Keskkonnageograaf Antti Roose rääkis "Esimeses stuudios", et viimase 50-60 aastaga on Lõuna-Eesti kaotanud oma klimaatilisest talvest kaks nädalat, saarlased, Lääne-Eesti ja Tallinn veel rohkem.

"Igal juhul me peame arvestama sellega, et talved jäävad oluliselt lühemaks ja lumikate pole püsivalt maas. Kes tahab Eesti tuleviku kliimat kogeda, võiks elada ühe aasta näiteks Šotimaal Edinburgh'is," ütles ta.

Roose sõnul on soojadel talvedel ka majanduslik mõju. "Kui 2014. aastal oli üle mitme talve oluliselt soojem talv, siis Eesti SKT kukkus ligi kaks protsenti. Kindlasti polnud siin süüdi keegi muu kui lihtsalt soe talv. See tähendab, et talvel on kindlasti väga oluline majanduslik mõõde ja seda peame järgnevatel aastatel-aastakümnetel silmas pidama. Suuremaid erinevusi klassikalisest ja lumisest ja püsivast talvest on üle nulli liikuvate temperatuuridega päevad ja see tekitab tõsist probleemi linnahalduses ja elukorralduses," selgitas ta.

Looduserütmide pärast Roose hinnangul väga palju muretsema ei peaks. "Ma arvan, et karud saavad oma talveunega ise hakkama ja kui kevadest ründavad meid hispaania teeteod ja puugid, siis peame õppima lihtaslt nendega elama ja neid tõrjuma," rääkis Roose, kes kinnitas samas, et siiski peab Eesti olema ka tulevikus valmis külmaks ja lumiseks talveks.

Cambridge'i ülikooli kliimamuutuste poliitika ja majanduse teadusdirektor Annela Anger-Kraavi selgitas, et maailmas on inimese tegevuse mõjul keskmine õhutemperatuur tõusnud 1,2 kraadi. Eestis üle kahe, Arktikas kolm ning Põhja-Siberis viis kraadi.

Tartu ülikooli maastikuökoloogia ja loodusgeograafia professor Ülo Mander tõdes, et numbrites vaadatuna on see muutus väga väike, küll aga on sellel suur mõju. "Kui vaatame, mida see kõik põhjustab, siis juttu oli talvede lühenemisest, ja see on hea indikaator, mis on väga selge tunnus, et meil on kliimamuutus käimas," rääkis ta.

"Võtame näiteks ekstreemsed kliimajuhtumid - võimsad tormid. /.../ Eestis võib-olla polegi looduses suuri muutusi, aga 2018. aasta kuumalaine Euroopas, mis jõudis ka Eestisse, need sagenemas. Väikese temperatuurimuutuse taga on võimsad, suured muutused, mida praegu veel võib-olla ei tunneta, aga hakkame tunnetama," selgitas professor.

"Kui üks kraad lisada, siis see on väga suur muutus ja lükkab süsteemi paigast ära," lisas Anger-Kraavi.

Maaülikooli taimetervise õppetooli rakendusentomoloogia professor Eve Veromann tõdes saates, et kliimasoojenemise tõttu saabub Eestisse ja jääb siin püsima ka palju taimekahjureid ja -haigusi. Ta märkis, et talvedel on Eesti tingimustes üks peamisi putukate populatsiooni suurust reguleeriv mõju.

Tema sõnul tuleb aastas Eestisse sisse vähemalt paar uut liiki kahjureid ja haiguseid.

Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan ütles, et Eesti metsadesse on viimase paari aasta jooksul saabunud tosinkond uut haigust.

"Harilik saar ja saare surm ei ole meie Eestimaine liik, vaid tulnud Kagu- ja Ida-Aasiast. Saare surm on kõvasti kahandanud hariliku saare hulka Eestis, enam kui 500 hektarit on saarikuid kadunud, tegelikult ilmselt rohkemgi," tõi Drenkhan näite.

Drenkhani sõnul levivad uued puude haigused Eestisse nii looduslikul teel kui ka saabuvad inimese käe läbi. "Soojem talv on kindlasti see, mis provotseerib nende kohaletulekut ja nende arengut," kinnitas ta.

Ülo Mander lisas, et see tingib paraku üha enam erinevate kaitsemürkide kasutamist.

"See tingib selle vajaduse, et me peame kasutama järjest rohkem mürke, mürkkemikaale putukate, seente tõrjeks, peab kasutama rohkem taimekaitsevahendeid umbrohutõrjeks. See on üks reaalsus kahjuks, millega põllumajandus peab kokku puutuma, sest kliimasoojenemine on pingestanud kogu seda olukorda," selgitas ta.

Veromann nõustus Mandriga. Tema sõnul kehtib see eriti inimeste sissetoodud haiguste ja kahjurite puhul. "Nad toovad sisse ainult kahjurid ja meie pakume kahjuritele ohjeldamatult süüa ja paljunemispaiku, aga kahjurite looduslikele vaenlastele meil kahjuks sellist sissetoomispoliitikat ei ole," ütles ta. Loomulikul teel tulevad teatud viivitusega kahjurite looduslikud vaenlased siiski järele.

Kahjurite looduslikele vaenlastele sobivate tingimuste loomiseks peaks Veromanni hinnangul Eestis muutma põllumajandusmaastikku mitmekesisemaks. "Põlluservad on koht, kus just looduslikud vaenlased saavad alternatiivset toitu, süüa, lisaks ka tolmeldajad. Me ei tohi olla väga monokultuurne, vaid paindlik. Kliimamuutused ongi need, mis peaks soodustama paindlikkust, me peame kasvatama mitte ainult ühtesid monokultuure, vaid paljusid erinevaid kultuure, et olla muutuste suhtes paindlikumad."

Tallinna ülikooli jätkusuutliku arengu dotsent Mihkel Kangur tõdes, et inimesed on olnud kliimamuutustest teadlikud aastakümneid, kuid probleemiga tegelemist sooviti lükata kaugusesse edasi ning keskenduda üksikutele tegevustele.

"Tegelikult kliimamuutusel on järelmid või mõjud absoluutselt kõikidesse meie elusektoritesse. Ükskõik, kuhu me sisse vaatama hakkame, meil pole võimalik leida ühtki aspekti. Kui läheme kliimat päästma või kliimamuutustega ainuüksi toime tulema, me võime kuskilt mujalt valla päästa tunduvalt suurema kahju," lisas kangur.

Tartu ülikooli arendusprorektor, keskkonnageoloogia õppejõud Erik Puura ütles saates, et Eestis on kliimamuutused vähem tuntavad kui väga paljudes muudes kohtades maailmas.

"Maailmas on piirkonnad, mis on väga palju suuremates ohtudes reaalselt, Lõuna-Euroopa ja veekriisid, kas või Saksamaa kuumalained, Vaikse ookeani saared, mis jäävad ajapikku täiesti vee alla, looduskatastroofid paljudes piirkondades, mis on väga palju tõsisemad kui Eestis. Kuumalained, põud, rändekriis," loetles ta.

Anger-Kraavi märkis, et kliimamuutused on tõepoolest üleilmne probleem, sest õhku paisatav süsihappegaas levib ühtlaselt üle maailma ning seetõttu peaks ka sellega võitlema kõik - erafirmad, eraisikud, riigid.

"Üleilmne probleem on igal juhul oluline. Eesti on väike, aga siia tuleb mängu see, kas me suudame ise midagi teha kliimasoojenemise vastu. Euroopa rohekokkulepe on väga hea ja paljusid aspekte hõlmav, meie lähituleviku tõeline programm. Aga sellest, ma kardan, ei piisa, sest muutused on juba ka jõudnud kõikidesse looduslikesse ökosüsteemidesse." rääkis saates Ülo Mander. Ta tõdes, et juba tehtud jõupingutused ei suuda kompenseerida kasvavat süsihappegaasi õhku paiskamist.

"Nii et ainukeseks strateegiaks Eestile peaks olema kohanemine," lisas ta.