Sada aastat tagasi, 17. aprillil 1924 käivitati pidulikult esimest korda vast valminud Linnamäe jaama turbiinid. Tants Jõelähtme vallas asuva Linnamäe hüdroelektrijaama säilitamise ümber on käinud juba paarkümmend aastat.

Juhtumis paistis korraks isegi selgus, kui 2022. aastal võttis valitsus vastu üheselt sõnastatud otsuse, et pais, paisjärv ja elektritootmine peavad alles jääma, kõnealune piirkond ja hoonestus väärivad kultuurimälestisena säilitamist ning elektritootmisest tulenev avalik huvi kaalub üles piirkonnas kehtivad Natura 2000 kaitseala nõuded. Valitsuse korraldus oli kokku kuueteistkümnel leheküljel väga põhjalikult motiveeritud.

Ootamatult saime eelmisel nädalal aga lugeda uudist, et keskkonnaamet plaanib sellest hoolimata elektrijaama sulgemist ja paisjärve tühjendamist, millega on keskkonnaamet läinud valitsuse korraldusega selgelt vastuollu ning seadnud ennast valitsusest, aga ka õigusriigis kehtivatest põhimõtetest kõrgemale. Meenutame, et valitsuse korraldus on jätkuvalt jõus ning keskkonnaametile täitmiseks kohustuslik.

Töötav elektrijaam on oluline

Otsust elektrijaam ja paisjärv alles jätta põhjendas valitsus sellega, et Linnamäe paisul on hüdroenergia tootmine alternatiivsete lahenduste puudumisel vajalik avalikkuse jaoks erakordselt tungivatel põhjustel, milleks on muuhulgas kultuurimälestiseks tunnistatud Linnamäe paisu pikaajalise ja tervikliku säilimise tagamine ning seda ümbritseva arheoloogiapärandi ja kultuurmaastiku säilitamine.

Samuti leidis valitsus, et Jägala jõe paisutamine ja Linnamäel hüdroenergia kasutamise võimaldamine on eeldus, mis tagab kultuuriväärtusliku ehitise ja keskkonna säilimise olemasoleval kujul. Samal seisukohal on olnud ka muinsuskaitseamet, tuues välja, et kaitsealune pais säilib kõige paremini oma esialgses funktsioonis ehk elektri tootmiseks kasutatava rajatisena.

Seevastu on Eestis sadu näiteid, kus omanikuta või rahalise toeta mälestis jääb lagunema (vt nt: "RMK jätab kultuurimälestised lagunema"), kuna riigil nende korrashoiuks raha pole. Kõik mainitud argumendid on keskkonnaameti hinnangul justkui tühised.

Loo kurioosum seisneb ka selles, 2004. aastal lisasid toonased ametnikud Jägala jõe Euroopa kaitsealade Natura võrgustikku, teades, et Linnamäe paisust kuni Jägala joani lõhelisi ei ole ja neid ei saa seal kaitsta. Samal 2004. aastal deklareeris toonane keskkonnaminister Villu Reiljan lõhejõgede määruse seletuskirjas, et olemasolevaid rajatisi määrus ei puuduta ehk riik andis lubaduse, mida keskkonnaamet soovib nüüd murda.

Vahetult enne seda, 2002. aastal, andis keskkonnaamet ise elektrijaamale kõik tegutsemiseks vajalikud load ja kooskõlastused ning kiitis heaks keskkonnamõjude hindamised. Sellest lähtuvalt investeeris tollane omanik Eesti Energia Teises maailmasõjas osaliselt purustatud elektrijaama taastamiseks miljoneid eurosid maksumaksja raha, mille tulemusel on kompleksist kujunenud nüüdne Jõelähtme valla silmapaistev turismiobjekt ja üks suurepärasemaid näiteid Eesti tööstuspärandist, mida külastab igal aastal tuhandeid inimesi.

Omaette küsimus on veel keskkonnaameti soov lõpetada Linnamäel üldse hüdroelektri tootmine, mis praegust energiaturu seisu, sh energiajulgeolekut ja taastuvenergia eesmärke arvesse võttes tundub täiesti mõistetamatu.

Jõelähtme vald on esitanud keskkonnaametile oma arvamuse, märkides, et Linnamäe hüdroelektrijaam annab elektrit hinnanguliselt 2500 majapidamisele, mis on pool Jõelähtme valla majapidamistest.

Lisaks on vallavalitsus pöördunud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poole ettepanekuga kaaluda kahe Eesti suurima hüdroelektrijaama välismõjudest sõltumatute elektritootmise allikatena kasutuselevõtu kavandamist, mis võimaldaks kriisiolukordade puhul töötada autonoomselt ning toimida võimaliku Tallinna-lähedase evakuatsiooni kogunemispiirkonnana. Jaama töötavana säilitamist pooldab oma otsuses ka teaduste akadeemia energeetikakomisjon.

Lõhe olukorda Linnamäe sulgemine ei paranda

On täiesti selge, et jaama seiskamine ei leevenda kuidagi kalade olukorda, sest paisust ei pääse kalad ikkagi läbi. Olukorra lahendaks paisu lõhkumine, pärast mida ehk tekiks kaladele soodne kudeala. Kuid seegi pole kindel, sest näiteks Valgejõel pole peale paisu purunemist avanenud kalateed prognoositult lõhelisi kudema toonud. Paisu lammutamist ei luba aga ei muinsuskaitseamet ega vald, mis muudaks elektrijaama seiskamise täiesti tarbetuks.

Kummastust tekitab ka keskkonnaameti nõue paisjärv likvideerida, kuna sellega asetatakse taas kord lõheliste huvid ettepoole teiste looduskaitsealuste liikide, näiteks nahkhiirte, ees.

Rahvusvaheliselt tunnustatud loodusteadlase Matti Masingu hinnangul on Jägala jõe alamjooksu piirkond Eestis kaitse all oleva nahkhiire tiigilendlase populatsiooni üks olulisi suviseid elualasid Põhja-Eestis ja nende elu- ja toitumiskohad paisjärve tühjendamisega häviksid. Miks eelistab keskkonnaamet lõhelisi nahkhiirtele, jääbki arusaamatuks.

Reaalsuses ei saaks Läänemerest kunagi eriline lõhemeri, pigem on seda põhjamered ja eelkõige Norra rannik. Suurem osa kohalikust lõhest, mis jõuab meie toidulauale, pärineb siiski kasvandustest.

12 000 lõhemaimust, mida keskkonnaamet näeb Jägala jõe potentsiaalina, kasvab täiskasvanuks üks-kaks protsenti ehk me räägime mõnesajast täiskasvanud kalast aastas. Seega on kaalukausil 200 täiskasvanuikka jõudvat lõhet Jägala jõel ning poole Jõelähtme valla elektrivarustus, kohalike elanike huvid, oluline muinsuskaitse ja tööstuspärandi säilimine.

Iseenesest mõistetavalt ei sea keegi kahtluse alla vajadust Eesti lõhelisi kaitsta. Kuid ma leian, et meile Euroopa Liidult ette nähtud eesmärgini saavutada Eesti jõgedel 75-protsendiline lõhede taastootmise potentsiaal saab jõuda ka olemasolevat hävitamata. Selle lahenduse leidmine on ametnike töö. Valitsus langetas selgelt otsuse, et Linnamäe hüdroelektrijaam ja paisjärv peavad jääma ja selles valguses on keskkonnaameti plaan seda otsust ignoreerida vaadeldav kui enda lahti haakimine demokraatlikust õigusriigist.