"Olen ennast Eestis alati teisejärgulise inimesena tundnud," lausus mõni nädal tagasi Natalia (34), kes on Lasnamäel sündinud, käinud venekeelses gümnaasiumis, õppinud eestikeelses ülikoolis ning jõudnud eduka karjäärini, mis teeb paljudele eestlastele silmad ette.

Natalia rääkis ka juhtumist, kuidas tema hea eestlasest sõbranna andis tema soovituse peale Stroomi randa lapsega mängima minna, vastuseks: "Sinna ma küll ei taha minna, seal on ju vene lapsed!" Natalia, olles selliste kommentaaridega juba nii harjunud, neelatas ja manas naeratuse näole. Aga edasi suhelda selle inimesega ei tahtnud.

Natalia on kasvanud kogu elu Tallinnas. Kui ta oli väike tüdruk, küsis ta ema: "Natalia, kas sa oled venelane?" Laps vastas: "Njet, ja estonka." Ta on õppinud eesti keele perfektselt ära, ta on kõrgharidusega ning maksab Eesti riigile oma kõrge palga tõttu päris suuri makse. "Ja ikka, mind ei kutsuta mitte kunagi eestlaseks!" nendib ta nukralt.

Natalia on tüdinud komplimentidest oma hea eesti keele puhul, sest temale meenutab see ikka jälle, et "oled tubli, aga sa pole eestlane". "Olen aastaid tundnud, et Eesti riik ei armasta mind iial vastu nii, nagu mina teda lapsest saati olen püüdnud armastada. Olen loobunud," nendib Natalia resigneerunult.

Nädal hiljem rääkisin Alekseiga (29), Lasnamäelt pärit mehega, kes on samuti edukas spetsialist oma valdkonnas. Tema soovib abielludes oma itaallasest elukaaslase perekonnanime võtta, et saada lahti oma venekeelsest "häbimärgistatud" perekonnanimest.

Ka Natalia soovib oma eestlasest mehe nime võtta ning lapse kindlasti eestikeelsesse lasteaeda ja kooli panna, et tema laps ei peaks kogu seda piina uuesti läbi tegema, nagu tema seda venekeelses koolis pidi.

Eestikeelses ülikoolis õppides oli Natalia kursusel kolm venelast ja ülejäänud enamus oli eestlased. Kõikides grupitöödes kolme aasta jooksul olid eestlased omaette ja need kolm venelast alati koos. Mitte kordagi ei kutsunud eesti kursusekaaslased neid oma gruppidesse. Õpetaja vaatekohast mõtlen, et miks õppejõud seda ei märganud ja veidi ei suunanud?

Neid kommentaare kuulda on väga kurb. Vaadates oma "eestlasepeeglisse", pean piinlikkusega tunnistama, et russofoobia oli tõepoolest tugev minu 1990. aastatel kulgenud lapsepõlves.

"Kes seal karjub/laamendab/varastab – venelane!" "Miks sa röögid nagu venelane?" "Mingi venku oled või?" Nõnda ütlesid minu vanemad sugulased või teised täiskasvanud ning nende lapsed hakkasid neid muidugi jäljendama. See oli ja on Nõukogude Liidu lagunemise järgne venelaste vimm ja põlastamine.

Tunnistan, et ka minus on need sügavasse alateadvusse tambitud laused tänini olemas, kui tänaval pröökavat inimest näen. Õnneks olen õppinud ise mõtlema ja end neist ajaloolistest painetest veidi distantseerima.

Milles on aga kaheksakümnendatel ja üheksakümnendatel sündinud venelased või venekeelsed inimesed süüdi, et peavad end teisejärguliste kodanikena tundma? Või veelgi nooremad, need Stroomi rannas mängivad lapsed, kes Natalia sõnade järgi "pole kedagi jõudnud okupeerida". Kas see on Nõukogude Liidu stalinistlik pärispatt, mida kange eesti rahvas iial ei unusta, sest "vaenlase vastu tuleb võidelda."

Laulame senini ju (öö)laulupeol oma võitluslikke laule. Õnneks on "Peatage Lasnamäe", mis omas ajas oli äge laul, õnneks ametlikust laulupeokavast maha võetud (ma loodan!), aga üks poliitik tsiteeris seda veel mõni aasta tagasi laulupeol kõnet pidades. Seda on aga äärmiselt kohatu 2021. aastal laulda või isegi tsiteerida.

Paljud sinimustvalged paremäärmuslastest padueestlased mu meelest otsivad taga pigem oma noorust ja esimese armastuse aegset vabadusehõngu kui soovivad tegelikult meie praegust mitmerahvuselist ja -kultuurilist ühiskonda sõbralikumaks ja paremaks muuta.

60-protsendilise eestikeelsuse ebarealistlik nõue

Üks lõputu probleemide allikas on venekeelne haridus Eestis. Eesti keele õpe on enamikus vene koolides üsna kehva kvaliteediga heade õpetajate ning õppematerjalide puudumise tõttu ning gümnaasiumisse astudes nõutakse järsku 60 protsendi ulatuses eestikeelsele õppele üleminekut, mis on praeguses olukorras ebaõiglane ja ebarealistlik nõue.

Kuuldavasti toimusid nii mõneski heas venekeelses koolis kõik "eestikeelsed" ained tegelikult ikkagi vene keeles. Mingil määral vene noored eesti keelt gümnaasiumi lõpus siiski oskavad. Isegi Narvas, kus on mõned väga tugevad eesti keele õppega koolid (sh keelekümbluskool).

Üks umbes 30-aastane venelanna kommenteeris praegust venelaste eesti keele oskust: "Tegelikult eestlastele see sobib, sest tulemuseks on nendest nõrgemad inimesed, kes aga oskavad eesti keelt. Kassas saavad eesti keeles teenindada. Ja head töökohad ning erialad jäävad eestlastele ning neile venelastele, kes suudavad mööda sellest varjatud diskrimineerimisest hoolimata imemoodi läbi lüüa."

Eesti keele kui võõrkeele kogenud õpetaja, õppejõud, metoodik ja õpikute autor Mare Kitsnik ütleb, et praegu räägitakse palju ühtsest Eesti koolist ja see ongi kindlasti õige tee. Koos kasvades arenevad nii keeleoskus kui ka ühine maailmanägemine loomulikul viisil.

"Kuid sellest ei piisa, kui noored lihtsalt ühte kooli kokku panna. Inimeste ühendamisega tuleb ka teadlikult tegeleda ja see vajab oskusi. Samuti peab oskama teises keeles õpetada. Selles osas on palju arenguruumi just õpetajate oskustes. Isegi eesti keele kui teise keele õpetajad ei taju hästi õppijate keeleoskustaset ega oska seda õpetamisel hästi arvestada, rääkimata muude ainete õpetajatest," selgitab Kitsnik.

Samuti on palju arenguruumi koolis kasutatavas eesti keele õppemetoodikas - senini loetakse paljudes tundides surmigavaid ja kunstlikke tekste ning tehakse mõttetuid kirjalikke grammatikaharjutusi. Ning siis süüdistatakse vene noori justkui ei oleks neil eesti keele õppimiseks motivatsiooni. Nii õppides aga ei olegi võimalik eesti keelt armastama ja rääkima hakata. "Nii eesti keele kui eesti keeles õpetavate õpetajate väljaõpe vajab olulist arengut," ütleb Kitsnik.

Ja omalt poolt lisan, olles lõpetanud eesti keele ja kirjanduse õpetaja eriala: kes on need noored, kes tahavad vene kooli õpetajaks minna? Õpetajatele on pandud tohutud nõudmised koolilt, lastevanematelt, ühiskonnalt. Ja ta pingutab kümme tundi päevas kehva palga eest. Need on märtrid ja entusiastid, kes seda teed otsustavad minna. Austan igaüht neist ja olen valmis nende palganõudmisi kuulama nii kaua, kuni nende tasu lõpuks väärikale tasemele jõuab.

Pingutama peavad nii eestlased kui ka venelased

Annan endale aru, et olukorda ei saa vaadelda sugugi vaid ühest küljest. Külgi on siin palju ja ajalooline taak mängib muidugi oma rolli ja ei saa lootagi, et sellest nii kiiresti vabaneme. Aga püüda tuleks. Venekeelsetel kodanikel on samuti oma roll negatiivse kuvandi hoidmisel.

Vera, kaheksa kuu eest Venemaalt Tallinnasse kolinud 35-aastane naine pani oma lapse venekeelsesse lasteaeda Koplisse. Vera aga soovib mõne aasta pärast teda panna eestikeelsesse kooli, et ta õpiks ära eesti keele, lõimuks siinsesse ühiskonda ja võib-olla saaks kõrgharidusegi eesti keeles.

Üks Kopli lasteaiakasvataja väitis talle aga, et ärgu ta seda küll tehku: "Eestlased on russofoobid ja hakkavad teie last vihkama!" Vera pole sellise mõtlemisega nõus, väites, et see on negatiivne iganenud hoiak ning tema ei kavatse venekeelsesse getosse oma perega jääda.

Ise soovib Vera jätta kõrvale oma eduka meditsiinikarjääri, mis tal Venemaal oli, ja nüüdse tallinlasena astuda Tallinna Ülikooli ristmeediat õppima. Kohtusime Veraga eesti keele algtaseme kursusel, kus mul on praegugi rõõm teda õpetada. Avatus ja soov eesti keelt ja kultuuri õppida on imetlusväärne. Sama näen ka tema grupikaaslaste pealt, kes on venelased, ukrainlased ja valgevenelased, sekka mõni jaapanlane, venezuelalane ja hollandlane.

Ka Narva eesti keele maja õpetaja Pille Maffucci, kes koliski mõne aasta eest Tallinnast Narva, et pühenduda eesti keele õpetamisele ja kultuuri tutvustamisele Narvas, väidab, et samme peavad tegema mõlemad, nii eestlased kui ka venelased. Ei saa eeldada, et üks pool peab pingutama ja teine võib olla nii, nagu enne.

Ta kinnitab, et tõsi, paljud narvakad tunnevad, et neid Tallinna või mujale Eestisse ei oodata ja et nad eestlastele ei meeldi. Pille Maffucci toob välja, et kui narvakas hakkab valima puhkusereisi, siis pigem väljapoole Eestit, kas Venemaale või Egiptusesse või mujale turismikeskustesse, mitte aga Saaremaale, Tartusse ja Pärnusse.

Narva eesti keele maja üks olulisi eesmärke ongi tutvustada narvakatele eesti kultuuri. Selleks tehakse ringreise Eestis (ja narvakatele meeldib Eesti!), tandemprojekte eestlastega, luuakse vahvaid laulukoore ja etendatakse muusikale. Need on vähemalt sama olulised kui keelekursused.

Narva Vanalinna Riigikooli vilistlane Mihhail Mogutov (24), haridusteaduse magistritudeng ja õpetaja, õppinud Tartu Ülikoolis ja ka välismaal, on samuti seda meelt, et ka venelased ise võiksid hoiduda abitu ohvri hoiakust ja otsida võimalusi integreerimiseks:

"Eestis venekeelse inimesena ongi raskem nii keelelises kui ka kultuurilises mõttes. Kuid ma ise pigem näen siin võimalust venekeelsetel inimestel olla avatum ja sulanduda (õppida eesti keelt, kuuluda eestikeelse kogukonda, omada mingit ühist eesmärki vmt). See on kindlasti suur väljakutse venekeelsetele inimestele, aga vähemalt see muudab perspektiivi. Mulle sobib rohkem suhtumine: "jah, ma ei ole eestlane-eestlane, aga mida ma saaksin teha, et tunda ennast siin paremini?".

Teiselt poolt näen, et eestikeelsed inimesed võiksid olla empaatilisemad ja vastuvõtlikumad. Näiteks kui õppisin Tartus, siis mind tavaliselt ei kutsunud pidudele ja ei olnud kedagi, kes tuleks mu juurde esimesena, et tuttavaks saada. Aga see on pigem kultuuriline asi. Ma ei ole kogenud mingit diskrimineerimist ega seda, et olen teisejärguline. Pigem tundsin, et mul on raskem erinevaid asju saavutada, näiteks leida sõpru väljaspool Tallinna ja Narvat, kui keskmisel eestlasel.

Kuid õnneks oli mul hea toetus, et sellest läbi minna. Aga neil, kellel toetust pole, neil ongi raskem. Ma ütleks, et see ei ole venekeelse inimese olemise küsimus, vaid toetuse ja kaasamise küsimus. On eestikeelseid noori, kellega olen töötanud ning kellel on palju raskem elu kui keskmisel venekeelsel inimesel Eestis."

Püüd mõista, mitte hukka mõista

Kokkuvõtteks ütleksin eestlastele, et ma mõistan, olles ju ka ise eestlane, et Nõukogude Liidu terror oli kohutav ja ma ei peagi seda kunagi unustama. Aga inimesed, kes meie kõrval elavad, ei ole sellega mitte mingilgi moel seotud. Ja seda tuleb ausalt ja kõvahäälselt endale korduvalt välja öelda, kui see ikkagi kohale ei jõua.

Kas meil on vaja iga jumala aasta, juba kolmkümmend aastat 9. mail täita kogu meedia Teise maailmasõja või Suure Isamaasõja teemadega? Kas tõesti ei ole muid, hetkel põletavamaid teemasid, millega tegeleda? Mida need arutelud nüüd juurde annavad? Vaid vimma ja vaenu siin maal elavate eri rahvustest ja erinevate maailmavaadetega inimeste vahel.

Eestlastel ja venelastel on erinev temperament ja käitumisviis, aga see on lihtsalt erinev kultuur, nii nagu on meie jaoks on erinevad India, Türgi, USA või Hispaania kultuur. Ja keel, jah, eesti keel on pea ainus identiteet, mis meil eestlastel on ja seepärast sellesse kohati narrilt puritaanlikult klammerdumegi.

Võtkem aga siiski rahulikult, kui iga keeleõppija veatult ei räägi. Analüüsigem endi võõrkeeleoskust: kas räägime vene, inglise, saksa vm keeles veatult, aktsenditult ja alati õigesti? Aga ise kipume küll kohe sõrmega näitama, kui mõni venekeelne inimene näiteks –ma ja -da tegevusnime segamini ajab.

Pigem võiksid poliitikud mõelda tarkadele lahendustele ühtse eestikeelse kooli loomisel (ja õpetajahariduse arendamisele) ja venekeelsete inimeste samm-sammulisele rahulikule ja sõbralikumale integreerimisele. Ja olgem avatumad ja sallivamad igasuguste teiste keelte kõnelejate suhtes. Kas me ise ei läinud Teise maailmasõja ajal teistesse riikidesse pakku? Kuidas väliseestlasi, tollaseid pagulasi USAs, Kanadas, Rootsis ja Saksamaal vastu võeti?

Tänavu kevadel aktsioonis "Paide 33 kõnet" arutles eestlaste-venelaste teemal ka Mikael Raihhelgauz, kes ütles, keegi ei saa teist armastama või andestama sundida:

"Võib-olla need Artjom ja Anja, kes Pervõj Baltijski kanalit vaatavad, Mihhail Kõlvarti poolt hääletavad ja vene koolide säilimise eest seisavad, ei ole viies kolonn, vaid lihtsalt inimesed, kes tahavad oma lastele parimat tulevikku ja kardavad, et ei oska neid eesti koolis bioloogia kodutööga aidata?

Ja võib-olla see Uuno, kes tõrvikumarssidel osaleb, ei ole üldse fašist, vaid lihtsalt inimene, kes muretseb oma väikese rahva tuleviku pärast ja lihtsalt ei tea, mida enamat võiks ta teha."

Mina lisaks Mihhail Mogutovi sõnade järgi: otsigem võimalusi eesti keele omandamiseks ja kultuuri tundma õppimiseks, avastage Eestimaad, leidke ühiseid eesmärke ja tegevusi koos eestikeelsete inimestega. Oluline on olla mõlemalt poolt empaatiline ja avatud, sest keeled meid eristavad, aga inimeseks olemine ühendab.