Suusatajate dopingusaaga laegas on avatud, kohtuveskid jahvatavad ja iga korraga tuleb laekast kildhaaval välja üha uusi teemasid ja arusaamist, mis on toimunud. Laeka sisu kutsub esile erinevaid arvamusi ja viimased kümmekond päeva on need täitnud avaliku ruumi, meedia, sotsiaalmeedia.

Kommunikatsiooniekspert Raul Rebane nentis, et suures pildis toimus viimase kahe nädala jooksul katse panna ajakirjandusele päitsed pähe, mis lõppes ebaõnnestumisega.

Meediat uuriv Tartu Ülikooli teadlane Tiit Hennoste ütles, et ajakirjandus kutsus ettevõtjate emotsionaalse reaktsiooni ise esile.

"Mõjutas seda ERR väga tugevalt, kui pani vastava pealkirja ja ehitas vastava juhtlõigu, mille sees oli selge vihje sellele, et Annus teadis küll, milles asi on. Selles ei olnud mingisugust kahtlust. Ja on selge, et see äratab esiteks emotsionaalse reaktsiooni inimeses, kelle kohta see käib. Ja teiseks äratab see emotsionaalse reaktsiooni inimestes, kellele sport ja selle rahastamine väga korda lähevad," rääkis Hennoste.

Hennoste lisas, et keegi ei käskinud Annusel niimoodi reageerida olukorrale, aga ta tegi seda. Otsustas tippspordi rahastamisest taanduda ja see määras suuna – emotsioonid varjutasid ratsionaalse poole.

"Selline skandaal tõmbab inimesi kaasa ja tõmbab sisse. Dopinguteema on laiem teema. See on nagu poliitikud ütlevad – suur pilt. Aga suur pilt ei kutsu kaasa arutlema, kaasa lööma. Minu arvates nendest asjadest, millest tegelikult oleks pidanud rääkima – mismoodi on dopinguga ja selle rahastamisega; mida teha, et inimesed saaksid suusatamise dopingukeerust välja – oli juttu, aga see kadus nagu täiesti musta auku ära," lausus Hennoste.

Raul Rebane tõi välja, et Eestis on olnud viimase 30 aasta jooksul 16–17 väga suurt skandaali, enamasti poliitikas või majanduses. Ainult kaks neist on puudutanud sporti ja mõlemad suusatamist.

"Need on väga pikaaegse ja suure mõjuga ja kestavad praegu edasi. Minu meelest tuleb siit täiesti selge ülesanne uurivale ajakirjandusele, et need asjad tuleb välja uurida. Vastasel juhul jääb see meile kaela väga pikaks ajaks," nentis Rebane.

Sponsor ei pruugi alati teada, kuhu raha läheb

Suusatajate dopingusaaga on tõstatanud küsimuse, kui teadlikud on spordi toetajad sellest, millele nende raha kulutatakse. Ettevõtja Heiti Hääl tunnistas, et noortespordi toetamisel lähtutakse missioonitundest, tippspordi puhul põhineb suhe vastastikusel usaldusel ja tehakse seda emotsiooni pärast.

"Valdava osa meie toetussummade puhul teame, et kui palju ja kuhu. Aga mida sellega tehakse, seda kindlasti mitte. Toetaja ei ole kontrollorgan või audiitor, kes peaks jälgima raha kasutust," ütles Hääl.

Nagu Hääl, nii kinnitas ka pikalt ettevõtjana tegutsenud praegune kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi, et toetaja ning alaliidu või sportlase vahel sõlmitud lepingud sätestavad enamasti väga täpselt õigused ja kohustused. Sponsor võtab vaevaks õlg alla panna juhul, kui talle ala korda läheb või tal on mõne sportlasega tekkinud isiklikum suhe. Toetamisest loobutakse peamiselt siis, kui ettevõttel ei lähe majanduslikult hästi.

"Teine põhjus võib olla isiklikku laadi pettumine. Tulemused pole piisavad, oodati rohkem, lubadused või lubatud väljundid olid suuremad. Aga ma ei laskuks sinna valdkonda. Lepingutes on punktid: kui vaatame karmis juriidilises keeles, siis kui spordiala, sportlane või valdkond kahjustab kuidagi sponsori mainet, toetaja mainet, siis on õigus sponsoril taanduda," rääkis Teigamägi.

Igal aastal sporti ligemale poole miljoni euroga toetav Hääl leidis, et toetusest taandumine on õigustatud juhtudel, kui ei hoita kinni heast tavast, eetikareeglitest, rääkimata dopingutarvitamisest. Kohtusse pöördumine on võimalus, aga siin ei peaks vaatama ainult eratoetaja poole.

"Minu õiglustunne ütleb, et esimesena peaksid sellega tegelema olümpiakomitee ja alaliidud, kes jagavad avalikku raha, maksumaksja raha, meie kõigi raha. Iga sponsori puhul on see täiesti tema isiklik asi ja sisetunde küsimus. Sest usaldus on kadunud, oled lepingu lõpetanud. Ehk iga eraraha omaniku puhul on see omaenese enesetunde asi, kas vaimse rahulduse nimel tasub võtta neid advokaadikulusid ja minna kohtuuksi kulutama. Aga riikliku raha puhul usun, et vastutus on kogu rahva ees. Seal on asjad teistmoodi," rääkis Hääl.

EOK peasekretäri Siim Suklese sõnul liigub Eesti spordis ligikaudu 260 miljonit eurot aastas. Toomas Annuse ja Merko toetuse kadumine mõjutab eelkõige tippsporti ja neid, kellele see oli mõeldud.

"See rahakadu pole tõepoolest võib olla nii suur, kui see emotsionaalne vapustus, mis oli. Raha kadu on see nendele, keda Toomas Annus toetab. Sellest saan aru, et neil on probleem: olgu see rattaliit, tenniseliit või Erki Noole kergejõustikukool," lausus Sukles.

Suklese sõnul on mõnedel spordi toetajatel tekkinud ka kartus alusetu süüdistuse ees. Selle loo tegemise käigus võtsid päris mitmed inimesed mõtlemisaja või loobusid kommentaarist.

"Võib olla on kellelgi kartus anda avameelset intervjuud. Võib olla paljud kardavad, et sisu on küll hea, aga pealkiri pannakse imelik. Väike emotsionaalne tagasiside võib tulla. Suures plaanis on aga iga kriis hea – lööb õhu puhtamaks ja siit edasi minna on kindlasti palju parem kui pool aastat tagasi," leidis Sukles.

"Skandaali esimesel etapil oli küllalt selge, et kes oli märter, kes kurjam. Aga diskussioon viis edasi ja praegu on seisukohad hästi palju lähenenud. Saadakse teineteisest palju paremini aru, võetakse ratsionaalsemaid otsuseid. Seepärast oli see protsess viljakas," nentis Rebane.

Hennoste leidis, et süüdlase peaks leidma ikkagi suusatajate, mitte ärimeeste seast.

"Õigustatud on otsida süüdlast sealt, kus ta on. Ehk siis Alaver ja suusatajad. Samal ajal ma ei pea õigeks ilma väga tugevate tõenditeta hakata otsima süüdlast ärimeeste poolelt. Või ajakirjanike poolelt, ammugi mitte. Rääkida, et ajakirjanik on süüdi, sest ta teeb uurivat ajakirjandust, on nonsenss. Absurd!" lausus Hennoste.