"Pealtnägija": Kristjan Pihl tööl koroonaosakonnas, osa kaks

Foto: ERR

Milline näeb välja Eesti suurim meditsiinikriis seespoolt ja millist lõivu maksavad inimesed, kes teisi päästavad? Selliste küsimustega asus "Pealtnägija" toimetaja Kristjan Pihl tööle hooldajana Eesti suurima, Põhja-Eesti regionaalhaigla koroonaosakonnas.

Pihl sai kätte nimelise ametitõendi, mis ütleb, et ta on üldsisehaiguste keskuse hooldustöötaja. Ta asus kaitseülikonda pakituna ametit õppima, nägi kõrvalt COVID-hooldajate pingutusi, elas kaasa patsientide tervenemisele, kuid paraku nägi ka viiruse karmimat palet.

16. jaanuari pärastlõunal, kui Pihl sisenes osakonda kuuendat korda, olid tunded segased. "Olen hooldajana töötanud kaks päeva kokku ligemale 20 tundi, maskist hakkavad näkku joonistuma randid ning esimest korda valmistun surmaks. Ühtpidi tõdevad kolleegid, et patsient esimeses palatis on nii-öelda mineja. Samas hooldajatena püüame anda viimase hingetõmbeni kõik, et proua tunneks end võimalikult mugavalt," rääkis ta.

80ndates eluaastates proua lõplik lahkumise aeg fikseeritakse kell viis õhtul. Tunnike hiljem saabub kohale surnutransport. Statistiliselt on ta üks viiest lahkunust ööpäeva jooksul ja ühtekokku 325. koroonaohver Eestis. See kõlab julmalt, aga haiglas vabastab iga lahkuja koha uuele tulijale. Nii  saabubki suure saatjaskonnaga osakonda uus koroonapatsient. Kurdist prouast saab hetkega osakonna staarpatsient.

Pühapäev, 17. jaanuar

Kleidid seljas, prillid ees ja nimesildid rinnas, sisenetakse taas osakonda. Esimene mõte on, et selle riietusega ei harju vist kunagi, nentis Pihl.

"Sooviksin väga, et iga meie kodanik, kes käib suure suuga jutlustamas, et koroonat ei ole olemas ja see on mingi väljamõeldud haigus ja see on mingi vandenõuteooria, siis ta võiks tulla panna selga operatsioonikitli ja lisaks veel kilepõlle. Et teada saada, mis tunne on. Kui respiraator näos pigistab, sul on õhtuks nägu sinine, visiir ja kaitseprillid on tihti udused, sest sul on nii palav – las ta tuleb ja proovib," rääkis hooldaja Gülnara Irbe.

Hooldajate sõnul algas hommik paraja mäsuga. Intensiivravi sektsioonis lebav 60ndates meespatsient muutus agressiivseks ja tuli ravimite mõjuma hakkamiseni ajutiselt kinni siduda. COVID-hooldaja Ilona oli üks esimestest, kes sekkus.

"Kui inimesel on õhupuudus, ta hakkab muutuma agressiivseks. Ohtlik on ta juba endale selle tõttu, et ta võtab maski eest ära;" ütles Ilona.

Viimastel nädalatel kõigub haiglaravil patsientide arv üle Eesti 400 ümber, neist intensiivravil iga kümnes. Suurt plahvatust, mida jõulude ja aastavahetuse järel kardeti, pole toimunud. Meedikute sõnul torkab aga silma, et teise laine patsiendid, kes juba otsaga haiglasse jõuavad, on raskemas seisus kui kevadel. Enne kriisi restoranis töötanud 24-aastane Sille-Lota Kuusk asus hooldajana tööle sügisel ja tunnistas, et osakonnas nähtu pani teda koroonaviirust kartma.

"Ma arvasin, et see on mingisugune tavaline hingamisteede haigus. Et kõik surmade statistika ja see, et paljud inimesed on haiglaravil, et see on vale, et kirjutatakse siin surmasid kõik koroona pähe. Aga kui ma siia jõudsin, siis mõned päevad peale seda, kui ma olin saanud tööd alustada, suri meil üks mees ära. Muidugi, tal oli kaasuvaid haiguseid, aga koroona andis selle põntsu talle. Nagu selline klikk käis peas, et see on tõesti olemas," rääkis Kuusk.

"Ehe näide sellest, kui ränk see koroonaviirus tegelikult on, on näiteks see härra, kes veel eile rääkis minuga, lehvitas kaamerasse, täna hommikul hakkas tal väga halb ja praegu on ta raskes seisus intensiivravipalatis," lausus Pihl.

Hooldajate sõnul ongi haiglasse jõudnute puhul tüüpiline, et seisund kõigub järsult. Mees, kes ühel päeval viskab nalja, võib juba järgmisel päeval olla koomas. Hooldajad Ilona ja Evi on näinud viimase aasta jooksul kümneid patsiente, keda teadmata põhjusel tabab haigus äkki ja väga raskelt.

Isegi kui kriitilised hetked on möödas, on taastumine väga vaevaline. Mõne jaoks on ainuüksi silmade avamine pingutus. Näiteks viimased kuu aega voolikute küljes lamanud proua Taimi on ainult üksikutel hetkedel ärkvel.

Taimi käekäik, alates kõige elementaarsematest hügieenitoimingutest kuni külje keeramiseni, sõltub nüüd paljuski hooldajatest.

Kõige mustem hommik

Järsku läheb intensiivravi poolel taas mölluks. 60ndates aastates meesterahva hapnikunäit on langenud eluohtlikule tasemele. Kolleegid hõikavad Pihlile, et ta paneks kaitsekitli selga ja aitaks patsiendi asendit muuta.

Sellises stressi- ja adrenaliinirikkas keskkonnas on paljud töötanud juba ligemale aasta. Nii mõnigi tunnistab ausalt, et on pikast ja vinduvast kriisist väsinud. Mõnes koroonaosakonnas on ülekoormusest tekkinud ka omavahelised pinged ja konfliktid

Pihl näe enda sõnul nädala jooksul palju ennastsalgavust ja empaatiat, aga ka omajagu kannatusi ja leina. Kokku lahkub selle aja jooksul tema silme all siitilmast viis patsienti, teiste seas intensiivraviosakonnas mees, keda oodanuks ärgates abikaasa kiri. Kõige mustem on laupäeva, 23. jaanuari hommik, kui paaritunnise vahega sureb kaks meest, teiste seas eakas torulukksepp, kelle tervis tundus juba kohati paljulubav. Taimi on aga juba enam kui kuu sisuliselt meelemärkuseta.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: