Esiteks soovib Euroopa Liit, et ühekordseid plasttooteid kasutataks vähem, teiseks, et tootjad vastutaksid rohkem nende kokkukogumise eest. Selgeid numbritesse pandud sihte Euroopa meile ette ei kirjuta, need peame keskkonnaministeeriumi asekantsleri Kaupo Heinma sõnul ise välja pakkuma.

"Eks siis pärast ilmselt Euroopa Komisjon hakkab hindama, et kas see vähendamise arv, mis kokku lepitakse, on olnud direktiivi mõttega kooskõlas või mitte," rääkis Heinma.

Ühtlasi peame ise välja mõtlema, kuidas täpselt me ühekordsete plasttoodete hulka vähendame. Mõne asjaga on lihtsam. Alates 3. juulist, kui me direktiivi üle võtame, ei tohi paljusid tooteid enam turule lubada. Nende seas on näiteks ühekordsed plastist söögiriistad, plasttaldrikud ja -kõrred.

Aga paljud kaubad, näiteks jäätisepaberid, õhupallid või suitsukonid ei kao päriselt kuhugi. Nende koguse vähendamiseks on vastvalminud eelnõu väljatöötamiskavatsuses pakutud terve rida võimalikke tegevusi. Muu hulgas on nimekirjas teavituskampaaniad, pakendi hinna eraldi esiletõstmine, aga ka konkreetne ühekordsete plasttoodete maks. Kaupo Heinma ütles, et eelnõust, mis peaks valmima lähima paari kuu jooksul, kõiki neid tegevusi siiski ei leia.

"Need meetmete paketid on antud avalikkusele tutvuda, et esitataks omapoolseid seisukohti, et milline neist siis kõige asjakohasem ja optimaalsem oleks," selgitas Heinma. "Aga eelistus meie poole pealt on kindlasti see, et alustada tuleks võimalikult leebetest tegevustest ja nõuetest, liikudes karmimate poole."

Ehk võimalik pakendimaks on veel alles mõtte tasandil, samas kui lihtsamad asjad võiks kohe ära otsustada.

"Mida ma usun, et mis ka tuleb, on see, et korduskasutusvõimalused muutuvad oluliselt lihtsamaks," ütles Heinma. "Et inimene ei pea mõtlema, et kas selles poes ma tohin oma karbiga käia või mitte. Ma usun, et see on üks asi, mis peab tulema meie ühiskonda, et kõik ei pea olema iga kord uude karpi pandud."

Toidutööstused: me ei tea sedagi, mis tooteid mõeldakse

Eesseisva seadusemuudatuse teine osa peaks panema tootjad vastutama niisuguste ühekordsete plasstoodete eest, mis on jõudnud avalikesse prügikastidesse või lihtsalt maha visatud.

"Kui Tallinna linn peab näiteks avalikke prügikaste tühjendama ja seal on sellised tooted sees, siis peaksid tootjad selle eest tasuma," selgitas Heinma. Tema sõnul on ettevõtetel oluline mõista, et tootega kaasnev kulu ei teki ainult tootmisel ja müümisel, vaid ka siis, kui inimene asja kuhugi maha poetab. "Ka need käitluskulud peavad olema toote hinda sisse arvutatud."

Kuidas see laiendatud tootjavastutuseks nimetatud süsteem täpselt toimima hakkab, keegi veel ei tea. Tegelikult ei tea keegi täpselt sedagi, kui palju ühekordseid plasttooteid avalikesse prügikastidesse või metsa alla jõuab. Selle pärast on kogu plaani suhtes kriitiline toiduainetööstuste liidu juht Sirje Potisepp.

"Pakendiettevõtjatena, kui me hakkame maksma kinni mingeid kulusid, siis me tahame näha, et nende kulude teke oleks absoluutselt tõenduspõhine ja kulude katmise arvutus väga selge ja läbinähtav," rääkis Potisepp.

"Me tahame näha tõsiseltvõetavat uuringut. See tuleb Eestis läbi viia ja konkreetselt kaaluda, kui suur on kogutud jäätmetest see direktiivi alla minevate jäätmete osa."

Kaupo Heinma tõdes, et direktiivi ülevõtmiseks anti liikmesriikidele kõigest kaks aastat ja niisugust uuringut, nagu Potisepp küsib, Eestil ei ole.

"Aga teistes riikides on ka teatud analüüse ja arvutusi tehtud," rahustas Heinma. "Näiteks kui palju tarbitakse suitsukonidest avalikus ruumis ja kui palju sellest siis jõuab loodusesse." Prantsusmaal suitsetatakse avalikus ruumis 57,5 protsenti sigarettidest. Neist omakorda jõuab 55 protsenti prügikasti ja 45 protsenti visatakse maha. "Selliseid arve saab meile üle kanda."

See on vaid üks näide ning olenevalt tootest ja rahvast võivad kombed erineda. "Kindlasti edaspidi peame ka Eestis korjama rohkem informatsiooni, et need kulud oleksid asjakohased," ütles Heinma.

Uuringute korraldamine pole samas kuigi lihtne, sest täpselt ei tea me ka seda, missugused pakendid direktiivi mõju alla kuuluvad. Selle loetelu pidi koostama Euroopa Komisjon, aga nii, nagu teised Euroopa riigid, ootab Eesti seda nimekirja tänaseni.

"Direktiivi mõte on see, et arvestatakse tooteid, mida kasutatakse koheselt, ehk kus on sees üks portsjon. Aga veel pole selge, missugused tooted need on," tõdes ka Kaupo Heinma. "Näiteks kui on väike keefiripakk, et kust see piir läheb. Kui ta on 200 milliliitrit, kas siis on seal üks portsjon? Ja kui on näiteks kaks kohukest kokku pandud, kas see on ühe korra portsion või on seda ainult üks kohuke? Aga kindlasti see nimekiri tuleb ja siis saab hinnata, mis need tooted on."

Nagu öeldud, kohalike reeglite paikapanemisega on kiire, sest kehtima peab uus kord hakkama juba selle aasta 3. juulil. Kaupo Heinma ütles, et praegu pole välistatud ka see, et tootjate käest vähemalt esialgu raha küsima ei hakatagi. Võib-olla saab tootjavastutuse lahendada vabatahtlike kokkulepetega.

"Et tootjad näiteks osalevad Teeme Ära kampaanias või teevad kohalike omavalitsustega koostööd. Need otsused tuleb nüüd kõik selle tagasiside põhjal teha."