"Ma mäletan, kuidas sõda algas - see oli natukene kaugemal meie linnast, aga pärast tuli meie linna ja muidugi kogu aeg visati lennukitelt pomme. Ma olin seitsmendas klassis, olin koolis ja lennuk tuli aga meie õpetaja ütles, et ära karda, et lennuk ei viska kooli peale. Aga mingi üks minut või kaks minutit hiljem ta viskas meie kooli peale. Pärast seda midagi ei näinud - kõik lahkusid koolist. Paljud õpilased surid ja kõikjal iku palju verd," rääkis Süüriast Eestisse tulnud 19-aastane Shorok Alsulaiman, kes elab Lasnamäel koos oma vanemate ning 12-aastase õe Rama ja 8-aastase Zenaga. Nende üheksaliikmeline pere elab Eestis kolm aastat ja Shorok lõpetab tänavu eestikeelset gümnaasiumi.

"Eile oli mul riigieksam eesti keeles. Ma õpin Tallinna Vanalinna täiskasvanute gümnaasiumis, kaheteistkümnendas klassis ja see aasta lõpetan kooli," rääkis Shorok. Küsimusele, kuidas eesti keele eksam läks, vastas Shorok, et kirjalik osa oli raske, aga suuline osa oli väga hea.

Kodusõja kümne aasta jooksul on Süüriast lahkunud ligi kuus miljonit inimest, kellest ligi miljon võttis lahingute ägenedes suuna Euroopale. Sellele andis omakorda hoogu Saksa kantsler Angela Merkel, kes põhimõtteliselt teatas, et kõik, kes kohale jõuavad võetakse vastu. Tekkis seninägematu kriis, kus põgenike hordid sõna otseses mõttes murdsid sisse Euroopa lõunapiiridest.

Saanud aru, et olukord on libisemas kaosesse ja Lõuna-Euroopa ei suuda üksi lööki vastu võtta, hakati Brüsseli koridorides probleemi lahendama ja pakuti välja, et iga riik peaks teatud valemi alusel vastu võtma osa pagulasi. Toonane Euroopa Komisjoni asepresident Andrus Ansip osales neis vaidlustes. "Minu vastuargument toona oligi see, et kuidas te kujutate ette, et suunata inimesi elama sinna, kus nad elada ei taha. Mis väega, te nad sinna jätate. Ehk siis siis need põgenikekvoodid ju tegelikkuses ei toiminud, nad toitsid ainult võõrviha ja selle võõrviha seljas ratsutas Eestis ka väga mõnda aega EKRE," rääkis Ansip.

Sellele vastanud EKRE eelmine esimees ja endine siseminister Mart Helme leidis, et tänu nendele on Eesti jätkuvalt rahvusriik. "Me oleme hoiatanud, et kui me protsessid laseme käest ära, siis meil juhtub sama, mis on kuskil Malmös või mis on kuskil seal idakeskustes Helsingis ja, ja me oleme hoiatanud. Me oleme kutsunud üles õppima võõrastest vigadest, mitte oma vigadest," ütles Helme.

Kuna sarnased meeleolud levisid mitte ainult Tallinnas, vaid ka teistes pealinnades, siis lepiti Euroopa Liidus lõpuks kokku, et iga riik teatab ise, palju pagulasi vastu võtab. Ehk mitmest miljonist pagulasest oli Eesti kvoot lõpuks 550. Shorok oli sel hetkel 13-aastane ning jõudnud perega Türki, kus elas Süüria piiriäärses linnas ja käis kohalikus koolis. Pere otsis võimalust edasi liikuda.

"Alguses nad ütlesid, et te saate Euroopasse minna, aga mis riik, me veel ei tea, sest süsteem töötab nii, et riik valib inimesed," rääkis Shorok.

"Eesti otsib superpagulast"

Samas iga riik mitte ainult ei otsustanud oma pagulaste kvooti, vaid kehtestas ka kriteeriumid, keda vastu võetakse. Eestisse soovijatele tehti esmalt taustakontroll ning ametnikud läheteti Itaaliasse, Kreekassse ja Türki, kus ühelt poolt tehti Eesti müügimehe tööd ja teisalt käis konkurss "Eesti otsib superpagulast".

"Natukene võib nii öelda jah, sellepärast et me oleme ju nende kõigi inimestega rääkinud, et me ei läinud seda teed, mis osad riigid läksid, et inimesed pandi siis lennukisse ja aeti nii lennukist maha, ma ei tea Helsingis või veel kuskil. Aga sellel on selles mõttes oma põhjus ka. Kuna Eesti ränderiigina, eks ju, ei ole üldse tuntud. Siis oli ka neid olukordi, kus inimesed, näiteks lapsed, teismelised lapsed, ütlesid intervjuul meile, palun ärge võtke meid. Et kui inimene tuleb siia ja sa oled talle, et see ongi müügimehe osa nüüd, et kui ma ajan inimesele täieliku jama ja siis ta tuleb Eestisse, siis ta on õnnetu ja õnnetu inimene ei taha tavaliselt ka kohaneda," rääkis sotsiaalkindlustusameti teenusejuht Kaisa Üprus-Tali.

"Ma arvan, et mingil määral selline humanitaarne printsiip sealt tagant läks mingil hetkel kaotsi jah. Otsitakse inimest või perekonda, kes juba, ma ei tea, oskaks eesti keelt ja tuleks kohe järgmisel päeval läheks tööle," tõdes MTÜ Eesti Pagulasabi juht Eero Janson.

Helme on aga teisel seisukohal: "Me ei saa ennast panna olukorda, et me teeme kõigile uksed lahti, ütleme, tulge - Eesti on nii külalislahke, me leiame teile kõikidele siin koha, päikese all on ruumi kõigile! Õppige ära eesti keel! No nad ei õpi ju ära eesti keelt! Et no mis mõttega, mingisuguse boreaalse hõimu rasket keelt õppima hakata, kui siin saab väga hästi hakkama ka mingisuguse inglisshiga!"

2016. aasta märtsis saabus Eestisse esimene rändekava alusel paigutatud iraagi pere ja lõpuks läbis Eesti "konkursi" edukalt 213 inimest. Kusjuures paljud kandidaadid loobusid ise, viidates, et Eestis pole ees rahvuskaaslasi ja kultuur on liiga harjumatu. Suhteliselt viimases otsas, 2018 aastal saabus Shoroki pere, kus isa ja ema on elukutselt õpetajad.

Küsimus kogukonnast

Kui Janson leiab, et pagulaste kogukonnastumist peaks soosima, tuues võrdluseks väliseestlaste loodud ühendused Torontos, siis Helme sellega ei nõustu.

Janson: "Kui me rändame ajas 70 aastat tagasi, siis ma ise olen elanud Torontos, kus on Eesti Pank, Eesti Maja, Eesti ajaleht ja nii edasi. Tegelikult Eesti inimesed ise on ehitanud kogukondasid, kuhu nad on läinud ja me peame seda väga positiivseks. Ja ometi, kui me räägime pagulastest, siis justkui seda mingil määral peetakse nagu negatiivseks, kui siin keegi tahab sellist kogukondlikku lähenemist kogukondlikku tööd teha."

Helme: "See on küll nüüd nii otsitud ja naiivne võrdlus et seda absoluutselt on kohatu tuua. Eestlased ei ohustanud kunagi oma käputäie saabumisega Kanadasse Kanada riiklust, Kanada kulttuuri, Kanada isegi kakskeelsust, isegi mitte prantsuse kogukonda, inglisekeelsest kogukonnast rääkimata. No mis me sellest räägime."

Kuna tõe kriteerium on praktika, siis "Pealtnägija" tegi juba 2017. aaastal loo, kuidas umbes pooled tolleks hetkeks saabunud kvoodipagulastest olid siit lahkunud, peamiselt Saksamaa suunas, kus saatusekaaslasi majutati koos ja on paremad toetused.

Tagantjärgi ei lepi ka abistajad kokku, kas Eesti valitud süsteem, pagulasi kujundlikult üle Eesti laiali pritsida, oli ikka õige. Ühelt poolt pidi see jagama omavalitsuste koormust ja soodustama lõimumist, vastaste sõnul tähendas aga vastupidi nõrgemat tuge ja teenuseid. Kui algul oli Eestis koguni kaks organisatsiooni, kus koolitati vabatahtlikke tugiisikuid, siis tänaseks tegutseb vaid MTÜ Eesti Pagulasabi.

"Meie rääkisime selle vastu kohe alguses, kui see välja pakuti, et see ei ole hea mõte. Ligipääs erinevatele teenustele, kohanemist toetavatele tegevustele on palju parem suuremates keskustes, kus on võimalik kiiremini jalad alla saada, kiiremini töö leida, kiiremini ka sulanduda, kes tahavad," märkis Janson.

Eestis viibides polnud pagulased erilise kontrolli all, veel vähem vangis, seetõttu lahkus ajapikku hulk peresid mujale Euroopasse. Nii ongi tänaseks kvoodipagulasi Eestisse jäänud natuke üle saja. Täpset arvu kellelgi ei ole, sest riik ei pea selle üle eraldi arvestust. Ehk kokkuvõttes – isegi Eesti niigi suhteliselt väikesest kvoodist ainult viiendik.

"Selle kontrollimisega ongi see trikk, et Eesti on kaitse saajaid menetlenud ja vastu võtnud juba paarkümmend aastat ja me ei pane inimestele seda võru ümber jala, kus me jälgime, kuhu nad lähevad või mismoodi nad lähevad. Me ei saa jääda inimesi lõputult jälitama, see on üks teine riigikord," märkis Üprus-Tali.

"Ilmselt oleks olnud kergem teha nii, et lubada sisse ja mitte neid toetada ja küllap nad oleksid kahe nädala pärast juba siit riigist lahkunud. Aga minu meelest, kui sa oled ikka endale ühe kohustuse võtnud, siis vähemalt ürita seda kohustust täita. Me üritasime, väga hästi ei õnnestunud, aga me oleme kogemuse võrra rikkamad," tõdes Ansip.

Konkreetne rändekava lõppes ja Eesti luges enda osa täidetuks poole vähemaga. Kui EKRE sai võimule maeti teema maha ja täna Eesti üheski ümberjagamises ei osale - erinevalt näiteks põhjanaabritest, kes võtavad ka sel aastal vastu 1050 inimest. Endine siseminister ja EKRE omaaegne esimees Mart Helme ütleb, et meile aetakse puru silma, sest vahepeal on siis sugulasi juurde kutsutud: "See statistika on ebatäpne ja ma soovitan kas siseministeeriumist või politsei ja piirivalveametist võtta ka muid andmeid, sest me räägime mitte ainult esmasest rändest vaid me räägime ka teisest rändest. Ja teisene ränne on Eestisse toonud tuhandeid inimesi. Need on inimesed, kes on sisenenud Euroopa Liitu teiste riikide kaudu, aga tulnud meile erinevatel põhjustel."

Ansip sellega ei nõustu: "Jah, vaatad koduaknast välja ja ainult neid näedki eks! (naerab) Nendel juttudel ei ole mitte mingisugust põhjust. See ei peegeldu mitte kusagilt, et peegeldub pigem nendest omaaegsetest hirmujuttudest, selleks, et mitte tunnistada, et jah, me valetasime rahvale! Jah, me üritasime rahvaga manipuleerida! Me üritasime hirmutada inimesi, siis öeldakse, et ei, meil natukene oli, õige pisut, oli siiski õigus ka, et ei näe, nad käivad ainult öösel!"

Helme on aga veendunud, et tänu EKRE tegevuseleja teema fookusesse tõstmisele on Eestis asi kontrolli all.

"See on populistide selline tavakäitumine. Et kõigepealt maalitakse suurt tont seinale, Tahma-Toomas seinale, ja siis hakatakse sellega võitlema. Ja lõpus, kui siis seda tegelikku ohtu ei tulegi, see ei realiseeru, siis ütlevad jah, me võitlesime, sellepärast neid ei olnudki üldse ma, kuidas keegi kaine mõistusega inimene usub, et meid ähvardas siis kümme miljonit aafriklast ja ainult EKRE oli see, kes suutis nad siit Eestist eemal hoida. No ma arvan, et tervemõistuslikud inimesed ei suuda seda uskuda," leiab Ansip.

Ükski kättesaadav fakt Helme väidet pagulaste osas ei kinnita. Samas on tõsiasi, et paljudel põgenikel ei lähe lõimumine libedalt. Noored nagu Shorok ja tema õed-vennad on valdavalt omandanud eesti keele ja sisenevad tööturule. Vanemad, nagu näiteks Shoroki isa, ei ole eesti keelt selgeks saanud, mistõttu teenib ta lisa muusikuna, aga elatub peamiselt lastetoetusest. Shorok tahab lõpueksamite järel minna Eestis ülikooli hambaarstiks õppima: "Lõpetan ülikool muidugi, võibolla abielu. Noh käin tööl ja võib-olla kui Süürias sõda lõpeb, siis lähen Süüriasse külla. Lihtsalt külla - ma ei taha Süüriasse tagasi minna."