Lugupeetud kultuuriminister, kui ma väikese poisina vanaisa käest küsisin, mis asi see kultuur on vastas tema, et noa ja kahvliga söömine.

Tervelt 40 aastat arvasin, et vanaisa tegi nalja, praegu saan aru, et vanal mehel oli õigus: noa ja kahvliga söömine, nagu ka keeles rääkimine, riietumine ja kõik muu selline on omane ainult inimkonnale. Mis annab meile teiste liikide ees eelise, mida me kipume omakorda kurjasti kasutama. Kultuuri viljelevate inimestena oleme ainult üks liik paljudest, kes kõik vajavad oma elutegevuseks kõlbulikku elukeskkonda.

Võtame oma keele. Me ütleme taimede, puude jne. kohta harjumuspäraselt mis. Meie keelde on sisse kirjutatud, keda me peame elusorganismideks, keda mitte. Kultuuri, ehk inimese, seisukohalt pole viga suur, aga elukeskkonna mõttes on viga olemas.

Võtame näiteks iseendid. Meie soolestikus elab lugematul hulgal vajalikke soolebaktereid, ja kui me nad antibiootikumidega viimseni maha tapaksime, või miskil muul asjaolul nende populatsioon hukkuks, jääks meil kõht kinni ja me sureksime piinades.

Siit tuleneb ka ainuvõimalik tegutsemisjärjekord. Kõigepealt tuleb keskkond. Meie ja meie kõrval eksisteerivate liikide füüsiliseks eluks vajalik elukeskkond, see on prioriteet number üks, ja alles siis see teine - meie liigile nii omane ja armas kultuur. Linnamäe elektrijaama juures, millest juttu tuleb, ongi see järjekord täiesti sassi läinud.

Praegu käitutakse Linnamäe hüdroelektrijaama ja paisjärve muinsuskaitse alla surumisega nagu nõukogude ajal. Te ju mäletate, mida toona tehti. Väetati lennukitelt veekogusid ja tekitati neis vetikate erosiooni. Kaevati sirgeks sadu kilomeetreid looduslikke jõesänge ja kaotati niimoodi veekogude isepuhastusvõime. Ja nii edasi ja nii edasi...

Need inimesed ei vajanud looduse armuande, nad ütlesid selle ju otsesõnu väljagi. Me seostame neid suurima kultuuritusega, millist lähiajaloos nähtud, aga käitume ise praegu Linnamäe hüdroelektrijaama juhtumi puhul samaväärselt.

Vaatame faktidele otsa

Linnamäe hüdroelektrijaam, omaaegne insenertehniline ime, ehitati 1924. aastal ja pommitati Nõukogude Liidu poolt 1941. aastal puruks. Eesti Energia taastas elektrijaama heatahtlike kodanike kaasabil 2002. aastal 99-protsendiliselt uuel kujul.

2017. aastaks oli Eesti Energiale selge, et elektri tootmisega Jägala jõel läheb seoses veekasutuslubade ja muu sellisega peatselt keeruliseks ja vabanes tülikast objektist, müües selle Wooluvabrik OÜ-le.

Omaaegsest Linnamäe elektrijaamast on järel ainult kaks müürijupikest. Elektrijaama hoone mis on kompleksi olulisim ehitis, on saanud täiesti kaasaegse väljanägemise – vaadates seda siis lähedalt või kaugelt.

Ülevoolupais leidis pärast rekonstrueerimist tõepoolest kasutust, aga sellele lisatud juurdeehitis – ankrutega kinnitatav betoonkiht on jätnud ülevoolupaisust alles täpselt null koma null muinaskultuuriväärtust.

Veel naljakam on, et 2002. aastal ehitatud elektrijaam asub tegelikult muistse asula peal. Sealne asulakoht, muu hulgas ka paisjärve alla jäävas osas, on sisuliselt läbi uurimata. Veel halenaljakam on, et nüüd on plaan muinsuskaitseala ka paisjärve kohale laiendada. Muinsuskaitsealune paisjärv, päriselt?

Milles on asi?

Mis selle elektrijaama ja paisjärvega on, härra kultuuriminister, milles on asi? Midagi peab olema, taastuvenergiat toodab see jamps oluliselt vähem kui kaasaegne tuulik ja sedagi teeb see ökosüsteemi arvelt.

Kui elektrijaam peaks remonti vajama ja paisjärv süvendamist, mida need varem või hiljem vajavad, töötab kogu äri ebarentaabli miinusmärgiga. Elektrijaam ei ole ka turistidele avatud, et nõnda midagi tagasi teenida, aga kohalik vald tellib kalli nahkhiireuuringu, palkab kalleid vandeadvokaate, Wooluvabrik tellib analüüse Sorainenilt. See kõik maksab midagi.

Jõelähtme vald udutab, et tahab paisjärve äärde ujumiskoha teha, aga kui tõsine jutt on seegi, arvestades, et elektrijaamast viie kilomeetri kaugusel on ilus mereäärne liivarand ja Jägala jõel kilomeeter allavoolu on ujumiseks kõlbulik koht igati olemas. Omaniku lobitöö on nii kõva, et praegu toodetakse Linnamäe hüdroelektrijaamas elektrit veekasutusloata, võiks öelda, et sisuliselt ebaseaduslikult.

Ülalpool Linnamäe paisu suubub Jägalasse veel ka Jõelähtme jõgi. Sellel asub omakorda viie meetri kõrgune pais, mille paisuveega kohalik nn onu Heino oma kalatiike varustab. Tõeline paisurahvas elab seal, kas pole? Kaks jõge on üles paisutatud, kogu taastuvenergiajutt, kogu muinsuskaitse ja niisamuti nahkhiirehäma on üles paisutatud. Aga kummalisel kombel on eelpool nimetatud onu Heinol ka maalapp Linnamäe paisjärve ääres.

Kadedad suud sosistavad, et Heinosid on seal rohkem ja neil käib selle sääselombi ääres hoopis kinnisvaraarendus. Kui nii, siis sedapidi võttes hakkab kogu mäng nagu mingit loogikat võtma. Nahkhiired, taastuvenergia ja muinsuskaitsealune paisjärv lõhnavad nagu kunstlikult loodud miljööväärtus, sedapidi tundub kulutatud ressurss juba mõistlikuna. Vähemalt kellelegi. Miljööväärtus pluss kinnisvaraarendus paistab nagu igati tulus äri.

Laseme selle paisu lahti

Nii Jägala jõgi kui ka Jõelähtme jõgi on kellelegi kodu, me võime neid elusvormideks nimetada, aga see ei anna meile õigust meie kõrval elavate liikide elukeskkonnast üle sõita. See ei ole kultuurriigile kohane. See on meie maa, need on meie elukeskkond ja liigid ja meie kohus on neid kaitsta.

Ma ei hakka kokku lugema, palju oleks majandusele kasu Jägala ja Jõelähtme jões kudevast lõhest, meriforellist, silmust ja siiast. Ma ei arvuta, mida annaks meile jõeturism kevadiste tulvavete ajal, mida üldse annab inimesele ürgne loodus, sest igal juhul oleks seda siinsetele ja seda maad külastavatele inimestele kordades rohkem kui ühe väikese kildkonna isiklike huvide rahuldamine.

Ma lihtsalt räägin keskkonnast tervikuna ja nihilismist ja kultuuritusest selle maa suhtes, mida Wooluvabrik koos kohaliku omavalitsusega esindab.

Elukeskkonnad ei ole naljateema. Loodus tervikuna ei ole seda ammugi mitte. Kui vaadata praegust viiruseteemat piltlikult sellest küljest, et Covid-19 on otsekui allergia, mis on loodusel inimliigi ja tema kultuuri vastu tekkinud ja see on nagu kerge eelhoiatus, et ta võib ebaõnnestunud eluvormi - inimese - ühel päeval lõplikult tagasi kutsuda.

Laseme selle paisu lahti, hea kultuuriminister. See on kultuurne, nii soovib ka avalik huvi, jõe kaitsjad on tammi langemiseks tuhandeid toetusallkirju korjanud.

Aidake palun, inimestele jääb elektrijaam vaatamisväärsusena alles, loodus saab ühes kohas oma tasakaalu ja tegeliku näo tagasi. Ma ei tea, paljudel ministritel avaneb nende ametiaja jooksul võimalus midagi meeletult suurt ja ägedat ära teha. Vist mitte liiga tihti. Teil on selline võimalus seoses Linnamäe hüdroelektrijaamaga koheselt olemas. 

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.