Eesti demokraatial on kahtlemata vigu ja haiguseid, mis järjest rohkem rahvale silma jäävad ning neid riigivõimust ikka kaugemale eemale lükkavad. Probleem ei seisne mitte rahastamise süsteemis või rahastamise määras, vaid selles, et võimuerakondades on liiga palju inimesi, kes on seal vaid isikliku kasu saamise eesmärgil.

Jüri Ratase ettepanek on seega ravida alkohoolikut, andes talle kätte suurem pudel ja seda veel nii, et too isegi poodi selle järgi minema ei peaks, vaid pudel kantaks iga päev tema voodi ette.

Erakondi rahastatakse riigieelarvest päris suure summa eest ka praegu ja Porto Franco kaasuse näide Ratase juhitava Keskerakonna sees näitab, et mõjuvõimuga kauplemine käib endiselt täie hooga ning teatud ärimehed kasutavad seda ära konkurentsieelise saamiseks.

Seesugused juhtumid on saatnud Keskerakonda kogu aeg ning ega partei tarbi ju ainult eraldisi riigieelarvest, ta võtab oma tükikese igast omavalitsusest, asutusest, kus tema toiduahel toimetab.

Kes mäletab, siis termin "katuseraha" tuli kasutusele seeläbi, et kui Keskerakonna juhitava omavalitsuse kool tahtis katuse remontimiseks raha, siis pidi direktor parteisse astuma, sest muidu seda raha omavalitsusele ei eraldatud. Politiseeritud ametikohad koolide juhtkondades on kõige halvem asi, mida me saame oma tuleviku jaoks teha ja seda nad ka tegid.

Jüri Ratas lubas oma väljaütlemises lahkelt rahastust ka väljaspool riigikogu olevatele erakondadele, aga lubage selles heas soovis kahelda. Samal päeval tegin kiire katse ja küsisin siseministri käest eraldist riigieelarvest Eesti Tulevikuerakonnale, mis moodustati Elurikkuse erakonna ja Eesti Vabaerakonna ühendamisel ning mis kahepeale kokku said 2,4 protsenti häältest.

Ametlikku vastust siseminister Kristian Jaanilt pole ma siiani saanud, aga kuna ERR selle päringu avalikustas, siis tuli kiire vastus ka ministeeriumist nende veebiportaali, et meil pole selleks õigust, sest seaduses on kirjas, et erakondade liitmisel liidetakse eraldised, mitte saadud hääled.

Päris kaval trikk, ühe sellise sõna vahetamine seaduses tähendab kas õiglasemat või ebaõiglasemat suhtumist poliitikasporti ning ikka ja jälle näeme, et valitakse see ebaõiglasem variant. Sestap pean tunnistama, et kuigi ma väga tahaksin Ratase sõnu uskuda, siis paraku ma seda teha ei saa, sest reaalsed teod räägivad millestki muust.

Eesti Vabariigi kestmiseks on väga oluline, et erakondi tekib ja kaob, sest läbi erakondade saavad kodanikud legaalselt poliitikas osaleda. Kui mõned erakonnad jäävad liiga kauaks võimule, siis nad meelitavad paratamatult ligi neid tegelasi, kes on valmis ennast ja kõiki teisi kohe maha müüma.

Aatelised inimesed sellistesse korrumpeerunud erakondadesse ei lähe, sest nad saavad ju aru, et seal tehakse nii, kuidas kasulikum on, aga mitte nii, kuidas oleks õige.

Partei jaotatavad töökohad ja hüved teevad suurtest isiksustest vagurad hääletusrobotid, kes teevad nii nagu kästakse. Koalitsiooni teerull on sõitnud juba pea kaks kümnendit avatud ja argumenteeritud aruteludest riigikogus üle, kuigi selle seadusandliku organi sisuline mõte peaks ju olema selles, et üle Eesti kokku sõitnud valitud inimesed peavad tarka väitlust, kuidas kõige paremini seadusi sõnastada ja et võimalikult suurte ühiskonnagruppide huvid oleksid esindatud. 

Selle asemel on riigikogu saanud koalitsiooni kummitempliks, kuhu pääsevad ustavad parteilased, kes teevad nagu kästakse.

Lugupeetud ekspeaminister Jüri Ratas, te olete väljapaistev poliitik, kes tõestas ennast väga võimeka valitsusjuhina. Jah, meil on vaja teha muudatusi Eesti poliitikas, et rahvas, kellele põhiseaduse järgi kuulub meie riigis kõrgeim võim, saaks demokraatia kaudu paremini esindatud olla.

Keskerakonna probleemid peab lahendama selle erakonna sees ja ma usun, et see on Jüri Ratasele igati jõukohane ülesanne. Esindusdemokraatia probleemid tuleb lahendada aga selliselt, et võistlusreeglid erakondadele oleksid ausamad ning alustada tuleks erinevate takistuste kaotamisest uutele erakondadele, sest vaid läbi nende saavad poliitikas osaleda aatelised kodanikud, kes pole nõus kõike maha müüma, kelle jaoks on olulised meie keel, kultuur ja keskkond.

See tee viib sidusama ühiskonnani, kus erinevad huvigrupid asuvad poliitilisse dialoogi, kus koalitsiooni variante on rohkem kui neli, kus me kõik hakkame poliitikas ajama Eesti asja, mitte ainult oma asja.