Võiks öelda, et kultuuriminister Tõnis Lukas, kirjutades 18. detsembril alla käskkirjale, milles määratakse Linnamäe hüdroelektrijaama paisjärv ehitise kaitsevööndisse ettekirjutusega, et igasuguste muudatuste tegemine on keelatud, sooritas sisuliselt kuriteo.

Mõnele on lubatud? Mõni on seadusest kõrgemal? Igatahes jättis kultuuriminister arvestamata Euroopa Liidu range nõude, et Natura alal, kus Linnamäe paisjärv asub, on ilma hüvitusmeetmete ja Natura erandi rakendamiseta igasugune paisutamine keelatud. Niisamuti ei tohi olla muinsuskaitsevööndi tingimused Natura 2000 kaitseala kahjustavad ja Natura eesmärkide täitmist välistavad.

Viimasele kahele asjaolule vilistades määras Tõnis Lukas Linnamäe paisjärve paisu osaks, "mis võimaldab hüdroenergia tootmist ja tagab sellega mälestiseks oleva paisu kasutamise algses funktsioonis, toetab mälestise säilimist ja mõistmist (ilmestab elektritootmise tehnoloogia arenemist ja kasutusvõimalusi)".

Kultuuriministri sõnul on üleeuroopalise tähtsusega looduskaitsealal loodust kahjustava elektritootmise jätkumine "oluline Eesti ajaloo ja kultuuripärandi ning Linnamäe piirkonna identiteedi ja eripära säilitamise ning mõistmise seisukohast".

Natura alal asetsevate ehitiste muinsuskaitse alla määramisel tuleb läbi viia keskkonnamõjude hindamine (KMH) ja sellest tulenevalt määratleda Natura ala kaitse-eesmärkidest tulevad tingimused ehitismälestise kaitsele ja kaitsepiiranguvööndile.

Praegu käib looduskahjulik tegevus ilma, et oleks üldse kaalutudki, kas suurte moonutustega 2002. aastal taastatud 20. sajandi ehitise säilitamine, mis paisutust tekitab, on nii ülekaalukas avalik huvi, et kaalub üles rahvusvahelise tähtsusega loodusliku elupaiga, mis on kriitiliselt vajalik paljudele liikidele (nt atlandi lõhe, forell, jõesilm, võldas, saarmas, paksukojaline jõekarp). Selline tegevus on lubatud EL-i reeglite järgi ainult Natura erandi tegemise korral.

Ahoi kultuuriministeerium? Minister Lukas? Ärgake üles, me oleme jõudnud ajajärku, mil tegeletakse teadliku looduskeskkonna kaitsega ja mil on mõistetud, et looduskeskkonna kaitse ei ole mitte ainult kultuuri vaid kogu inimkonna ellujäämise eeldus.

24.septembril 2020 otsustas valitsus toetada Euroopa Liidu uut elurikkuse strateegiat, mille eesmärk on peatada järjest enam süvenev bioloogilise mitmekesisuse vähenemine. Elurikkuse küsimus ei puuduta mitte ainult keskkonda, vaid on ka majanduslik, sotsiaalne ja eetiline küsimus.

Keskkonnaamet kirjutas Linnamäe paisu ehitismälestiseks määramise protsessil, et EL-i liikmesriigil lasub kohustus Natura aladel rakendada loodusdirektiivis sätestatud kaitsemeetmeid, mille kohaselt paisutamiseks on vaja Natura erandit. Muinsuskaitseamet aga jättis ilmselt keskkonnaameti kirja läbi lugemata, EL-i direktiivid täitmata ja räägib praeguseni, et paisu mälestiseks tunnistamisel kaasati keskkonnaamet.

Mida see kaasamine ametnike jaoks tähendab? Luba vastutaval valdkonna esindajal kirjutada, aga kui tulevad meeldetuletused seaduste täitmise osas, siis neid ei loe?

Samasugune näide kaasamisest on see, et eelmine keskkonnaminister palus mitte teha kaitsevööndi laiendamise otsust enne, kui on lõplikult lahenenud veeloa andmise küsimus Linnamäe paisul. Praegu veeloa menetlusprotsess käib.

Rene Kokk oli Eesti Kalastajate Seltsile, harrastuskalastajate esindusorganile, lubanud seista Linnamäe paisjärve kultuurimälestise kaitsevööndisse määramise vastu, et jätta tulevikus võimalus väärtusliku lõhejõe taastamiseks. Kultuuriministeerium selle ettepanekuga samuti ei arvestanud.

Keskkonnaamet ja Jägala kalateed MTÜ on teinud ettepaneku muinsuskaitsealune pais säilitada viisil, mis loodust ei kahjusta, paisu lõhkumata. Muinsuskaitseamet soovib koostööd teha ainult paisu omanikuga ja teised ettepanekud on tagasi lükatud või pole neid lihtsalt kuulda võetud.

Muinsuskaitseameti eksperthinnangus on kirjas, et muinsuskaitseamet peab oluliseks "põlvest põlve edasikantavaid teadmisi ja oskusi, mis peab andma märku sellest, et on välja kujunenud kohalik kultuuriruum".

Samal ajal unustatakse ära, et põlvest põlve on edasi antud ka rannakalandust ning selle säilimiseks on oluline tagada rändekalade takistusteta pääs kudealadele, et meres oleks kalu, keda kalurid saaksid püüda. Enne Eesti hüdroenergiajaamade rajamist eelmise sajandi algul oli Eesti lõhet eksportiv riik. Pärast enam mitte.

Looduskaitse ei ole Eestis üleöö sündinud, paljud loodushoidlikud tavad ja tõekspidamised pärinevad otseselt rahvausundeist. Eestlaste uskumuste üks veetlevamaid jooni oli just sügav ja ehe loodustunnetus koos teesklematu austusega looduse vastu

Kuna jõgede paisutamine on kahjulik, looduslikku mitmekesisust hävitav iganenud praktika ja praegused arusaamad nõuavad loodussäästlike ja jätkusuutlike lahenduste kasutamist, tuleb ka muinsuskaitseametil tajuda kultuuriruumi tervikuna, mitte jääda kinni eelmise sajandi teadlikkusse.

Linnamäe paisjärve ja HEJ puhul tuleb tõdeda, et Euroopa Liit on kehtestanud üleeuroopalise tähtsusega ohustatud ja haavatavatele liikidele ranged kaitsenõuded, Eesti on nende nõuete täitmise kohustuseks võtnud, aga muinsuskaitseametile ja kultuuriministeeriumile seadused ja ettekirjutused ei kehti.

Kaks müürijuppi

Vaatame korraks, millest me Linnamäe HEJ ja paisjärve kultuuriväärtuse puhul räägime? Mis on seal ajalooliselt erakordset?

Muinsuskaitseamet tellis eksperthinnangu ja selles tuvastati, et Linnamäe HEJ kompleksis on ajalooliselt säilinud ainult kaks müürijuppi (vt joonist muinsuskaitse eksperthinnangust). Kas kogu tants käib nende pärast?

Kas need kaks müürijuppi on piisav põhjust võimaldada loodust kahjustaval viisil elektrit toota? Silmas pidades, et tänapäeval tohib Natura alal kultuuriväärtusi säilitada Natura ala kaitse-eesmärke kahjustaval viisil ainult siis, kui tegemist on avalikkuse jaoks esmatähtsa ja erakordselt tungiva põhjusega.

Alles siis, kui on tõendatud, et muud võimalused kultuuriväärtuse säilitamiseks puuduvad ja kaitstavatele loodusväärtustele on leitud-rajatud mujal sobiv asenduspaik, saab valitsus teha Natura erandi.

Seda kinnitasid nii keskkonnainspektsiooni poolt tellitud õigusanalüüs kui ka  õiguskantsler oma kirjas. Kultuuriministeeriumile on korduvalt meelde tuletatud, et Linnamäe HEJ pais ja paisjärv asuvad Natura alal ja Eesti Vabariigis on Natura 2000 alal jõe paisutamine ja vaba voolu takistamine lubatud vaid siis, kui väljastatud nõuetekohane tegutsemise luba, sh Natura erand.

Mida tegi seepeale kultuuriminister? Lukas leidis, et EL-i direktiivid, Eesti keskkonnakaitse seadused ja õiguskantsleri hinnang temale ei kehti ja tegi otsuse, mida paisu omanik oli palunud – põlistada paisutamine ja elektritootmine Jägala jõe Natura alal.

Ilma asjakohase Natura hindamiseta ja erinevate valdkondade teaduspõhise kaalumiseta, alternatiivide otsimiseta, looduskeskkonna asendusmeetmete rakendamiseta ja andmata valitsusele isegi võimalust Natura erandi andmise võimalikkust kaaluda.

Mis hetkest lakkasid Eestis seadused kehtimast? Seda veel ei tea, kas kultuuriministeerium oma "uljusest" Euroopa Liitu teavitab. Selline kohustus ministeeriumil igatahes on.

Eesti hüdroenergia ja Linnamäe HEJ roll energeetika eesmärkide täitmisel

2019. aastal oli Eestis u 25 hüdroelektrijaama, mille koguvõimsus on 7,3 MW, mis on võrreldav ühe tuuliku võimsuse ja tootlikkusega. Eleringi andmetel toodeti 2019. aastal võrku 22 GWh hüdroenergiat, mis on vähem kui 0,5 protsenti Eesti elektritootmise portfellist ja 1,12 protsenti taastuvenergiamahust.

Linnamäe HEJ toodab aastas u viis GWh, mis moodustas 2019 aastal 0,1 protsenti Eesti elektrienergia tootmise kogumahust. Kuna Eestis ei ole mägesid, kus hüdroenergia tootmine võiks olla keskkonnasõbralik, siis on negatiivne keskkonnamõju ühe toodetud kWh kohta ebaproportsionaalselt suur. Eesti hüdroenergia ei ole roheline ja keskkonnasõbralik.

Jägala jõe Natura kaitseala eesmärgid ja kalanduslik väärtus

2004. aastal tekkis koos EL-i astumisega kohustus võtta loodusdirektiivi rakendamisega teatud elupaigatüübid ja liigid kaitse alla. Jägala jõel moodustati Natura 2000 ala, kus on kohustus taastada ja kaitsta liike nagu lõhe, jõesilm, võldas, hink, vingerjas, paksukojaline jõekarp, rohe-vesihobu ja jõelist elupaika. Linnamäe HEJ ja paisjärve tõttu on kalanduslik kahju igal aastal 200 000 eurot.

MTÜ Jägala Kalateed kutsub nii kutselisi kui ka harrastuskalastajaid üles väljendama oma meelsust ja survestama kultuuriminister Tõnis Lukast tema tehtud keskkonnakahjuliku otsuse eest.

Juhime tähelepanu sellele, et Linnamäe pais on esimene kivi doominoahelas ning kui sellega leppida, siis järgmiseks välistatakse "kultuuriloolise argumendi" abil kalade ränne Kunda paisul ning edasi juba kõikidel kasutuseta olevatel vanadel paisudel üle Eesti. MTÜ Jägala Kalateed kavatseb kultuuriministri käskkirja kohtus vaidlustada.