Folklorist ja kultuuriloolane Marju Kõivupuu selgitas ERR-ile, et lapse sündi puudutav kombestik on vaikselt nihkunud sünnieelsele ajale.

"Veel paarkümmend aastat tagasi varases keskeas vanemad leidsid, et on mõeldamatu, et enne seda korraldatakse midagi, kui pole teada, kas laps on elus ja terve ning emaga on ka kõik korras," sõnas ta.

Samas on meditsiin tänapäeval jõudsalt arenenud ning Kõivupuu tõi välja, et praegu pole enam ka sünnitusmajade juures surnukuure, mis veel mõni aeg tagasi oli tavapärane nähtus. Ta lisas, et tänapäeva naised ei eelda enam nii palju, et midagi kohutavat võiks sünnitusel juhtuda.

Eestis on hakatud pidama baby shower'eid ja gender reveal party'sid

Tänu meditsiini arengule ongi levima hakanud sünnieelne kombestik ning sellele on suuresti kaasa aidanud ka sotsiaalmeedia ja globaliseerumine. Enne lapse sündi peetakse baby shower'eid ehk titepidusid ning korraldatakse ka gender reveal party'isid ehk pidusid beebi soo avaldamiseks.

Viimase ajal on noored vanemad näiteks tellinud õhupalli, mis nõelaga katki lüüakse ja sealt lendab välja kas roosa või sinine konfetti, tähistamaks sündimata lapse sugu. Samas võib sugu avaldada ka koogi lahtilõikamisel, mille sisu on taas vastavalt sinine või roosa. Levinud on ka värviliste suitsuküünalde kasutamine.

"Baby shower, eesti keeli ka titepidu, on ameerika ja inglise traditsioon, kus tulevane ema saab tähelepanu ja kingitusi, nagu sajaks sooja vihma, kui proovida selle väljendi sisu eesti keelde tõlkida, sest ega sel ju päris head vastet eesti keeles pole," sõnas Kõivupuu.

Komme on tema sõnul uus, sest see hakkas laialdaselt levima 21. sajandi alguses.

Pidu peetakse aga enne lapse sündi, sest imik vajab palju tähelepanu ja võib juhtuda, et emal pole aega ega võimalust pärast sünnitust suurejoonelist üritust korraldada.

"Uuemal ajal on peole kutsutud ka mehed ja noor ema ise otsustab, mitmendal raseduskuul või nädalal ta seda pidu tahab korraldada ja kui suurelt ta seda jaksab korraldada. Samuti on mõnel puhul tulevasel emal tehtud n-ö soovitud esemete list, mida uus ilmakodanik vajab," selgitas Kõivupuu.

Uusi traditsioone on peamiselt üle võtnud noored emad suurematest linnadest

Titepidusid korraldavad Eestis aga just noorema põlvkonna emad, ütles Kõivupuu.

"Kuna vanemad rahvakombed ei saa naisteajakirjades ja mujal väga tähelepanu, siis kommete suunajaks on seltskonnaajakirjandus. Seal on kirjas teiste rahvaste kosmopoliitsed tavad, mis tunduvad atraktiivsemad ja võibolla vastavad ka paremini tänaste nooremate (linna)inimeste vajadustele ja arusaamistele, kuidas peatset emaks saamist tähistada," selgitas ta tavade muutumise tagamaid.

Samas tõi Kõivupuu välja ka regionaalse erinevuse. "Tallinn ja teised suuremad linnad on kommete asjus rahvusvahelisemad, Lõuna-Eestis on jätkuvalt vanemate traditsioonide hoidjad," täpsustas ta.

Traditsiooniliselt on Eestis lapsesaamisega seotud pidusid peetud pärast uue ilmakodaniku sündi

"Talupojakultuuris käidi vastsünnitanul külas vahetult peale lapse sündi kuni lapse ristimiseni või niikaua kui nurganaine oli voodis, seda siis umbes paar nädalat. Katsikul käisid üldjuhul ainult abielus naised ning naissugulased, mehed tulid harva kaasa," selgitas ta.

Kõivupuu lisas, et vallalistel inimestel katsikul käimine kombeks polnud, arvati et seeläbi jääb laps tulevikus kas vanatüdrukuks või -poisiks.

Tänapäevased katsikud on Kõivupuu sõnul suuresti traditsioonidest mõjutatud, näiteks ei minda sinna kunagi tühjade kätega.

"Lähiminevikus on olnud kombeks, et poisslapse sünni puhul viiakse külakostiks kringel ja pudel peenemat napsu, tütarlapse puhul tort ja lilled. Nüüdisajal sellest tavast enam väga kinni ei peeta, pigem tehakse kingitusi esmajoones vastsündinule, viies talle riideid ja lelusid," ütles teadlane.

Lisaks katsikule, on traditsiooniliselt Eestis peetud ka varrusid ehk ristimispidusid. Praeguseks on kaks tava Kõivupuu sõnul ühendatud, sest katsikuid peetakse enamasti kaks-kolm kuud pärast lapse sündi.

"Tundub, et see on liitunud endasse nii katsikulkäimise kui ka varrud ehk ristimispeo, mida vastavalt võimalustele peeti väga toredalt. Ja vahel tundub, et ega uuema aja inimesed ei teegi katsikulkäimisel ja varrudel vahet," lisas ta.

Ajalooliselt on lapsesaamine ja sellele järgnev Kõivupuu sõnul talutööd suuresti mõjutanud.

"Samas on levinud arusaam, et rasedus ja väikelaps on ajalooliselt häbiasi. Et naine varjas oma kehakuju ja ka nurgavoodi (sünnitusaeg või lapsevoodi – toim.) mõiste käib ju läbi. Tegelikult on see maagiline kaitse, see on see, mida me ka koroona ajal teeme. See on nagu teatud mõttes karantiin," sõnas Kõivupuu.

Lisaks selgitas teadlane, et levinud arusaam, nagu oleks naised sünnitanud kartulivao vahel ja siis kartuleid edasi korjanud, ei pea paika.

"Püüti ju teha kõik selleks, et naine saaks taastuda. See on nüüd küll küüniline pragmaatiline point, aga kui naisega midagi juhtus, siis see mõjutas ju kogu pere edasist saatust," sõnas teadlane.

Lisaks pidudele kolib lapsesaamise tähistamine ka sotsiaalmeediasse

Lisaks erinevatele lapse sündi puudutavatele pidudele on Kõivupuu täheldanud, et aina rohkem postitavad noored emad sotsiaalmeediasse pilte vastsündinutest ja isegi ultrahelifotosid.

"Neil piltidel võib palju võõraid vaatajaid olla ja see võib ju last kahjustada. Me ei tea, kas keegi on 15-, 18- või lausa 40-aastaselt rahul, kui tema ema on üles pannud väga isiklikke fotosid," sõnas teadlane.