatab nr 18 ja mina vastu: "Muidugi, Zimbabwe on ju tema poolt!" Ja nii lõputult edasi. Tegelikult oli see päris lõbus. Umbes poole aasta pärast tõmbas nr 18 tõmbas stepsli seinast, kui ma lõin klahvidel sisse "Zimbabwe".

Kremli trolliga kemplemine on nagu "Miksikese" mängimine. Ajaviiteks on see teinekord huvitav strateegiamäng. Eks ma mõned korrad kaotasin ka, ent vestlust reeglina rangelt teemas hoides ja fakte ette visates on täiesti reaalne võita. Kasu sellest muidugi pole.

Üldiselt on nii, et Kremli trolliga on võimatu debateerida. Kui talle teha selgeks, et tema argumendid on valed, siis ta selleks korraks vakatab, ent järgmisel päeval tuleb sama jutuga tagasi. Mitte et taoline troll kunagi tunnistaks, et ta eksib. Ta lihtsalt kaob. Kuid ta vaatab õhtuseid Rossia24 uudiseid ja naaseb järgmisel päeval endises tippvormis.

Suhtlemine Kremli trolliga ei ole vestlus, milles selgub tõde. Sest tema teab vankumatut must-valget Tõde, mis kuulu vaidlustamisele. Seega, Kremli trolliga kemplemist tuleb võtta kui ühte vaba aja veetmise vormi. See ei ole argumenteeritud intellektuaalne mõttevahetus ja vea teevad need, kes seda niimoodi näevad. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: